Eesti etümoloogiasõnaraamat

nii hea raamat! ausalt.
kõvasti hilinenud sünnipäevakingitus, kuna selgus, et lisaks minule ihaldasid seda nii paljud eestimaalased, et tuli juurde trükkida ja seetõttu oodata ja oodata.
Lähedased käivad nüüd küll kikivarvul ja mulle vargsi murelikke pilke heites. Ju ma meenutan Vihmameest telefoniraamatut pähe õppimas.
Aga ma olengi natuke hull:)
Teadlased on teinud tänuväärset tööd ja uurinud välja, kust meie igapäevased sõnad pärit on. Aga tegelikult on kogu kõne areng jube intrigeeriv.
Miks pidi sõnavara laienema. Välistele vaenlastele selgeks tegemiseks, et me nüüd võtame teie maa ja naised, polnud ju sõnu vaja. Kogukonnasiseseks suhtluseks piisas ilmselt kümmekonnast sõnast.

Ma loen praegu J.Verne "Kapten Granti lapsi", kus on tegelaseks üks paha sepp, kes tuleb kohale, rautab hobuse , saab tasu ning kogu selle aja jooksul ei lausu sõnagi. Võimalik ju.
Tollased vanaemad vangutasid kindlasti pead ja arutasid- kuidas küll lapselapsed on lobisema hakanud. Ei kasutagi enam 50-t sõna... No tegelikult seda muidugi ei toimunud, sest vanaemadel polnud selliseks arutamiseks ju sõnavara ja väidetavalt on vanavanemad üsna hiline leiutis, mil eluiga muutus piisavalt pikaks, et lastelaste sünd ära näha...

Arusaadav, et kui võõrad tõid kaasa uued nähtused, tegevused  siis koos nendega tulid ka sõnad. Aga see päris-päris algne.
Kes tuli üldse selle peale, et nimetada tuld näiteks "tuleks". Oli ta siis keegi uuralite tegelane, nagu raamat väidab. Aga keegi pidi ju olema esimene, kes selle nimetuse välja pakkus? see loogika, mis kaasaegsete sõnade tekke puhul toimib a la " teate küll see kõrvetav asi, mille me saame, kui täksime taelaga ja siis läheb kuiv hein põlema, annab sooja jne". Ja et see siis nii pikk poleks, siis järjest lühendades  ja meedias kasutades jääb käibele miski termin. Aga tookord ju nii pikalt ei saanud seletada. Polnudki ju analooge, võrdlusnäiteid.

väga põnev.

Dazai "Inimeseks kõlbmatu"

See raamatu tundub mulle hoiatusraamatuna. Mõeldes riikidele, kus lapsi on vähe ning seetõttu kantakse neid kätel, on järjest reaalsem oht, et selliseid inimesi, saab olema järjest ja järjest rohkem. Selline ongi meie tulevik? Lapsed, kel lastakse kasvada turvalises ülereguleeritud mullis. "Ma pole kunagi tundnud nälga" räägib raamatu minategelane. Nii ka need lapsed- nad pole tundnud nälga, igavust, valu, kaotusi..Kas nii kasvavadki sellised tahtetud isikud, kes on lähedaste poolt positsioneeritud igaveseks lapseks ning kes võtavad mugavusest ja soovist meeldida, vastu saamatu ja abitu isiku  rolli. Inimesed, kes lõpuni ootavad, et abi ja sekkumine tuleks väljastpoolt? Inimesed, kes omamata edukogemust usuvad, et neist endist ei sõltu mitte midagi ning janunedes oma mina tunnustuse järele, soovist olla märgatud ja oluline, soovist kõigile meeldida, ei julge ümbritsevaga konflikti minna. Tasakaalu rikkuda.


Ma isiklikult tegelikult usun, et omadused, nagu ettevõtlikus, energia, tahtejõud on tegelikult kaasa sündinud. Neid on võimalik ilmselt arendada, aga end lõpuni muuta ei saa. Kuid kui kriitiline mass muutub, võib olla muutuvad siis ka väärtused, mille põhjal kõlblikust hinnatakse?


Raamatu pealkiri- "inimeseks kõlbmatu", eeldab, et kõlblikuks inimeseks olemiseks on kusagil olemas reeglid. 
Huvitaval kombel on suur osa blogijatest, kaasa arvatud mina, positsioneerinud end "mitte normaalseks". Parim kaitse on rünnak? Silt "ma ei peagi olema normaalne" võimaldab mõelda ja arvata teisiti, ilma, et peaks põhjendama ning vabandama. Kas normaalsust ongi siis üldse olemas, kui iga inimene väidab, et tema küll normaalne pole?

Me oleme ammu väljas kogukondlikust külaelustiilist. Miks me siis ikka veel nii väga tahame meeldida ühiskonnale, sobituda massi. Raamatu tegevus toimub Jaapanis, mis kuuldavasti on väga kollektivistliku mõttelaadiga ning kirjutatud sõja-ajal, kui üsna ootuspäraselt pidi ühiskonna liige olema valmis tööks ja kaitseks. Aga täna?
Kui sa oled alaealine või Bill Gatesi pärija, ehk siis söök ja  katus olemas, miks siis ei suudeta olla õnnelikud passiivse, tahtetu, asotsiaalsena? Miks tekib tajumisest, et me ei vasta ühiskonna ootustele ja eeldustele, depressioon ja soov tõestada, et ma tegelikult pole selline?

Vahel läheb mul meelest ära, miks peab kogu aeg olema energiline, tegus ja töökas?
Et olla edukas. edukas milleks? Et teha paremini tööd, mis annab sulle kuuluvuse, tähenduse ja leiva laulale? Kui töö saab otsa, nagu mina usun, siis mis saab meie "protestantlikust tööusust". Läbi mille me end sel juhul identifitseerime. Kui töö ei saa enam anda meie olemasolule tähendust, aga passiivsus tekitab identiteedihäire. Kuidas siis saab.


Hiljutise seasõja kontekstis mõtlesin mõtet, et olgugi kehvades tingimustes elatud elu, aga kui paljud samuti väga kehvades tingimustes elanud inimesed saavad enne surma öelda, erinevalt tavalisest seast, et nende elul on olnud tähendus, mõte, eesmärk. Olgu seks ideeks saada kellegi praeks, rihmaks või harjaks- aga, ses on mõte. Kas sinu elul on mõte?