Elu on alati suurem, kui kunst. Mu kass on nii ebaõiglaselt sümmeetriline, et tema joonistamiseks peaks kasutama millimeeterpaberit.
Trikk, aga, on selles, et joonistamisel ei saa kopeerida. Siis lähed rappa. Joonistamisel pead sa edasi andma kujutise. Oma visiooni.
Aga kuidas seda teha, kui tulemus peab olema ideaalne kuldlõige?
Ning sina ise ei ole kahjuks oma olemuselt kuldlõige,
Kas olete tähele pannud, et me kõik joonistame iseennast. Mõelge näiteks Edgar Valteri, Jüri Arraku, Asta Venderi, Elle Tikerpäe peale ning kõrvutage nende loomingut autori portreega.
Me joonistame iseennast.
Ma pole nüüd küll väga ammu joonistanud, aga aastat 15 tagasi käisime koos lapsega maalilaagris. Pidime jäädvustama samu objekte.
Minu joon on karvane, suur, segane, tume. Tema oma on puhas, täpne...
See ongi mu meelest kõige huvitavam, kuidas me anname nii väheste vahenditega edasi meid ennast.
Kuidas aga joonistada kassi.
Võta paber, pliiats. Unusta ideaalne maailm ja joonista see kass läbi enese:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!