1. Poliitika on vastik. See, mida tehakse võimu nimel... see on. Vastik.
2. Kui hämmastavalt suur roll on maailmas juhusel. Rohkem kui kord algab lugu nii: mõjukas mees X oli tähele pannud üht noort aktiivset Y-t ja kutsus ta endale nõunikuks(!).
Loomulikult, sellel Y-l peab ka sisu olema, muidu ei saa asja. Aga ilmselgelt ei tee need Y-d tripodi teste, ei esita CV-sid, ega osale konkursil. Nad on õigel ajal õiges kohas ja tunnevad õigeid inimesi.
Lapsed, kui soovite saada rikkaks, õppige reaalaineid. Kui soovite saada rikkaks ja kuulsaks, siis õppige politoloogiat või haldusjuhtimist... ja ärge keelduge plakatite kleepimisest.
Juhus ei mängi rolli ainult inimeste puhul. Ka asjad ja tegevused ja sündmused saavad rohkem kui tihti alguse juhusest.
Sellest tulenevalt ka kolmas järeldus:
3. aeg peab olema küps. Ma ei oska seda ratsionaalselt selgitada, aga kuidagi nii on, et vahel võib kõik olla õigesti, kuid ikkagi ei saa soovitu teoks. Ning siis ühel päeval on aeg küps ja isegi, kui ettevalmistus pole täiuslik, asjad õnnestuvad ning juhtuvad.
Neist raamatutest kõige huvitavam on ilmselt "Vabariigi sünnimärgid". Loogiline, kuna räägib üleüldiselt Eesti lähiajaloost ja keskendub eelkõige tähtsamatele ja olulisematele sündmustele.
"Isamaa tagatuba" oli samuti väga huvitav.
"Kodanike riik", aga, kuidagi... steriilne..?
Mida lehekülg edasi, seda enam oli soov heisata sini-must-valge, pühkida silmanurgast liigutuspisar ja raamatu lõppedes lausa püsti seistes aplodeerida. Kestvad kiiduavaldused. Mis oleks meist kõigist küll saanud, kui poleks olnud RE kindlat ja konkreetset juhtivat kätt, mis on toonud meid rikkasse ja helgesse tulevikku...
Ilmselgelt tuleb järgmistel valimistel hääletada nende poolt. Kes siis veel...
Skandaale sellest raamatust ei leia. Kallase 10 miljonit on küll lahti räägitud, kuid Meikari case piirdub kolme lausega, millest üks on a la kõik oligi juriidiliselt korrektne.
Vastust ei saa sellel aastal toimunud vangerdustele ning juttu pole ka fooliummütsikestest. Võin saladuskatte all öelda, et isegi mina tean RE ladvikust värvikamaid fakte. Ma ei tea, kas seda raamatut on asjaosaliste poolt toimetatud. Või ongi RE ajalugu nii veatu ja ladus, täis õnnestumisi. Erinevalt IRL ajaloost, mis oli värvikas. Aga ehk on õigus Rõivasel, kes viimati raadios manitses, et vahel ongi asjad lihtsad ja lihtsalt. Polegi skandaale või vandenõud.
Ilmselgelt võidab tugev turundus aated või maailmavaated (M.O.T.T)
Inimesed on mugavad. Ühes oma postituses küsisin retooriliselt, miks enamik eesti meestest, kes on loomu poolest konservatiivid hääletavad ikkagi RE poolt.
Hundi Ulg vastas: Reformierakonna on loonud aastatega imago edukusest, enesega hakkamasaamisest jne. Reformierakond on poistekampade mõistes alati teistest paremad (üksteist aastat võimul). Ning kuigi mees võib lugeda enne igat palgapäeva väheseid sente, siis iseendale tunnistamine oma ebaedukusest on ületamatu. Mees TAHAB kuuluda edukate, võitjate hulka...
RE on oma edu oskuslikult tsementeerinud jättes meid tegelikult valikuvõimalustest ilma. Erakonnad, mis väljendavad selget maailmavaadet, ei saa ilmselgelt mitte kunagi meeldida laiadele massidele. Ja kui ka RE ei peaks mingi ime läbi valimisi võitma, jääb ta nii ehk naa kaalukeeleks. Neutraalseks kas konservatiivse või siis sotsiaaldemokraatliku maailmavaate tasakaalustajaks.
Enne, kui ühe teise suure partei ladvikus midagi ei muutu, ei muutu ka Eesti poliitmaastikul midagi. Ma ei oskagi põhjendada, miks selline stabiilsus ja valikute puudumine mind häirib. Lihtsalt häirib.
Aastaid tagasi ei suutnud ma kuulata saadet "Olukorrast riigis". Sest see tõstis mu vererõhku ja ajas mind täiesti närvi. Aja möödudes, kas muutusin mina, või muutusid saatejuhid leebemaks- muutus see mu lemmiksaateks. Kuigi Samost ja Muuli olid teoreetiliselt erinevatel seisukohtadel, olin ma suurema osa ajast nende mõlemaga üsna nõus. Ja kui algul Samost ja seejärel Muuli saatest lahkus, oli mul väga kahju. Andku hr. Tankler mulle andeks, ta on küll andekas ajakirjanik, aga sest saatest puudub nüüd KIRG.
Ning huvitaval kombel, kui Muuli saadetes oli kirg, siis need raamatud on täiesti kiretud. See triloogia pole ilukirjandus. Muuli räägib, eriti viimases raamatus, täiesti kiretult ja faktipõhiselt.Objektiivselt? Ju vast nii peabki.
Teatud lõigud, kuna ju sündmused on samad, neis raamatutes korduvad. Kuid mis on kummaline ja millest on natuke kahju: sündmused on lihtsalt sündmused, need pole edasi antud erinevast vaatenurgast- vastavalt siis näiteks RE või IRLi vaatepunktist. Üks väheseid teemasid, milles on tunda Muuli suhtumist, on Savisaar. Mu naiivne vaimustus, et Savisaar oligi meie iseseisvusaja kangelane, rikuti juba T. Vahteri raamatus "Vaba riigi tulek". Muuli mu meelest ei varjagi, kui väga talle Savisaar ei meeldi. "Vabariigi sünnimärgid" "paljastas" ja käesolev raamat kinnitas minu jaoks ka Kallase tegeliku(?) olemuse. Ja see pole positiivne.
Hoolimata mu kohatisest kriitikast on need tegelikult väga head ja vajalikud raamatud. Ning mul on äraütlemata kahju, et Muuli end erakonnaga sidus. Kes kirjutab nüüd raamatud Keskerakonnast ja SDE-st?...
Ja nüüd võiks tulla mõni kirglikum kirjutaja ning teha neist raamatutest kokku Eesti oma "Kaardimaja" stsenaariumi..