Mistõttu peale esimest 30 lehekülge olin vapustatud. Vau. VAU!!!! Miks pole mulle varem öeldud, et on olemas midagi sellist. Halloo!? Miks pidin ma lugema "Jutustust tõelisest inimesest" kui oli maailmas olemas "Stepihunt"?!
Tahaks järjest ja järjest tsitaate välja kirjutada ning pähe õppida. Raamat, mida peab lugema mitu korda. Mida pole kerge lugeda, sest laused on pikad ja tihedad ja sügavad. Aga samas nii haarav, et loed ja loed ja tahad teada, millega see ometi lõppeb. Kas on olemas vastused? Kas on olemas lahendused? Kas on olemas tasakaal?
Koolis tutvustatakse seda raamatut noortele, kui keskea kriisi kirjeldust. Mis tähendab, et ma kuulun 100% sihtgruppi :). Uskumatu, kuidas mõned asjad tulevad su ellu nii õigel ajal, mõtlesin. Täna, kus ma olen väsinud tarbimisest, müümisest, rahast, kohustustest ja vastutamisest. Kus üks etapp minu elust on saanud läbi ja ma otsin ja ootan paaniliselt uusi eesmärke, unistusi ja sihte. Kus ma küsin endalt, mis on elu mõte ja tähendus minu jaoks. Miks ma eksisteerin. Täna, kui ma aastaid olen nautinud privaatsust, sõltumatust, iseseisvust, on see muutunud painavaks. Ma olen aru saanud, et inimesed annavad mulle energiat, ma tahan kuhugi kuuluda ja ma olen aru saanud, et osa minu identiteedist on olla kellelegi vajalik.
kuid saavutatud vabaduses märkas Harry äkki, et tema vabadus on surm, et ta on üksi, et maailm on ta võõrastavalt omapead jätnud, et tal pole inimestest sooja ega külma, jah, iseendastki mitte, et ta ühtekuulumatuse ja üksilduse ikka hõredamaks ja hõredamaks muutuvas õhus aegamisi lämbub.
Miks jäetakse teismelistele rääkimata, et kirjanduses heroiseeritud ja ülistatud üksindus on tegelikult fake. Absoluutselt mitte kedagi ei huvita sinu intensiivne, sissepoole pööratud, traagikat ja läbielamisi väljendav pilk. Sinu üksildane ja omapärane olek. Sinu sisemised traagilised ja üllad väga sügavad mõtted. Mitte kedagi.
Te olete elust teinud vastiku haigusloo, oma andekusest õnnetuse.
Jah,vabalt ning nauditavalt võib ära elada introvertselt üksinduses. Kuid, kui oled Looja, Meister ning tahad, et keegi sinu poolt loodut ka tarbiks, vajad sa peegeldust, suhestumist teiste inimestega. Kui sa ootad inimestelt midagi, pead midagi ka vastu andma.
Ma olen alati kadedusega imetlenud neid, kes enda loodus on nii enesekindlad, nii veendunud, et maailm vajab seda, et see, mis tehtud on ülihea, unikaalne, innovatiivne ja vajalik. Eriti immateriaalset luues võib see olla päris-päris suurt sisemist enesekindlust eeldav väljakutse.
Raamatu edenedes sain aga aru, et tegelikult oleks ma pidanud seda lugema 20 aastat tagasi. Ja nii mõndagi mu elus oleks muutunud ning olnud teisiti. Kõigi janeeyrede vahel peaksid kõik inimesed lugema Stepihunti.
See sissekanne on ilmselt ka see koht, kus enesetapust rääkida. Mind on alati hämmastanud stsenaariumid a la- poon, võtan mürki või käesolevas raamatus nuga. No milleks? esiteks on valus, Teiseks on see alatu ja vastutustundetu lähedaste suhtes, kes kõik selle jama pärast ära koristama peavad. Ning sellised nö demonstratsioonesinemised on tegelikult ju tähelepanunorimised. Kui tahad end tappa, siis tapa. Kui tahad tähelepanu, on selleks teised, oluliselt leebemad ja paremad viisid.
Mul on juba ammu-ammu välja töötatud oluliselt parem versioon. Sellisel ilusal talveõhtul nagu praegu, lased kellelgi end metsaveerde sõidutada. Kõnnid nii-nii sügavale, kui suudad. Heidad lagendikule pikali. Sinu kohal kohisevad kuused ja männid. Taevas on täis tuhandeid miljoneid tähti. Jood rahulikult ära pudeli viina. Kui vaja, siis teise veel. Seejärel uinud, igaveseks. Kui oled piisavalt kaugele läinud, siis ehk vast järgmisel sügisel leiab su pleekinud luukere mõni eksinud seeneline. Elegantne.
Üks huvitav soovitus on Hessel- end mitte väga konkreetselt defineerida. Jätta endale võimalus erinevateks rollideks, erinevateks inimesteks ja isiksusteks enda sees. See annaks rohkem vabadust, mängurõõmu ning lusti ellu, võimalust väljuda raamidest ning panna end proovile.
Paraku näitavad minu kogemused, et inimestel, kes suudavad püsida ( ühes) rollis, olla muutumatu ja eneseteadlik, on elus lihtsam.
Iseasi, kas see, et me suudame (st meile tundub, et suudame- ) erinevates rollides olla erinevad, pole meie endi illusiooni. Meie olemus jääb ju samaks, kuigi me muudame vast positsiooni ning üritame asju vaadata erineva nurga alt?
Elul peab ju lõpuks alati õigus olema, mõtlesin ma, ja kui elu mu kaunid unistused välja naeris, siis pidid unistused olema rumalad ja valed.
Kui kõik see sinu ümber toimuv tasalülitamine, standardiseerimine, reglementeerimine ja pisendamine ajab iiveldama. Kui tahaks karjuda, et laske mind maha. Kuidas sellega elada?
Hesse pakub lahenduseks huumori. Mitte vastanduda, mitte näha maailma ega ennast polariseerituna: halb-hea, poolt-vastu. Vaid võtta vabalt, Kergemalt, Pealiskaudsemalt. Naerda. Naerda kõige selle üle. Elu on mäng.
Jääb ainult üks küsimus. Kui sa pole sündinud optimistlikuks päikesekiireks, kuidas ennast siis muuta?