S.J. Watson Ei. Tohi. Magama. Jääda

Ilmselt siis, kui raamat ilmus ja pealkiri meediast läbi jooksis- jäi see mind kummitama. Ilma, et ma oleks teadnud, millest lugu räägib, sai sest mulle nagu mingi mantra: Ei Tohi Magama Jääda.
Kuna mind on karistatud küllusliku unevajadusega, oli seda enda korrale kutsumiseks hea kasutada.

Kui see raamat lõpuks mulle lugemiseks jõudis, selgus, et lisaks unele räägib see teisest, minu jaoks ülitähtsast: mälust.
Mul ei ole mälu.
Ma pakun, et 90% mu mälestustest on omandatud, mitte ma ei mäleta neid. Need on mu peas tänu fotodele, kellegi poolt räägitud lugudele, päevikule, blogile...
Ma kardan klassi- ja malevakokkutulekuid, kuna ma ei mäleta ühegi õpetaja nime ja seiklused, mis meil olevat olnud, kõlavad mulle alati uudisena. Ma oleks nagu käinud täiesti teises koolis ja teises klassis.
Ma tean peast vaid üht telefoninumbrit: oma mehe oma.
Ja kui poleks mu ustavat märkmiku, siis ei suudaks ma teha ühtki tööülesannet ja unustaksin kõik kokkulepped ja kohtumised.
Kui peaks juhtuma, et ma oleksin mõne kuriteo tunnistaja, siis oleksin täiesti kasutu. Ma ei suudaks mitte iialgi meelde tuletada, mida ma tegin näiteks 3. märtsil 2014 kell 12. Või mis oli seljas mu vestluspartneril, kellest lahkusin 5 minutit tagasi.
See kõlab õõvastavalt.

Aga tegelikult pole see skleroos, ega ajupuudulikus (või mine tea?:)) Selle nimi on keskendumine ja tähelepanu. Ehk siis mõlema puudumine.
Ja ma tean üllatavalt palju inimesi, kes räägivad täpselt sama.
Ehk siis. Paljud meist elavadki iga päev mäluta.

Kuidas oleks siis elada, kui sa unustaksid veel rohkem. Et iga päev algabki nullist.
Raamatu alguses tuli mulle meelde film "Mu pruudil on mälukas" (50 First Dates), kus sama teema on lahendatud komöödiavõtmes.

Pean tunnistama, et ma pole väga ammu nii põnevat raamatut lugenud. Kuigi juba üsna esimeses veerandis (nagu hiljem selgus) oskasin päris täpselt prognoosida lõpplahendust ja kuigi raamat oli täis minu jaoks küsimusi.
Näiteks: kui su elust puudub viimased 20 aastat, kas on võimalik tunniga taastada mobiili, tolmuimeja kasutamise ja söögivalmistamise oskust. Või kuidas ei saa inimesel siiber rääkida hommikust hommikusse sama lugu. Ma oleks ilmselt juba kolmandal päeval alustanud enese lõbustamist väljamõeldud lugudega. Jne.
Ja kui mulle öeldakse täna hommikul, et ma olen see ja see ja mul juhtus õnnetus ja ma ei mäleta mitte midagi, kas poleks siis loogiline ise alustada märkmete tegemist ja arsti poole pöörduda?
Aga ega tegelikult ju ei tea. Iga inimene käitub erinevalt.

Aga hoolimata sellest, oli kogu kulg väga köitev. Tõesti soovitan- põnev, pretensioonitult lihtne ja mõnus lugemine.

Btw, selle raamatu kohta on isegi treiler olemas...