Ma olen vahel mõelnud, et kui ma elaks üksi, oleks kaks võimalust a) kas ma nälgiks surnuks või b) oleksin varsti 100-kilone, kuna sööksin ainult siis, kui kõht on tühi ja kuna siis on juba hilja midagi valmistada, siis ahmiks igasugu rämpsu.
Mulle meeldib süüa teha. Aga mulle ei meeldi välja mõelda, mida. Eriti olukorras, kus su pere lemmiksöögiks on " ükskõik mida".
Kuna ma olen õhtusöögi pidanud välja mõtlema vähemalt 8395 õhtul, siis vahepeal suutsime ahastuses proua survel luua peres traditsiooni, et nädalavahetusel võtsid kogu selle teema enda peale teised. Aga millegipärast hääbus see ülimalt meeldiv komme... peabki uuesti asja jutuks võtma.
Ei saa öelda, et retsepte pole. Internetis on neid miljoneid, kui mitte rohkem. Lisaks loendamatud retseptinurgad ja raamatud. Aga otsida ei viitsi- ja ma ei taha ka, et midatehaõhtukssüüa oleks mu päeva keskne teema. Ja need retseptid, mis näkku karjuvad, väga sageli ei kõneta.
Kõik on juba olnud. Teed sa õhtuks pilaffi või paellat või risottot. Kõhus lõppeb kõik ikka kana ja riisina. Retsepti võimalus on anda uudne maitseaine idee või kui väga hästi läheb, siis mõni tehnoloogiline nipp.
Vanasti oli Nipiraamatus üht-teist, aga vist on nad toimetajat vahetanud vms, nüüd on vaid salatid ja pirukad.
Ma ei taha süüa iga päev saia-pirukat. Ja salat on minu jaoks soojema hooaja söök. Kuigi meil köetakse piisavalt, tahaks ma ikkagi aeg-ajalt ahju järgi panna ja sooja toitu süüa.
Aitab vingumisest, otsustasin, mis tähendab, et retsept ei kõneta; Plaan oli osta "Jamie Oliveri 30 minuti road" ning teha sealt lihtsalt tuimalt ja järjest kõik läbi. Aga see raamat oli otsas ning pidin ostma " 15 minuti road". Midaiganes.
Olen nüüd selle põhjal nädalajagu süüa teinud.
Integratsioon on Inglismaal igal juhul vilja kandnud: minu jaoks on selles raamatus liig palju Lähis-Ida roogi. Tõsi, Yorkshire puding on siiski ka.
15 minuti saladus seisneb vokkimises, pisikeseks hakitud koostisosades ja ilmselt eelaurutatud riisis. Vähemalt minu täistera-riis küll nii kärmelt valmis ei saa. Tatart selles Briti raamatus ei tunta, kus-kussi ja kartulit on näpuotsaga. Peamine lisand on riis ja selle juurde midagi aasia-araabia-aafrikapärast .
Mul kulus kööki sisenemisest kuni lauseni "Sööma!" u 20-40 minutit, Nii, nagu tavaliselt õhtusöögi valmistamiseks. Kas 15 min on reaalne? Tegelikult on. Juhul, kui teed neid 2. või 3. korda ja tehnoloogia on selge või siis juhul, kui oled erinevalt minust normaalne inimene, kes suudab meelde jätta retsepti ja töö käigu.
Aga see pole oluline. Mul on aega küll ja pean neid retsepte nagunii enda jaoks kohandama, kuna mu kodupoest puuduvad näiteks harissa, okra, tikka-pasta, hosini- kaste ja muud põnevad lisandid. Päris hulluks ka minna ei taha ning paari portsu pärast kappi arusaamatute nimedega kraami koguda, tundub imelik.
Kalapeatükki pole ka võimalik praktiliselt pea üldse järele proovida. Tooraine puudumise tõttu.
Rahakotile mõjub selline eksperiment nagunii karmilt: kiire valmistusaeg eeldab kvaliteetset toorainet.
Raamatu pluss, neile, kes kaalu jälgivad, on roogadele lisatud toiteväärtused. Minu jaoks oli parim nipp, mis õppisin- enne, kui midagi üldse alustad, pane vesi keema. Kui aja peale kokkad, on lihtsalt hämmastav, kui kaua läheb ainuüksi vesi keema!
Ma väga kahtlen, kas midagi neist hõrgutistest jääb mu igapäevasesse menüüsse. Ja ma loobun ka eksperimendist, kogu see raamat nö läbi süüa. Nad on selleks pisut liiga eksootilised ja üksluised.
Aga põnev on ikka ja kindlasti vaheldus mulgipudrule ning vorstikastmele.
Segada midagi kokku, Nb! mitte unustada rohkelt oliiviõli ja siis Jamie kombel õhata- Lovely! Nice! Beautiful!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!