Kokkuvõtteks. See raamat on just täpselt selline, nagu te ilmselt olete juba kuulnud. Nagu BBC seep(kultussari, esilinastus, kvaliteetseriaal) väiksest Inglise linnakesest. Umbes 100 tegelast, kes meelde ei jää.
Millegipärast oli mulle jäänud teadmine, et tegemist on kriminulliga. Ja nii ma ootasin asjatult lõpuni, millal selgub, et surnud mees oli hoopis mõrvatud. Aga polnud. Kõik kes surid, surid ise.
Kõige veidram oli minu jaoks väga arusaamatu jutukat kooshoidev ja tegevusliine ohjav kandev teema. Et siis haldusprobleemid. Kohalikule tasandile tuues: a la kas Peetri alevik peaks olema Rae valla, Tallinna või Mõigu haldusalas. Väga intrigeeriv, kas pole.
Kui ma oleksin selle raamatu toimetja, siis ütleksin. kallis J.K. või kuidas iganes nad omavahel teineteist kutsuvad- ära püüa kirjutada sellest, mida sa ei oska. Kirjuta sellest, mida sa suudad maailmatasemel. Nimelt lastest ja noortest.
Seal on tegemist lastega ( teismelised), kellel on oma vanematega kuidagiviisi halb suhe. Kõik noored reageerivad erinevalt. Kes murdub, kes võitleb, kes üritab üle olla, kes ülbitseb teistega...Skeem on sama, aga lahendused ja tulemused on erinevad. Sest inimesed on erinevad.
Eriti läks mulle südamesse üks india tüdruk, kellel olid edukad õde-vend. Ja tema, oli selline tavaline.
Ma loen ajalehest, et sõpruskond teeb oma lastele kooli, sest: vanemad soovivad, et kool arvestaks lapse eripärase loomusega.ja tööandjad arvavad, et noored kandidaadid arvavad lihtsalt, et küll «teie tahate mind ja mina ei pea pingutama", ehk siis noored usuvad, et nad on erilised. Siia ma linki ei panegi, sest selleteemalisi artikleid on kümneid.
Tuleb välja,et noored on jõudnud selleni, mille nimel tänast haridusreformi ja erakoole luuakse- iga inimene on eriline ja peaks saama võimaluse selle eripära säilitada, täiesti iseenesest. Ses samas praeguses haridussüsteemis, mis ei tunnusta ja ei näe lapses isiksust ning tema erilisust.
Mu tutvusringkonnas, välja arvata üks erand, on kõigil väga tublid lapsed. Ja kui oma tuttavad oleme valinud ehk mingite parameetrite põhjal, siis ka blogiring, mida loen- mitmelapselised emad,-ka neil on eranditult ainult väga tublid lapsed ( Ma rõõmustan koos teiega!) Õpivad neljadele-viitele, on aktiivsed, ettevõtlikud, hea suhtlejad ja tegelevad oma hobidega. Juhul, kui me loeme meediast nö ühiskondlikult mitteheaks kiidetud "hea lapse" standardile vastavatest noortest, siis on tavaliselt tegemist looduse viperuse või õnnetuse tagajärjel füüsilise või vaimse puudega noorega. Kes ikka saab hakkama.
Aga, nagu ka selles raamatus on olemas ka lapsed kes õpivad vaevu kolmedele on passiivsed ja halvad suhtlejad? Filmides on sellised lapsed- nohikud ja heidikud tavaliselt muus mõttes nutikad. Aga kui pole film vaid päris elu ja päriselt polegi mingit tugevat külge. Ja kas emad peavad ja saavad ning peamine küsimus- suudavad, olla uhked ka nende üle. Selles raamatus ei suuda. See india ema ei suuda, sest ta muretseb ja tunneb end süüdi: ühiskond ja tööandjad neid end erilisena tundvaid lapsi ei vaja ega oota. Või peavad emad teesklema- sest "me peame ju armastama oma lapsi just sellistena, nagu nad on". Ja siis tahaks ma lugeda ka raamatut sellest, kuidas tunnevad end lapsed ise. Kui nende kõrval kasvavad edukad õed-vennad, koolis ei ütle talle küll keegi pahasti (st õpetajad), aga ta tunneb ja tajub ja näeb seda, et ta suudab vähem kui teised.
Misläbi ma jõuan küsimuseni, et kas ja kui palju üldse mõjutavad noort inimest nende vanemad ja kool. Ning, kui see on kaasasündinud, siis ei peaks ju vanemad end süüdi tundma?
Nad ei peaks kurvastama, et neil on nt ekstravertne, aeglane, kohmakas vm laps- vaid rõõmustama, et tulevane haridusüsteem võimaldab tal selline olla ja selliseks jääda. Ei peaks muretsema, et kuhu see laps tulevikus sobitub ja kuidas saab hakkama kiirete ja nutikate konkurentsitihedas keskkonnas
Aga pole ju nii..? Või on?
Natuke segane sai see monoloog. Ma mõtlen veel selle üle ja ehk kirjutan kunagi veel.
