Ei oska õigupoolest eriti lisada ka sellele raamatule, aga ma teen postituse, et soovitada.
Soovitada väga head raamatut.
Ma pole kunagi varjanud, et olen etümoloogiafänn. Kunagi, kui pensionile lähen, siis on vast aega ja võimalust seda teemat põhjalikumalt uurida.
Selle raamatu lugemiseks ei pea fänn olema. Sest ma ei kujuta ette inimest, keda ei huvitaks meie igapäevaste sõnade päritolu.
Sõnade valik raamatus on üsna veider.
Minu meelest.
Aga ju on ses oma loogika.
Kui Eesti Etümoloogiasõnaraamat on teatmeteos, siis Uibo jutustab oma raamatus mõnusaid lugusid. Kohati väga vaimukal moel.
Muuhulgas saab sealt näiteks retsepti ravimile laste jonni vastu:)
Intrigeeriv on see, et aeg- ajalt viitab autor EES-le ja vaidlustab mõne seal avaldatud seisukoha. Õnneks või kahjuks on see teadus, kus on palju oletusi. Ja see teebki teema põnevaks.
Põnevaks teeb loo ka see, kui kiiresti ikka keel muutub ja areneb.
Udo Uibo toob raamatu alguses näite, et järgnevast lausest poleks näiteks Kristjan Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna. Mina oletan, et välja arvatud sõna "kuninganna", on sellest lausest arusaamisega raskusi ka tänastel alla kümnestel?
Üllas kuninganna veendus alluvate vooruses.
Kellel väikesed lapsed on- Iibis, Kaur, Ritsik, Laborihiir... proovige!
Keel muutub. Ja meie ka.