Blogist

kolmapäev, 29. detsember 2010

E. Gilbert Söö. Palveta.Armasta

See raamat oli planeeritud jõulukingituseks. Aga õnneks või õnnetuseks on mul (loll) komme kõik raamatud enne kinkimist läbi lugeda. Seekord õnneks, kuna selgus, et antud kingitus oleks osutunud piinlikuks.
Ilmselgelt pole ma ka ise 100% selle raamatu sihtgrupp, mistõttu ma üritan mitte väga kriitiliselt kirjutada.

Tegelikult on see huvitav. Ma tean, mis on depressioon, identideedikriis, eneseotsingud jne. Aga selgub, et mul pole piisavalt empaatiat. Ma ei viitsi lugeda kellegi teise depressioonist. Mu enda oma on huvitavam. 
Kas olete tähele pannud, et ilukirjandusse on ilmunud uus stiil- naisteajakirjade stiil. Raamat kirjutatakse minavormis, vahele puistates vaimukusi, palju eneseirooniat. Peategelane on 30+, keeruliste meessuhetega, üldjuhul alkohoolik ning noorem õde või üksik laps. Ta on sündinud kahe vasaku käega st väga kohmakas, saamatu ja äpu, seevastu enam-vähem intelligentne (kui jätta kõrvale fakt, et ta defineerib end ainult läbi meeste). Tundub, et tema lapsepõlves polnud meediat ega raamatuid, sest alles kolmekümnendates jõuab temani kuueteistaastaste tõdemus. Kui sul on probleem, siis tuleks see lahendada. Ja sa ei pea minema mehele ning saama lapsi. Ning kogu maailm pole pööranud oma pilke sulle.
Üllatuslikult on sel kangelasel üldjuhul väga tegus ja mõistlik ema (st et võiks ju eeldada puuduliku kodust kasvatust vms). Ja pole vaja küsida, kust sellised Lizid, Julied, Bridgetid ja Francesed tulevad. Väiksena olid nad Bellad.

Mulle jääb segaseks Ameerika lahutuste lugu- huvitav, et kõigis raamatutes jäetakse see peatükk vahele ( nt "Toskaana päikese all", meenub kohe) ja räägitakse ainult koletutest tagajärgedest. Minu mõistus ei saa aru, kuidas nendes lahutustes naised varast lagedaks tehakse. Aga igal juhul on see väga kole ja ebaõiglane. Sellest tulenevat stressi suudan ma mõista küll.

Kas pole tegelikult naljakas, kui palju määrab meie st naiste elu see, millal kohtame õiget meest, kellega lapsi saada. Sa võid ju unistada 7-st lapsest. Aga kui ei kohta seda õiget, siis see vaid unistuseks jääbki. Ja võid unistada vingest karjäärist. Aga kui õige mees kutsub sind maailma lõppu. Siis... vähemalt kaalud seda.
Kas see juhtub 20+ või 40+. Esimesel juhul on 30+ sinu elu parim aeg. Lapsed kannavad kaela, vanemad on veel kõbusad. Sul on kogunenud natuke rahakest ja sa oled tööalaselt midagi saavutanud. Sa oled aru saanud, et ka kõige lähedasemad sinu ümber tulevad ning lähevad, ja kõik mis sa oled ja elad, oled vaid sina ise. Ei pea Indoneesiasse selleks sõitma.
Kohates 40+ imikuvanemaid, jääb vaid üle kergendatult ohata- õnneks, on see läbi. Sest selles vanuses ei jaksaks olla enam ööd läbi üleval, rääkida lihtlausetega. Lisaks tead sa selleks ajaks juba liiga palju toitumisest ja tervislikkusest, mistõttu on laste normaalseks kasvatamine järjest keerulisem. Et siis, mõistan peategelase paanikat laste saamise ees küll.

Mulle väga ei istu, kui jagatakse coelholikke klišeetarkusi ning veel arusaamatum, kui see seotakse vägisi jumalaga. Tsitaat raamatust:
"Aga muidugi on Jumalale juba teada, mida ma vajan. Küsimus on selles, kas mina seda ise ikka tean. Inimene võib ju viskuda Jumala jalge ette abitus meeleheites- ma ise olen seda korduvalt teinud-, kuid see tuleb ju ainult kasuks, kui sa oskad midagi konkreetset ette võtta".
Kallis inimene. Just nii see ju ongi. Mõtle välja mida sa tahad ja siis tee seda. Jäta jumal rahule.

Raamatu teine ja kolmas osa on paremad. Reisikirjeldustena on Bali ning India väga põnevad. Eriti lahe oli Bali meditatsiooni õpetus- lihtsalt istu vaikselt ja naerata. Seda peaks me kõik sagedamini tegema.
Mulle ilmselt meeldiks selle autori teisi jutte lugeda. Kus peategelaseks pole tema ning tema õnnetu elu.

* pilt on varastatud internetist.