Jõudsime hotelli. Kolisime oma tuppa ja pakkisime asjad lahti. Muuhulgas läksime kambakesi ka wcd ja vannituba üle vaatama.
Teeme ukse lahti, paneme tule põlema ja .... hord prussakaid ....põgeneb paanikas kiljudes seinapragudesse ja meie, tüdrukud, koridori valvelaua tädi juurde.
Oleme šokis ja hüsteerias. Samuti on šokis ja hüsteerias valvelauatädi: Kas te olete hulluks läinud?! Mis inimesed te olete?, karjub ta meile.
Prussakad on vagurad jumalaloomakesed, kes ei tee kellelegi haiget. Miks te neid kardate ja niimoodi lapsikult ja hullumeelselt karjute?!
Kõrvad lontis läksime tuppa tagasi. Me ei julgenud neid jumalaloomakesi isegi mitte tappa, sest tundus, et tädil olid kõik nad arvel. Õhtupoole avastasime, et prussakad kardavad valgust ja otsustasime tuled ööseks põlema jätta. Aga vagurad loomakesed olid hämmastavalt kohanemisvõimelised. Üsna varsti vilistasid nad tuledele ja sibasid oma prussakaasju ajades rahulikult keset põrandat, irvitades meie üle, kes me voodis teki all hirmunult värisesime.
Ma lugesin C. Palahniuki järjekordset raamatut "Damned". Ma ei viitsi teda isegi kiita, kuna ta lihtsalt on minu tassike teed ja meeldib mulle. Süsimust lõikav huumor ja ühiskonnakriitika.
Selle raamatu peategelaseks on 13 aastane Madison, kes satub peale surma põrgusse.
Madison on eelmises elus olnud usutavasti eestlane, või igaljuhul kohaneb ta põrgueluga kiiresti. Lõpuks läheb lausa " Teeme äraks" kätte :)
Teatavasti saab Põrgus teha kahte liiki tööd. Kas väänelda ja teha striptiisi live pornokaamerate ees või siis helistada inimestele nende lõunapausi ajal ja müüa neile igasugsueid asju või siis paluda vastata sadadele küsimustele :)
Nii, et kui te järgmine kord neid teenuseid tarbite, siis teadke, et need pole elavad inimesed, vaid põrguelanikud :) Ja nagu kõik teavad, siis on surnud meiega pidevalt ühenduses. Näiteks äkitsene magusanälg või puuksutamine on otsene signaal kadunukestelt, kes tahavad meid saabuva ohu eest hoiatada :) :)
Nende paljude hulgas, kes segava kõne peale pahandavad on terve hulk inimesi, kes selliseid kõnesid ootavad. Nad on nii üksi ja kurvad, et tunnevad rõõmu, kui keegigi nendega räägib. Ja Madison räägib, ning lohutab neid, et elu Põrgus on tegelikult oluliselt ägedam, kui elu Maal. Jah, on kõvasti bürokraatiat, räpane ja must ja mingid erinevate kultuuride Saatanad söövad su aeg- ajalt ära. Ja nagu Madison Saatanale ette heidab, siis klienditeenindusega peaks kõvasti veel tööd tegema. Aga sa ei ole enam üksinda, sest Põrgu on teatavasti ülerahvastatud.
Kõik üledoosiga ja enesetapjatest näitlejad ja muusikud, kuulsad sportlased ja kõik poliitikud. Kõik on ju Põrgus :)
Ma ei hakka raamatut ümber kirjutama, mis kõik põrgusse viib. Aga, uskuge. Normaalsel täiskasvanud inimesel, eriti kui tal on veel kaasaegsemad vaated, pole lootustki pääseda...
Igaks juhuks peaks hoiatama, et see pole mingi naljaraamat. Ja hoolimata peategelase vanusest ei sobi see kindlasti lugemiseks ka lastele. Palahniuk mõtiskleb tegelikult väga tõsistel ja eksistentsiaalsetel teemadel.
Kõik raamatud tulevad meie ellu just siis kui peab?
Sa saad võimu vaid siis, kui loobud olemast kena ja hea. Ja kui siis lõpuks oled s..tapea, tekib küsimus, kas sina oled ikka endiselt sina. Kas sa endiselt juhid ja kontrollid oma elu, või teeb seda keegi või miski muu...
Sa jääd põrgusse seni, kuni sa endale andestad
Seniks, kuni suudad eluga edasi minna ja mineviku selja taha jätta.
Madison küsib samuti, et kas Paradiisi pääsemiseks peab olema hea või peab käituma hästi?
Ja kui võtta, et sõna " hästi " on subjektiivne, sõltub kontekstist ja juba vanarahvas teadis et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, siis ega sinna Paradiisi keegi eriti ei lähegi.
Mis mind (kahju)rõõmustab ja kurvastab. Et kui mina ei suuda enda jaoks lahti selgitada paradiisi ja põrgu kontseptsioone, siis ka kuulus kirjanik jookseb põrgu loogika kirjeldamisel tegelikult ummikusse.
Mingil minu jaoks arusaamatul põhjusel on Palahniuki põrgus maa kaetud prussakatega. Ma mõtlen, et kas see on mingi kulutuuriline eripära?
Sel sügisel oli ingliskeelses blogiruumis aktiivne teema seened. Minusugused idaeurooplased rõõmustasid hea seeneaasta üle ja jagasid omavahel retsepte. Lõuna - eurooplased ahastasid õudusest ja palusid meid jumalakeeli, et me seeni ei sööks. Sest seened on mürgised.
meie siis selgitame, et jah, mõned on, aga. Sa leotad, kupatad mitu korda, seejärel keedad, soolad või marineerid ja siis on super. Miks, küsivad nad vastu. Miks ÜLDSE võtta mingi mürgine toode, et seda leotada, kupatada, keeta ja marineerida, et ta MUUTUKS söögikõlbulikuks, kui maailmas on miljon muud toiduainet, mis ei ole üldse mürgised ja mida saab kohe süüa.
Ma kaldusin nüüd natuke kõrvale, aga mu point on selles, et kui ma peaks valima putukad, kes ootaksid mind põrgus, siis oleks need kurjad sääsed, tigedad herilased, mürgised puugid või lutikad. Need, kes ründavad ja parasiteerivad. Aga prussakad?! Mida nemad on paha teinud, et nad on põrgusse saadetud. Ma ei tahaks nendega oma kodu jagada, aga muidu..?
Nagu öeldud, ei saa ma paradiiisi ja põrgu kontseptsioonist hästi aru. Nii nende kui ka reinkarnatsiooni puhul käib kogu kammajaa ju hinge, mitte füüsilise keha ümber. Mistõttu kõik piinamised ja keetmised on nonsenss. Hing ju ei tunne füüsilist valu. Ka hinge saab piinata. Lein, reetmine, armukadedus... jne jne.
Aga sellisel juhul peaks kogu see masinavärk olema äärmiselt personaliseeritud. Sest inimesed on nii erinevad. See, mis haavab üht hingepõhjani, on teisele vaid muigamise koht.
Ja ka siis, kui iga inimene saab individuaallahenduse.
Siis kõik algab ju mötlemisest. Sa kas usud, et prussakad on jälgid, ja kuuluvad põrgusse.
Või on nad vagurad jumalaloomakesed, kes ei sega kedagi :)
Ainus, mis paneb meid tundma, et maal on nagu põrgus või et põrgu on nagu põrgu, on meie enda ootus, et maal või põrgus peaks tunduma ja olema nagu taevas.
Aga maa on maa. Ja Surm on surm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!