Ta ei kirjuta midagi uut, revolutsioonilist. See kõik on täna ja meie ümber. Nad on lihtsalt need trendid välja noppinud ja suudavad tõestada, miks usuvad, et just need konkreetsed hakkavad meie tulevikku mõjutama.
Kas pole suurepärane töö- unistada ja saada selle eest palka:)
Ma üldjuhul oma blogis raamatuid ümber ei jutusta, aga kuna ma usun, et enamik teist pole seda lugenud ja ilmselt ei kavatse ka, siis lubatagu mul seekord levitada võõraid mõtteid, mis mind inspireerisid ja vaimustasid.
Ma ei jutusta küll ümber tervet lugu, vaid üksikuid kohti, aga kui keegi soovib seda raamatut ise avastada, siis jätke siin kohal lugemine katki.
Autorid on taanlane ja soomlane (see algab nagu anekdoot, eks), mistõttu neil on head näited omast käest võtta. Jah, me elame riikides kus on kõrged maksud, rikkad ei saa kunagi liiga rikkaks, väga nõme kliima, ütlevad nad- aga, pange tähele, kõik maailma uuringud kinnitavad: põhjamaades elavad maailma kõige õnnelikumad inimesed. Seega mehed teavad, millest räägivad.
Maailm muutub järjest rikkamaks. Nad soovitavad meenutada näiteks Napoleoni, kes oli igati vägev mees. Aga tal polnud telekat, autot, kraanist ei jooksnud vesi ja arst oli üsna kehv. Tarbimine ei lõppe, sest ka tänased vaesed riigid tahavad saada seda, mis on meil. Ja tarbimine ei lõppe ka küpsetes riikides. Kuid kui me ostame T-särgi, siis mitte selleks, et nö sooja saada, vaid põhjusel, mis väärtust see T-särk kannab ja millist sõnumit edastab.
Ma jätan kõrvale Hiina, Kagu-Aasia (lugege selle kohta raamatust ise), sest minu meelest on meil olemas suurepärane mudelriik Eesti, kes on marssinud 20 aasta jooksul sotsialismist läbi materialismist uude ühiskonda.
Mis tuleb küpsetes ühiskondades peale materialismi? Postmaterialism.
Kas Lääs leiab uue unistuse.
"kui materiaaalsed asjad muutuvad enesestmõistetavaks, mis saavad siis juhtida meie unistusi? Uus vaimsus, emotsioonid, ideed, kunst, ilu, hoolitsus, tunnustus, armastus ja kujutlusvõime on osa vastusest".
Uuringud näitavad, et riikides, kus rahval ja valitsusel on ühine unistus, on inimestel kõrge usaldus valitsuse vastu (siit mõtteainet ka meie valitsusele:))
Kas Lääs muutub seisvaks tiigiks ja sureb välja? Tuuakse kaks teooriat:
Gr. Ichak Adizes võrdleb inimese elu firma käekäiguga- vananeb, väsib ja kui ei reinvesteeri, siis muutub fossiiliks ning kaob turult.
Teine teooria, optimistlikum. Joseph Cambell väidab, et tõusud ja mõõnad on normaalne ja vahelduvad. Kütt püüdis kinni mammuti, seejärel puhkas, kuni kõht täis. Kui mammut otsa sai, tuli jalad kõhu alt välja võtta ja jälle elu ja toidu ja eksistentsi eest võidelda.
Materialistliku aja inimestega ja arenevate turgudega on lihtne- inimesed soovivad üht ja sama- tööd, kodu ja autot. Millest unistada, kui sul on kõik eelnev olemas, kõht täis ja tuju hea?
Selle raamatu autorid on optimistid ja usuvad, et uus unistus tuleb. Järk-järgult ja mitte üks ühine, vaid miljon individuaalset unistust, mis on samas sarnased. Postmaterialistide unistus on, et nende elu kuuluks neile endile, et nad saaksid oma elu ise kontrollida; teha valikuid ning suunata oma eluteed.
Minu lemmikküsimusele- kas töö saab otsa, vastavad autorid. Jah, lühemas plaanis on oodata suurt tööpuudust, kuid pikemas perspektiivis töö otsa ei saa. Autor soovitab meenutada oma vana-vanaisa, kelle meelest oli töö midagi, mida tehti kätega ja millel oli konkreetne tulemus. Tollased inimesed ei usuks iial, et makstud tööks võiks nimetada kirjutamist, mõtlemist ja rääkimist. Või sportimist. Seega, töö tähendus muutub. Ning tööd tekib teistes valdkondades.
Kuna postmaterialistlik ühiskond on jõudnud Maslow püramiidi tippu, kus tähtsaimaks on eneseteostus, ollakse järjest enam valmis maksma teenuste eest, mis teevad meile rõõmu, annavad võimaluse näidata meie väärtushinnanguid jne. Üsna loogiliselt tekivad uued töökohad teenustele, mis seotud puhkusekorraldusega, vaimse tervisega, iluga jms. "mental fitness"
Teine trend, kust tekib töö ja mis juba täna samuti toimib, on väiksed firmad. Autorid on veendunud, et suured globaalsed korporatsioonid tugevnevad ja konsolideeruvad veelgi. Kuna postmaterialistlikus ühiskonnas on järjest enam neid, kes on nõus maksma individuaalsuse ja väärtuste eest, tekivad vastukaaluks väikeettevõtted, mis suudavad toota väikesi partiisid a la väiksed õllepruulid jms. Teine variant- uued ettevõtjad muudavad Fordi või Puma sinu personaalseks esemeks. Ehk siis suured firmad jäävad, aga et tooted oleks "müüdavad" peavad tekkima ahelasse teised ettevõtted.
Nad hoiatavad, et uutel postmaterialismi-firmadel on võimalik edukas olla ainult väiksena. On ka võimalus, et sa ei müü "globaalsele turule" vaid leiad väikese globaalse segmendi ja oled suur sedapidi. Nende firmade omanikud ei saa ilmselt väga rikkaks, aga kindlasti saavad ise ja teevad teised inimesed väga õnnelikuks:)
Me läheme tagasi tööstusrevolutsiooni eelsesse aega, käsitööliste ajastusse. Tekivad ühe inimese "tehased" ainult et täna on meil lisaks veel internet, 3D printerid, rahvaste vahelise suhtlemise keel, tehnoloogia jne.
Ja autoriõigus, lisaksin siia mina.
Kuidas majandus muutub?
Pierre Paul Leroy arvestas juba aastal 1888, et avaliku sektori kulutused peaks olema 12-13% GDP-st. Täna on need isegi kaks korda suuremad. Selge, et see pole jätkusuutlik (ma ei peatu sel teemal pikemalt, sest kes seda ei teaks, et me ei suuda üleval pidada tänast sotsiaalsüsteemi) Milline on lahendus?
Raamatus on välja toodud mitmeid trende, ma rõhutaksin neist mõnd: ühiskond muutub "lamedamaks"(flat), hierarhia ja võimupüramiid muutub oluliselt madalamaks. Põhjuseks nii juba mainitud individuaalsuse, egoismi ja väärtuste muutus, kui ka info väga kerge kättesaadavus, mistõttu puudub vajadus autoriteetide järele. Riigid ei jõua oma sotsiaalsüsteeme üleval pidada ja võimalusena näevad autorid, et nii inimesed kui ka ettevõtted peavad hakkama rohkem panustama. See tähendab muuta suur riik suureks ühiskonnaks (society).
Autorid juhivad tähelepanu, et majanduse struktuur on juba muutumas. Kui vaadata tööstusrevolutsiooni ajalugu, siis edukad olid ja reaalse muutuse tekitasid need muudatused, mis vähendasid drastiliselt kulusid ( ja toote või teenuse hinda). Raamatus väidetakse uueks revolutsiooniks: me liigume aatomite majanduselt bittide majandusse. Aatomite majanduses tuleb kõige eest maksta ja tehingud on rohkem või vähem lineaarsed. Bittide majanduses on algne hind null või selle lähedal. Maksta tuleb ikka, aga mitte nii otseselt.
Tasuta teenused on tasapisi juba meie ellu tulnud: spotify, angry birds, google, skype.., seega pole mingit põhjust mitte uskuda, et trend laieneb ja muutub järjest tavalisemaks.
Kolm võimalikku tulevikustsenaarumit:
1. uus renessanss, mis teeb Lääne inimesed uuesti vabaks, just nii nagu eelmine renessanss tegi.
2. riskiühiskond. Meile öeldakse, kui ohtlik on elamine, me järgime kõiki reegleid. Uute puritaanide võim
3. roheline ühiskond
Paar minu mõtet siia juurde: see on ääretult optimistlik raamat. Ma usun, et see on olnud autorite teadlik taotlus mitte tuua sisse "aga" ja "mis siis kui". Unistada ei tohi end piirates.
Millised on riskid ja millist mõju avaldavad näiteks suurenev immigratsioon ja seeläbi küpsete ühiskondade suurenev heterogeensus ning väärtuste paljusus. Keskkonnast on raamatus palju juttu. Aga. Kas postmaterialistlik inimene valib puhtama looduse nimel maisist tehtud biolagunevast plastist coca pudelid, teades, et pool maailmast nälgib. jne.
Aga ehk on vastupidi, kõik need "agad" ja riskid muutuvad hoopis katalüsaatoriteks teel ilusasse uude maailma:)?
3 ägedat mõtet:
Kaasaegsed puritaanid. Autorid tõmbavad paralleele kunagiste puritaanidega, kes keelasid endale lusti ja lõbu.
Ta näeb analoogse liikumise teket ka täna, kuid erinevalt kunagistest puritaanidest on tänaste puritaanide eesmärgiks vaimse puhtuse asemel terve keha.: me keelustame suitsu, alkoholi, suhkru, rasva, me kontrollime detailideni mida me sööme. Paha on see sellepärast, et kõike kontrollida me ei suuda ja abitu ning enesele naudinguid keelav inimene on kuri.
Ja paraku, võtavad puritaanid meie üle järjest rohkem võimu.
Kontroll. Nii meie riigid, valitsused ja firmad muutuvad järjest enam "nanny" -deks. Klaasmajades avatud kontorid, mille peidetud idee on parem kontroll. Sa saad vaadata mida su boss ja kolleegid teevad, samal ajal edastakse mulje väiksemast hierarhiast- me kõik oleme ühel tasemel, Väljaspoolt läbipaistev- mööduvad inimesed näevad meid ning meile jääb mulje, et me oleme ühenduses reaalse maailmaga: me ju näeme inimesi tänaval.
Meil kõigil peab olema tunne: ma pean tundma mõnd filmitähte paremini, kui oma naabrit. Meedia sünkroniseerib meie arvamused, otsused ja soovid- ja see on ohtlik.
Miks me tarbime nii palju. Me ihaldame paljusid asju seepärast, et teised neid soovivad.
Teadmistest on saanud globaalses infohunnikus arvamused.
* raamatu täielik pealkiri
Rolf Jensen, Mika Aaltonen The Renaissance Society: How the Shift from Dream Society to the Age of Individual Control will Change the Way You Do Busines