K.Sepp Hetk enne homset

Ma kohe kardan kaasaegseid noorteraamatuid. Klassikalises moodsas  noortekas pole lastel ema ja isa. Parimal juhul on vanemad kaugel taustal, halvemal surnud või Soomes või asotsiaalid. Kindlasti on peategelasel olnud väga raske lapsepõlv. Ning kui ta pole tõrjutu ja heidik, siis on ta langenud liider. Neis raamatutes on palju seksi, ropendamist, vägivalda, lõikumisi, äng ja depressioon, hiv, sageli tapab keegi end ka ära, on narkot-alkot jm "noortepärast". (Igaks juhuks täpsustan, et üldistan muidugi oma lugemuse baasilt. Kindlasti on ka teistsuguseid raamatuid? Või?).

Kasvasin üles raamatuhulluna. Fiction ja action. Hingemattev armastus. Ajastukohased lood kangelaslikest pioneeridest pakkusid unustust ja unistusi. Aga selle kõrval oli mul veel üks suur pakk. Lisaks  Silvia Rannamaa ja Truu klassikale, õhukesi ja pisut paksemaid noorteraamatuid. Hind 20- 55 kopikat. Keskmisele ja vanemale koolieale. Trükiarv 25 000.
Ma olen tagantjärele üritanud aru saada, miks ma neid niiväga vajasin. Ja kui vaadata nende raamatute hulka ja kuluvusastet, siis vajasin väga. Enamik neist on loetud sõna otseses mõttes ribadeks. Kui järele mõelda, siis ega neis mingit erilist sisu polnud. Üsna must-valged lood tavalistest poistest ja tüdrukutest. Aga ilmselt ongi märksõna "tavaline", et samastuda, teada saada mis on hea ja halb, õige ja vale.  Nende raamatutega toimus vähemalt minu puhul väärtuskasvatus. 
Kas ja milline peaks olema tänapäevase noorteraamatu sihgrupp ja sõnum? Kui homogeense "meie" põlvkonna asemel on killustunud ja täiesti erinäoline lugejaskond. Kas nad vajavad infot õigest või valest. Väärtused on niigi selged ja nende kommunikatsioon üle-ekspluateeritud või vastupidi. Kuna me isegi ei tea, mida tahame, ei saa neid ka edastada?
Püüdsin kiirel suveajal kinni 13 teismelist, et küsida, kas nad loevad midagi peale koolis kohustusliku?  Ja leidsin ühe. 17 aastane neiu tunnistas, et on täielik sõltlane, kes neelab 24/7 telefonist ingliskeelset fictionit.
Kas võib olla, et seesama "tavaliste inimeste elu" ümbritseb meid pealetükkivalt nagunii- (sotsiaal)meedias ja rohkem ei jaksa. Kuuldavasti actionit-fictionit ikka loetakse.
Lisaks keskendumisvõime puudumine ja... hind. Minu raamatud maksid 1-3 jäätise hinna.

Kui mina oleks autor, siis teeksin ma puhtast uudishimust eksperimendi. Päriselt ka. Raamat hinnaga 1-3 euri. Promo õigetes portaalides ja võimalus alla laadida ja mugavalt (see on kriitilise tähtsusega) maksta mobiilis nii, nagu saad täna äppide, parkimiste, helinate jms eest. Kas päriselt ka ei tõuse müük 10 korda? Ehk ei tõusegi. Aga siis vähemalt teaks .
Ja seda enam sügav kummardus kirjastuse "Tänapäev" ees, kes raatsib panustada ressursse ja autorite ees, kes viitsivad kirjutada nii tänamatule sihtgrupile.

Sügava eelarvamuse ja skepsisega avasin raamatu ja üllatusin positiivselt. Ma annan autorile 10 punkti originaalsuse ja raamist välja mõtlemise eest. Siiras. Normaalne. Helge. Raamatu edenedes täisnutetud taskurätikute pakk mu kõrval küll kasvas. Ja kõik polnudki nii rõõmus ja tore. Aga väga värskendav oli üle pika aja lugeda raamatut, milles oli pinge, selge konkreetne lugu ja sõnum. Ning asja krooniks (ajakirjaniku) "mis pärast sai" püänt. Kardetavasti jääb see iroonia päris õigele sihtgrupile tabamatuks, aga hea raamat peabki kõnetama erinevaid vanusegruppe..:)

Tõsi, on mõned klišeed, aga üldiselt nagu öeldud, on see raamat raamist väljas. Ma saan täiesti aru, et te ei mõista mind- aga päriselt ka, mina elan planeedil, kus tavapäraste noortekate teemad (vt eestpoolt) on marginaalsed. Minu planeedil on hoopis teised mured ja Kaja on neist kaks VÄGA olulist osanud leida ja looks kirjutada. Elu maal ja meedia.

Öelge mulle, keegi, palun, mis meist saab? Mis saab Eestimaast ja maaelust. See on nii uskumatult traagiline, et ma lihtsalt nutsin. Ja mitte tüdrukute- naised saavad alati hakkama, vaid Ahtide, Jannode ja Ricode pärast.  Autor on väga korrektne. Ta ei anna hinnanguid, ta lihtsalt jutustab loo.  Loo, mida me kõik tegelikult teame, aga .. me ei oska reageerida. Ükskõikselt leppida? Sekkuda- mis oleks patroneeriv ja eetiliselt vale, Täiskasvanud peavad elama oma elu nii nagu oskavad, ju? Ja see, millised on lapsed, on vanemate kohustus ja töö. Eks?

Kuuldavasti on päris mitmed maakohad ellu äratatud noorte linnast tulijate poolt. Ja siis ühel päeval saavad nende lapsed 16. Lõpetavad põhikooli. Ja mis saab edasi? MIS SAAB EDASI? Põllumajandus ja turism ei vaja niipalju inimesi.
Miks. Öelge mulle, miks ei õpetata meie kolkakoolides endiselt ettevõtlust, majanduse aluseid...Kas oleks väga naiivne loota, et mõne erakonna noortekogu tuleb välja loosungi ja konkreetse tegevuskavaga: meie ei lähe Soome. Meie teeme Eesti ise korda?

Ja teine väga-väga oluline teema. Meie ja meedia.  Hiljutise Madame M loo valguses veel eriti. Kuna raamatu autor istub mõlemal pool lauda, siis ma väga loodan, et see raamat ei jää sel teemal viimaseks. Ja vanaegse hea noorteka eeskujul antakse ka mõned ellujäämisnipid, kuidas reklaami-ajakirjanduse-meedia maailmas ellu jääda ja hakkama saada.  Kaja, see on Sinu ülesanne siin maailmas.

Mul on natuke kahju, et raamatu formaat sundis autorit kiirustama ja pisut pealiskaudseks jääma. Mõned saladused olekski võinud jääda aimatavaks või selguda hiljem. Värvikate karakterite tausta oleks saanud sügavamalt edasi arendada  jne
Kui norida, siis mina selle raamatu lapsevanemana poleks alkoholi tolereerinud. Skandaali poleks teinud, aga oleksin selgelt väljendanud taunivat suhtumist.
Aga. Kokkuvõttes, pole sest lugu. Noortekas peabki olema lihtne ja selge.

Ühe positiivse lisapunkti annan ka peatükke sissejuhatavate luule/laulusõnade eest. Ühest küljest võttis see küll hoogu maha, aga samas andsid õige meeleolu ja ma väga loodan, et ehk mõni noor inimene viitsib hiljem ka originaalid välja otsida ja pikemalt lugeda. Mulle oleks meeldinud (aga ma saan aru, et see on autoriõigusepusade tõttu mõeldamatu) kui seal oleksid olnud ka vastavad helifailid, et nö õiget laulu peatüki taustaks kuulata otse. Mitte otsimata.

Ma ei ole (meelega) teisi arvustusi lugenud ja mul pole õrna aimugi, mida tegelik sihtgrupp asjast arvab. Aga mina julgen küll soovitada nii noortele, kes ilmselt haaravad sealt peamiselt romantilist liini, Kui ka nende vanematele. Väga ladusalt loetav.
Sai nutta. Ja sai naerda. Nagu ütleks hr. Vooremäe.


PS. ma lugesin seda raamatut, kuna mul tekkis idee lugeda läbi kõikide oma lemmikblogijate välja antud teosed (mis ei kuulu "Minu" sarja). Ja minu suureks kurvastuseks pole ei kummagi Triinu, ega ka Mae raamatuid elektroonilisel kujul:( ?!
Seega, kuniks me jõuame siin 21. sajandisse ja pole ilmunud Notsu hüljatuid ja Tavainimese stepihunte, Rentsi tuulest viiduid ja Iibise bullerbeyd. Seniks jääb hea idee pooleli.

E. Petrone Kas süda on ümmargune 2

See raamat ärritas mind ja tegi samaaegselt väga kurvaks.

Ma tean täpselt mis tunne on olla vastutus- ja kohusetunne ruudus. Ajada inimesi närvi sellega, et sa ei suuda aega lihtsalt surnuks lüüa ja tundide viisi lämiseda. Vaid, et sa otsid tähendust, mõtet.
Jälgid ja ei ole. 
Ka see, millest jutt, oli täielik äratundmine. Aeg- ajalt tabasin end sellelt, et paar lehekülge oli loetud nii, et ma polnud arugi saanud, millest jutt. Sest ma olin mõtetega oma  "saartel". Oma minevikus. Aga ma ei taha. Ma ei taha mäletada. See kõik on möödas, unustatud, maha maetud. Oli mis oli.

Ma olen raamatu peategelasega uskumatult sarnane inimene. Meie suurim erinevus on empaatias. Peategelane muretseb teda ümbritsevate inimeste pärast. Mul on oma suurepärase isikuga niipalju tegemist, et pole aegagi teistele mõelda. Ma ei karda manipuleermist ja vale- sest kogu mind ümbritsev elu ongi manipuleerimine ja vale.

Nii tõde kui ka vale on kinni meie peades. Selles, mida me usume.
Me olime Alexiga vaid sõbrad. Midagi keelatut ei juhtunud. Ma kujutasin seda kõike ainult ette. Ja kui sa seda usud, siis saab see tõeks.
Oma süütunde, emotsioonide ja vigade teise inimese kaela lükkamine on minu meelest isekas ja äärmiselt ebaõige. Ise teed, ise vastutad, ise kannatad.

Ma ostsin selle raamatu, kuna mind huvitas Robinsonide teema (siia tahaks nüüd võrdluseks kõrvale lugeda Kati Murutari raamatut, kes oli osavõtja rollis). Esilehel oli juhitud ekstra tähelepanu sellele, et tegemist on ilukirjandusega. Olgu. Kuigi mul oli üllataval hästi meeles kogu too seep ja Rutiku "issiklik  assi saarel..." üritasin seda lugeda suuremas kontekstis.  Ja millalgi raamatu keskpaigas tekkis segadus- mis, pagan, see nüüd siis ometi on.
Miks tunda end Alexi suhtes süüdi mehe ees, kellega on vaid formaalne suhe?  Milleks on sisse toodud tänased lapsed. Ja mis ja miks India? jne jne jne. Kuidas need alustatud teemaga haakuvad?

Raamatu lõpus sain vastuse. See on keskmine osa triloogiast ning ühe inimese elulugu. Ehk siis üsna suure tõenäosusega on vastused mu küsimustele vist kirjas esimeses või viimases osas?
Ja rohkemgi veel sai lõpuks selgeks, et tegu polnud ilukirjanduse vaid naisteajakirjanduse- trükitud blogiga. Seesama, mida mina siinsamas teen- aga teate, mul oli ükskord niimoodi...
Elus, erinevalt ilukirjandusest, pole loogikat, tugevaid karaktereid ja mingit sügavat mõtet. On nagu on.
Ning minu valed eeldused ei muuda seda naistekat ei paremaks ega halvamaks. Siinkohal võiks panna punkti. Mis see minu asi on. Nii seda konkreetset kui ka miljoneid samasuguseid müüakse nii mis mühiseb. Järelikult on neid inimestele vaja, järelikult on maailmale neid vaja.

Aga ma ei saa, sest see teeb mind väga kurvaks.

Selles jutukas on olemas minu meelest kõik, et saada ja olla korralik (tegelikult mitu ja täiesti erinevat) raamat: originaalsed ideed, leidlikud seosed, uudsed metafoorid, põnevad tähelepanekud ja üldistused. Kui vaid keegi oleks autorile näidanud, kus asub "delete" nupp. Maha kõik praeguse perega seotu. Maha targutused stiilis- " kui me vaid oleksime tookord teadnud..." ja mis eriti oluline. Maha selgitused. Räägi meile oma lugu ja las me ise arvame, mõtestame ning oletame. Mida vähem, seda rohkem jääb ruumi tõlgendustele, fantaasiale...
Ning veel. Millest sa soovid seda raamatut kirjutada? Manipuleerimistest? Sündimata lastest? Armastusest ja truudusest? Reality showde tagamaadest? Siis kirjuta. Ja ainult sellest. Palju intrigeerivaid mõtteid, mis igaüks iseenesest on pärl aga kokku... maasikad suitsuangerjaga ( kas pole suurepärane, et maailmas on minu näol olemas inimene, kes teab täpselt, milline peab olema hea raamat...? ehh...:):))

Ehk siis nagu selles raamatus (vähemalt mingis osas selles)  räägitakse, kuidas vaatajanumbrite, raha ja reitingu nimel ollakse valmis milleks iganes, siis  mul on kurb, et reitingu nimel raisatakse annet ja ideid ning minnakse selgelt lati alt läbi lihtsama vastupanu teed.

Nagu öeldud, pole see tegelikult oluline ja pole minu asi.
Aga ma ikkagi sooviks kunagi lugeda E.Petrone poolt kirjutatud ilukirjanduslikku teost, mis ei põhine tema ja tema lähedaste elul, vaid oleks 100% fiktsioon.

Aga muidu. Väga hea, ladus ning lustakas puhkuseraamat, mida tasub laenutada ning lugeda. Osta pole mõtet.