Tommi Kinnunen Nelja tee rist

Ma vahel mõtlen, kas meie, naised, ja eriti need, kes väidavad end mitte olevat feministid, ikka aru saame, kui hea elu meil on, Ja kui palju tänu võlgu oleme neile, kes on välja võidelnud naistele õiguse olla inimene.

Mulle meeldis selle raamatu struktuur. See, et erinevad inimesed kirjeldavad mingit olukorda oma mätta otsast. Tegelikult ei kirjelda. Selle raamatu stiil on huvitavalt napp. Mingil hetkel märkasin, et kirjanik kasutab väga lühikesi lauseid ( erinevalt minust, kellel on 3 realised laused). Et tegelase tunnetest ja mõtetest suurt ei räägita, vaid kirjeldatakse olukorda. Selline karge ja lakooniline. Põhjamaine?
Saaga, mis jätkub ühest põlvkonast teise. Peategelaseks inimesed, kes ei sobitu ühiskonda, keskkonda, perekonda.

Mind on väga ammu intrigeerinud " iseeneseks jäämise" mõte ja kontseptsioon. Kui palju me peame maha suruma oma enese mina, et sobituda ümbritsevaga ja vastata sotsiaalsetele normidele- mis on ju ootuspärane, et meil kõigil oleks mugavam ja parem elada.
Ning teiselt poolt. Millise piirini peaks neid teistsuguseid tolereerima ja mõistma? Kui ta ei käitu ega suhtle kirjutamata reeglite järgi... kas lasta tal siis olla.
Kahjuks pole ma osanud seda lõpuni enda jaoks lahti mõelda. Ja tegelikult ei anna ka Kinnunen vastuseid.

Ma tänasin alguses võimaluse eest olla inimene. Aga inimesed on erinevad. Erinevuste sallimine ühelt poolt rikastab ja muudab ja vahel paremuse suunas. Needsamad naiste õigused, näiteks. Aga kas see on alati nii? Ma jätan praegu pikemalt lahkamata õigused igasugusele sõnavabadusele, diskrimineerivatele naljadele, religioonist tulenevatele kommetele, laste õigusele elada ainult mugavat ja lihtsat elu jne jne jne.

Ma ei oska suurt lahata olukorda, kui sa tunned end eemaletõugatu ja kõrvalejäetuna füüsilise puude, soo või seksuaalse sättumuse tõttu. Mind puudutas eelkõige Lahja lugu. Lahja on soome keeles "kingitus", eks?

Iga inimese sees on suurem või väiksem soov olla mõistetud, kaastatud, armastatud. Aga kui kõik su sõnad ja mõtted ja teod tekitavad ümbritsevates tõrke? Sa ütled alati midagi valesti valel ajal ja vales kohas. Ja kui see reeglitest kõrvalekalle ei ole taotluslik poos vaid sinu enese mina. Sinu väärtused, arusaamised, iseloom.
Ma ei tahaks seda juttu väga esoteeriliseks ajada, aga kohati mulle tundub, et mingid inimesed sünnivad siia maailma liiga vara. Et nemad ei ole maailma jaoks valmis ja maailm pole nende jaoks valmis. Nad ei oska olla ega suhelda. Täpsemalt, ei oska seda viisil, et see oleks ümbritsevate jaoks meeldiv ja sobiv. See on ilmselt kergem versioon. Sa elad oma maailmas ja ei teagi, et kuidagi teisiti on võimalik.
Rohkem on meie ümber inimesi, kes on selliseks muutunud. On see siis kibestumine, pettumus, haigetsaamine... Nagu raamatu peategelane- sa näed ja mõistad ja tajud, et inimesed väldivad sind, aga sa ei suuda sellest ringist välja murda. Sa oled unustanud, kuidas olla hea ja nunnu. Nad ei tunne ennast kaasatuna, nad tunnevad puudust tähelepanust ja armastusest ning pööravad kurbuse agressiivsuseks.
Seda on kõrvalseisjana meeletult raske taluda. Isegi, kui sa suudad teema pulkadeks lahti võtta ja aru saada, miks. On valesti öeldu sageli liiga valus. Kergem on sellisest inimesest kõrvale hoida.

Ma tegelikult usun, et kohanemis- ja kohandumisvõime ja suhtlemsioskus  on  vähemalt mingi piirini õpitav.
Ja siis jõuamegi järgmise teemani: kui me igal pool armastame rõhutada  ja vahel lausa nõuame inimese õigust jääda iseendaks, on see tegelikult silmakirjalik. Kui inimese "iseendaks jäämine" läheb vastuollu meie väärtuste ja põhimõtetega, siis me pigem eeldame, et ta " oleks ise" kusagil mujal.
Aga kui ma polegi avatud, ja positiivne päike, vaid vinguv, pessimistlik ja depressiivne tädike, siis igasugune kõrvalekalle mu tõelisest olemusest on ju fake.

Ma ei tea kumb on parem variant. Kas elada mingis rollis, seega siis vales. Salates maha oma mõtteid, tundeid, vältides konflite, arusaamatusi.. nagu Onni. Või olla nagu oled, hinnaks tõrjutus ja halvakspanu.... nagu Lahja.

Selline keeruline lugu siis. Kuigi ma vastuseid ei saanud, mulle see raamat meeldis.