Puhkus Roomas ja Lido di Ostia

Siesta. Kass. Pesu ja lilled.

Kuna mulle pakettreisi ei müüdud, tuli ise tegutseda,
Võtsin ette Euroopa kaardi, avasin internetis lennupiletite portaali ja hakkasin järjest sisestama Musta- Vahe- ja Aadriamere äärseid linnu.

Selgus, et kõige soodsam on sõita Nice või Rooma. Nice-is ma alles käisin, seega jäi Rooma.
Tükk aega ma kahtlesin ja kõhklesin.
Kas neli päeva on ikka piisav ja mõistlik.

Ja äkki läheb ilm Eestis ilusaks. Kuigi selline 20 sobib mulle päris hästi, tahaks korra suve jooksul siiski päikesepõletuse üle kaevelda. Eestis jäigi ilm koledaks.
Ja ka Roomas läks külmaks. 37 kraadi asemel oli vaid 33.

Colossium ei mahtunud pildile

Ma valisin majutuse muidugi hinna järgi. Kõige soodsama. Ja olin põhimõtteliselt valmis ööbima põhjapoolses ruutmeetrises toas vaatega prügikastidele.
Saan toa kätte. Tuba nagu tuba ikka. Kerin metallist kardina üles.
Ja ei usu oma silmi...
Mul umbes kolme toa suurune veranda.  Kui ma õigesti plaadid kokku lugesin, siis ca 5 x 5 m.

Vaatega merele. Vaatega päikesele. Päevita. Loe. 
Dolce vita.
Mis seal salata. Pea viimase tunnini pelgasin, et tullakse ja öeldakse, et sorry, andsime kogemata vale toa...

Hommikusöök oli ootuspärane. Lubati saia ja kohvi. Tegelikult oli veel juustu ja jogurtit ja helbeid ka. Ja muidugi Nutellat. (mis teema itaallastel selle nutellaga on. Isegi jäätisemees mangus, et äkki ikka natukene..)

Lido di Ostia asub huvitava koha peal. Otse lennujaamast autoga on ca 10 min ( takso ca 35 euri). Ühistranspordiga u 1.5 tundi... kuna algul tuleb sõita Rooma ja siis tagasi rannikule.
Kohapeal selgus, et tegelikult oli kõik väga lihtne. Metrooga Rooma ja sealt rongiga mere äärde. Pilet u 1,5 euri.

Aga linn mulle tegelikult ei meeldinud. Väga mürarohke, palju autosid, vähe meelelahutust ja puudus korralik rannapromenaad.

Lottemaa on haisuvaba?* Sigulda

Kuidagi palju saab viimasel ajal Lätit. Alles oli Jurmala, nüüd pakkus Cherry Siguldasse ülisoodsaid pakette, mis sobisid kui valatult mu vanematele sünnipäevadeks kingituseks.  Ja nii me teele asusime. Päike paistis ja kõik oli väga ilus.

Kas Angela Merkel on abielus

Mina käisin Siguldas viimati nii 15 aastat tagasi. Kui mul poleks sellest fotosid, siis ma ilmselt ei mäletaks sest halligi. Teised käisid viimati nõukaajal. Sigulda, nii nagu Munamägi, Vanemuine ja Barclay de Tolly kuulusid Lõuna- Eesti kooliekskursioonide kullafondi. Need kõverad kepikesed, köisraudtee ja Turaida loss.

Jõudnud lossi juurde, olime me kõik hämmingus. Meie kõigi mälestustes oli see olnud üsna taastatud suur hoone. Ja nüüd... kas oli vahepeal sõda üle käinud või aeg teinud oma töö... me võisime imetleda halvasti taastatud kergtellistest varemeid. Ja muuseumi, kus jumalale tänu, oli kogu info läti keeles. No kes ei oskaks läti keelt.

Küll oli, aga, seal üks tore kirik, kust saime lugeda, et VIP persooniks oli pastor Merkel. 

Ooo... küsisime meie, kas see on SEE Merkel? 

Kohalik töötaja tegi suu lahti ja pani seejärel jälle hämmingus kinni , 

Siis veel korra.

Mõnevõrra end kogunud, ja näinud, et me tõesti ei tee nalja, tuli ta meie spekulatsioonidega kaasa ja arvas, et kuna pastor oli Preisimaalt, siis kaugel sealt see Saksamaagi ja miksmitte ka Angela.

Tulime kirikust välja, kui siis plahvatas. Kuule, kas Angela mitte abielus polnud...

Väga hea kontakti saime aga kõrvalmajas. Liivi muuseumis. Proua väitis end oskavat liivi keelt (kuigi Hüvä päivä kõlas väga soomekeelselt, aga äkki nii ongi?) Kuna sildid olid muidugi taas lätikeelsed ja me paberilt lugeda ei viitsinud, siis aitas ta meil meelsasti kaardil näpuga järge ajada, kunagisi maavaldusi üles leida ja mõtiskleda eestlaste julmuse ja lühinägelikkuse üle, kui nad pealik Kaupole otsa peale tegid.

B.Crouch Wayward Pines

Ma poleks ilmselt teist ja kolmandat osa lugenud, sest esimene oli selline.. ..keskmine. Aga kuna EPL poolmuidu pakkus, siis võtsin ette. Ja see oli õige otsus.
Järgedes oli autor ära jätnud fookuse teemalt, mida ta väga hästi ei valda - nimelt ulme osa ning keskendunud sellele, mida oskab suurepäraselt. Tapmine ja tagaajamine. Ausalt, ma pole üldse Hollywoodi actionite sihtgrupp, aga lugesin rannas ühe hingetõmbega, raatsimata katkestada, hooga mõlemad raamatud läbi, Jalad ja turi on tumepunased...

Nagu öeldud, siis  ulme ei ole Crouchi teetassike.
Hullult on küsimärke, peategelane Kuri Geenius pole samuti just kõige teravam pliiats. Miks mitte näiteks panna oma mänguasju sipelgatena tööle, selle asemel, et neid toita ja katta. Samuti peaks olema lausa arulage, planeerides elu tulevikus ilma korralike agronoomide jt agraarühiskonna alustaladeta.
Ilmselgelt pole autor ka päevagi elanud totalitaarses riigis. Mina olen ja seetõttu ma lihtsalt ei osta seda utoopiat ära. See pole loogiline. Ja lisaks ulmele pole ka inimsuhted ning psühholoogia selle autori tugevaim külg.
Mis on ühest küljest väga intrigeeriv.
Kui mõtlen näiteks Strugatskitele ( sellepärast, et nad on kõige värskemalt meeles), siis on hämmastav, kuidas detaili täpsusega on suudetud ette kujutada maailmakorda, milles nad pole päevagi elanud., Ma ei tea, kas probleem on selles, et heas ja õiglases ja demokraatlikus riigis elanud- kasvanud inimesed on lihtsalt oma loomult nii head, natuke naiivsed ja idealistlikud ja nad ei suudagi ette kujutada, et maailmas on olemas kurjus  ja julmus ja inimesed, kes ei mängi mängureeglite järgi, kes sülitavad kokkulepetele ja viisakusele jne. Nad ei kujuta ette kui palju suudab inimene taluda ja kui mõjus on hästi tehtud ajupesu. Nad kujutlevad, et demokraatia on ainus ja ainuvõimalik riigikord ja jooksevad ummikusse, kui selgub, et ühe hullu asemele tuleb lihtsalt teine hull.
Aga ehk on lihtsalt Strugatskid andekamad kui Crouch.

Mis mind veel häiris, oli see, et õhku visati äärmiselt intrigeerivad  süzeeliinid- näiteks Tedi romaan, nomaadi lugu, armukolmurgad, elu üldse sellises keskkonnas, laste kool ja haridus, vanaproua suhe värraga jne jne jne. Ja need kõik sumbusid kuhugi, Jäidki õhku.

Kuuldavasti on sellest romaanisarjast juba tehtud teleseriaal ja ma usun, et üsna hea. Sest stsenaariumiks on see piisavalt skemaatiline, tegelased must-valged ja nagu öeldud, siis kõik katsed muuta tegevus sügavamaks- põnevamaks- intrigeerivamaks, lõpetatakse kiiresti ära.

Aga ometi see kõik köitis. Väga sobiv rannaraamat,

Dinosaurused ja uus maailm

Käisin vaatamas Jurassic Parki. Väga ägedad eriefektid.

Aga rassist minus, vaatas, ja hakkas mõtlema. Kas viimastel aastatel on välja tulnud mõni Ameerika film, kus peamiste tegelaste koosseis ei oleks rassiliselt mitmekesine?
Ajal, kui valmisid Sõbrad või Beverly Hills olid eraldi ja natuke teistmoodi filmid.
Stereotüübid on endiselt alles, aga need jooksevad hoopis teistpidi ja süvendavad hoopis teisi (ma pole ausalt öeldes veendunud, et ka nii on ok) veendumusi ja uskumusi.
Kui vanasti ( a la Visa hing) oli mustanahaline parimal juhul "lõbusa semu" rollis, siis nüüd on sellele lisandunud ka väärika, targa ja usaldusväärse "tähtsa juhi" roll (Mentalist, Must nimekiri, Grey). Asiaatidest kolleegid on loomulikult targad ning usinad. Geeniused. Vahel ka " Kurjad geeniused".
Araabia ja Lähis-ida päritolu tegelased on tavaliselt tagasihoidlikud ning töökad. Pahatihti tuleb ette veel nende diskrimineerimist, see saab aga aja jooksul lahendatud ning õiglus võidutseb (Kondid).

Pahade liin jookseb pigem keeleoskuse järgi. Paha ei ole reeglina mustanahaline ning ei räägi reeglina emakeelena inglise keelt. Vaid näiteks hoopis hispaania või vene keelt.
Aasiast võib ameeriklasi siiski intelligentne oht ähvardada ning ka Lähis-Idast võib tulla probleeme. Kuniks elanikust pole saanud ameeriklane.


Põhjamaade filmides* pole nii kaugele veel jõutud. Mustanahalisi peaaegu ei esine. Moslemist tegelased, aga, võivad olla nii head kui ka pahad. Vastavalt siis kas positiivsed integreerimisnäited, keda kasutatakse poliitiliselt ära. Või vastupidi, pahad, kes tahavad midagi halba korda saata.

Nodsu on teinud väga huvitava analüüsi naisküsimuse seisukohast. Vaata seda ka.

Keegi, kui veel pole, võiks selle kohta magistritöö teha. Ja olukorra kaardistada. Oleks 50 aasta pärast hea näha, kuidas meie arusaamised, stereotüübid  ja normaalsus muutunud on.


PS. Kas Sul oli seda lugu ebamugav lugeda? Ma mõtlesin tükk aega, kas on viisakas seda avaldada või mitte. Ja ma kirjutasin ainult stereotüüpidest.
Miks see nii on. Ja kas see on normaalne.

*Annika Bengtzon, Võimu kants, Sild, Kuritegu, Lilyhammer, Lohetätoveeringu sari