Marcin Šwietlicki "Kolmteist"

Mida me teame Poolast ning poola kirjandusest. Esimese hooga meenub mulle S.Lem ning Wiktor Woroszylski "Sinustki võib saada indiaanlane", mis oli üks mu lapsepõlve lemmikutest. Viimasest sain teada, et poolakad söövad hommikusöögiks kaerahelbeid kas külma või kuuma piimaga. Tollal liikus mu kodulinnas retsept, mis nägi ette kaerahelveste üleöö leotamist õunamahlas ja seejärel võis neid süüa nii külmalt kui ka kuumalt... Kahjuks ei tea, kuidas see kindlasti väga tervislik hõrgutis ka maitses, kuna olles tookord laps keeldusin ma seda isegi proovimast. Vot selline väga oluline seos, eks. Ma olen korra ka Poolas käinud, nii kümme aastat tagasi. Mäletan, et Varssavi tee ääres olid puravikud ja prostituudid. Mõlemad müügiks. Ja Krakovis, kus toimub ka selle raamatu tegevus, olin pettunud, kuna krakovi vorstide asemel müüdi tänaval hoopis mingeid kummalisi saiu. 
Ehk siis Poolast tean ma üsna vähe ja tuleb välja, et kahjuks- poola kirjandusel on üsna väärt kraami pakkuda. 

See on üks äraütlemata kummastav raamat. Olles lugenud 46% ( e-luger näitab sulle täpselt., palju loetud on:)), polnud veel mitte midagi juhtunud. Ja ometi jääb see painama ja kummitama ning sa loed ja loed edasi.
Mõtlesin kaua, et mida tuua võrdluseks näiteks. Usun, kui Mart Juur kirjutaks ilukirjandust, siis võiks see olla samalaadne raamat,. Vaimukas, irooniline ja mingil veidral moel- mitte võttes seisukohti, lugemata moraali, lihtsalt kirjeldades- ühiskonnakriitiline.

Peategelasena  nö Väikese Inimese, joodiku kasutamine on äraleierdatud klišee- no eks ikka selleks, et see annab kõige paremini edasi maailmale vastandumist, materiaalse tühisust jne jne bla-bla-bla. teate küll. Marcin Šwietlicki suudab seda teha kuidagi värskelt, tema joodik ei puista kõrgfilosoofilisi mõtteterasid, nagu näiteks Remarque joodikud. Samuti pole siin Poirot või Holmesi mõttemänge. Ta lihtsalt joob. Joob. Täiesti tavaline sõltlane, kes elab 100% olevikus. Paks, hall ja paistes.  Ma kujutan ette, et need tegelased, kes elavad mu kodu lähedal sirelipõõsas ja alustavad päeva hommikul kell kaheksa sidrunipildiga pudelist rüübates, näevad maailma üsna samamoodi. Pudel on peos, sa oled olemas ja elad oma vaikset joodikuelu. Mingid naljakad inimesed su ümber ajavad oma naljakaid asju. Sa jälgid ja ei sekku. Ei sega mitte kedagi, lihtsalt jood ja haised. Aga kuidagi sattud ikkagi keset sündmusi. 
Peategelane, kes peaks olema peategelane, tegelikult nagu polekski peategelane. Lihtsalt üks hall molekul elus. Kelle ümber toimub värvikas elu.

Raamatu zanriks on kriminull. Jah, on täiesti olemas laip ja teises raamatus (tegelikult esimeses osas) "Kaksteist" on neid isegi mitu. Aga see on kuidagi kõrvaline, ebaoluline. Võiks vabalt ka olemata olla. Tegelikult kirjeldab autor oma vaimukal moel tänapäeva elu Poolas, lõpplahendused ja sündmuste pöörded on totrad ja absurdsed.

"Kaksteist" on traditsioonilisem, tavalisem. Peategelane lausa räägib, suhtleb ja mõtleb. Ning see muudab paradoksaalselt selle osa mitte nii ägedaks.

Hea puhkuseraamat, soovitan.