Aga ma võtsin uue paki taskurätikuid ja lugesin ikkagi edasi. Ma pole ammu midagi nii head lugenud.
Kui me joonistame väga täpselt üles mõne kena päikeseloojangu, siis saame üsna kindlasti kriitikutelt sarjata. Suure tõenäosusega pole kompositsioon paigas ning kindlasti oleks see elutruu pilt ka liiga magus. Kui me elus kiigume või peegli lõhume, siis üldjuhul teeme me seda lihtsalt. Et meeldib või juhtus nii. Kui see aga sellisena raamatusse kirja panna, siis muutub see klišeeks. Kas pole veider?
Mina, selle raamatu toimetajana, oleksin päris karmilt mitu tegevusliini ära kärpinud. Samuti poleks vaja olnud hollywoodlikke "saatusepöördeid". Aga kas saab kirjanik parata, kui elu ise mängib sulle need piltlikud kujundid ja tasapinnad ning sümbolid kätte? Külm puhas valge lumi ja suured värvilised lohed sinise taeva, vabaduse, poole püüdlemas. On see kirjaniku tarkus need hetked elust üles noppida või mugavus ja mõttelaiskus?
Eelmise, sama autori raamatu juures, ma vingusin kirjutamisstiili üle. Selle raamatu tõlkis teine inimene. Võimalik, et ka mu ootused olid madalamad- aga mu meelest oli Lohejooksja ladusam ja loetavam. Ma kahtlustan, et eelmises elus olin ma araablane. Kuidagi väga läheb peale see aupaklik väärikus. Ilus.
Sellest raamatust tuli kaasa kaks mõtet. Esimene lastest ja vanematest, kes teineteist tingimusteta ei armasta ning on tänu oma ootustele pettunud. Sellest kirjutan eraldi, mõnel teisel korral.
Ning teine teema- vägivald. Ok, Hosseini pole Dostojevski ega Burgess. Aga ehk see ongi õõvastavam. Mitte kirjaniku geniaalsuse poolt konstrueeritud sümbolitest ja allhoovustest pulbitsev rafineeritud vägivald. Vaid realistlik, täna ja praegu maailmas eksisteeriv vägivald, mis raamatusse panduna omandab sümbolid ja alltekstid?
Kas oma naise ja lapse ema ohverdamine selle nimel, et bussitäis inimesi pääseks vabadusse on ok? Aga ühe lapse ohverdamine, et paljudel teistel lastel oleks pisut parem? Ja kõige olulisem- mina. Kas ma olen valmis riskima oma eluga sõbra, lähedase pärast? Need on küsimused, millele me tõenäoliselt mitte keegi ei tahaks vastata (Ja annaks jumal, et poleks vajagi). Ja me ei räägi siinkohal eneseületusest, raskest sammust vmt. Me räägime reaalsest sadismist, kontrollimatust vägivallast. Kui sa näed, et su vaenlane on sinust füüsiliselt niivõrd palju üle, kas siis mitteriskimine ja kartmine on taunitav? Et päris elus ei tarvitse juhtuda ootamatud lahendust, mis su päästab- või peaks lootma? Kas peaks ennast selle pärast süüdi tundma? Ehk on see normaalne enese alalhoiu instinkt. Et kogu rahvas välja ei sureks?
Millisel hetkel kaotavad inimesed lootuse. Kui me põgeneme sõda alustavast riigist või jätame oma sõbra hätta, kas me oleme siis reeturid? Tegelikult saame me ju ainult tagasivaatena nentida, et riigist lahkumine oli õige otsus, sest tollel hetkel me ju ei tea, kas sõda kestab 5 või 50 aastat. Et reetmine oli õigustatud, kuna muidu oleksime hukkunud mõlemad.
Ma ei kujuta ette, kuidas lõppevad sõjad riikides, kus sul pole välisvaenlast, mis ühendaks ja kus säiliks lootus, et "ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja". Vaid sinu enese rahvas tapab su enese rahvast. Suul Jumala nimi ja eesmärgina silme ees võim. Üle laipade, vahendeid valimata.
Ma ei tea, mis tunne on elada alatises hirmus. Aga ma oletan, et hirm pärsib loovust, muudab ebakindlaks, apaatseks, umbusaldavaks. Kas sellistes riikides saabki iial, tasalülitatud rahvaga, sõda lõppeda? Kas neis riikides Afganistaanist Sudaanini ongi üldse lootust?
Oh, tahaks vahelduseks lugeda raamatut, kus on vastused, mitte küsimused...