RMK Matkatee Oandu- Kalmeoja lõik

Esimesel päeval hoidsin ma  tulist ahjunõud käes umbes paar minutit, enne kui sain aru, et kõrvetab. teisel päeval lõikasin noaga sõrme veriseks.
Kolmandal kallasin kohvimasinasse kohvi asemel kõrval purgist kassi krõpse.. ilmselgelt vajan ma puhkust..

Matkarada algab Oandust. Sellest, kuidas pääseda matkateedele, teen ma eraldi postituse. Ka Oandule ei saa ühistranspordiga, saab Altjale, mistõttu lisandub 3 km .

Ma tahaksin kindlasti kiita bussijuhti, kes viis meid Altjale. Kahjuks ei tea ma tema nime. Taisto liinid, heleda peaga keskeas mees. Kui kõik teeksid oma tööd sellise rõõmu ja pühendumisega, oleks maailm palju parem paik. Ja kui järele mõelda. Kui palju pingutust tegelikult vajaks rõõmus nägu, positiivne suhtumine, märkamine ja arvestamine..

Teoreetiliselt oleks võimalik Altjal ööbida ja hommikul vara alustada. Mina tulin esimese bussiga ja seetõttu alustasin rada Oandult kell 12.30. 
Aega läks tänu sellele, et ma ei olnud raja alguskohas kindel, Kuna ma olen valede märkide tõttu kõndinud liiga palju asjatuid kilomeetreid :), siis otsustasin enne kontrollida.
Aga oli õige küll. Ei pea minema Looduskeskuseni. Kohe tee ääres on suur värav sildiga Kõrve rada. Ja kui hoolikalt vaadata, siis ka vajalik valge- punane- valge märk.
Ja veel on seal Sõnade mets!! :)
Pakkige lapsed autosse ja minge Sõnademetsa mustikale :)

Võrgus

Raja algus on üsna halvasti märgistatud. Lisaks õigele sildile esineb veel sinist ja kollast ja lausa A4 trükitud sedeleid.
Oandu - Võsu lõik on 9 km pikk ja ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et ka lapsevankriga läbitav. Tõeline linnainimese matkatee mustika- ja pohlametsade vahel.

Pohlad õitsevad pööraselt, mustikate osas ma kindel ei ole, mu meelest ei olnud isegi tooreid marju.
Umbes paar kilomeetrit enne lõppu läheb rada kaheks. Jalgratta tee jookseb paralleelselt, kui tahad jõudu säästa,  võid rahulikult rattarajal jätkata.


Jalgrada, seevastu on tõeline ekstreemrada:) Kitsas, üles-alla. boonuseks möödub ta vanast tõrvaahjust, Tõsi, selle äratundmiseks on vaja tugevat kujutlusvõimet....:)
Ja veel näeb vahvat veskitammi.

Võsu telkimisalale jõudsin 14.20.
Nagu ka eelnevates postitustes, siis RMK väärib vaid kiitust. Telkimiskohad on hästi varustatud. Konkreetses kohas oli jõgi ja kemps ja piktogrammi järgi ka kaev, aga kuna mul tol hetkel polnud vett vaja, siis ei hakanud otsima.



Kuna lubati vihma, siis eelmise aasta kogemustele tuginedes võtsin kaasa varutossud. Vihma ei tulnud. Ilm oli täiesti suurepärane, Soe, aga mitte kuum, väikese jahutava tuulega.
Aga puhkekohas tekkis mul geniaalne idee.
Vanade messikülastajate tarkus, vaheta jalatseid, siis jalad ei väsi. Ja nii ma tegingi, vahetasin puhkekohtades sokke ja jalatseid. ja etteruttavalt võib öelda,. et see oli hea mõte. Ma täna täiesti kõnnin. Jalad on vaid kergelt tundlikud.

Seenepuu

Kuna rada oli lihtne, oli võimalik mõtiskleda ka filosoofilisemat laadi küsimuste üle. Näiteks: Mis häält teeb metsas murduv puu, kui keegi teda ei kuule?
Ma tean, et see on füüsikaülesanne. Aga emotsionaalselt võttes. Ikka teeb häält. Kui ma saan haiget ja karjun ja keegi ei kuule mind, siis saan ma sellest hoolimata haiget ja kutsusin abi.

Päris mitmel korral sain nibin-nabin käbiga vastu pead. Tundus, et oli käbide langemise aeg: ) Kõik läks õnneks, aga sain korralikult mõtiskleda, milline oleks käbi langemise kiirus ja mis jõuga ta mu pead võiks tabada. Kas oleksin pärast kokkupõrget Newton, või lihtsalt vigane või vagane?






Alates Võsust tasub märkidega olla väga tähelepanelik. Maanteelt läheb rada paremale, metsa sisse.
Järgmine rajalõik oli väga vaheldusrikas.

Kuueristi

Ja siis, järsku, nägin ma tetre. Keset metsarada ajas end puhevile, üritades mind hirmutada. Nähes, et ma ikkagi lähenen, vajus maadligi ja üritas mind eemale meelitada.. Ju oli pesa lähedal. pilti mul loomulikult pole.
Ma ei mäleta, kas olen sellest kirjutanud. Aga aasta tagasi nägin, kuidas orav ronis mööda 9 korruselise maja seina üles, nagu.. orav. Katuse servas oleva veerennini.
Ma vahtisin suu sõna otseses mõttes ammuli, hinge kinni pidades, et ega ta ometi ei kuku.... kuni orav pessa jõudis. Kui orav oli kohal. SIIS mõtlesin, et.. telefon! Pilt! Filmimine! Insta! FB!
Saatus andis mulle teise korra veel. Ka sel aastal nägin oravat mööda seina üles ronimas. Kuni ma telefoni leidsin, kadreerisin, lülitasin, oli loom kodus.. ja mul pole endiselt pilti.

Tetre nähes haarasin telefoni. Ja kui meie kohtumine oli lõppenud, avastasin, et ma polnudki teda filminud. Olin all hoidnud vale nuppu.. nii et, te lihtsalt peate mind uskuma...:)

Eesti loodus kogu oma mitmekesisuses.
Nõiamets. Haldjamets. Kuusik. Männik. Lepik. Tee äärde jääb Putniku pere talukalmistu ja Joaveski mantelkorsten.

Kas maakera on ikka ümmargune?

Võhmas on pood. Aga see oli kinni.
Tolmused külavaheteed. Nii nagu Võsu lõigul, siis ka selle lõigu paar viimast kilomeetrit muutusid seiklus- ekstreemrajaks.
naljakal kombel muutusid mu sõrmed jämedateks pakkudeks. Või mis siin ikka naljakat on. Kui päev otsa käed allapoole vehid. Igatahes tahtsin ma külma vett.
Nõmmeveskile lähenedes kuulsin ma.-.. vee kohinat. Tead, nagu kõrbes oleks vett leidnud. Aga.
See vesi asus kuristikus. Nagu tõeline piinamine. Sa näed vett. Sa kuuled vett. Aga sa ei pääse veeni...:)

Kell 18.09. jõudsin Nõmmeveskile. Võsu- Nõmmeveski distants on 17 km. Nõmmeveski lõkkekoht oli esimene, kus ma sattusin märkidega segadusse. Tänu kogemustele jälgisin seekord märke nagu hagijas, tegemata ühtegi pööret enne veendumust, et see on õige. Lõkkekohas kadusid märgid.
RMK juhis väitis, et üle silla vasakule. Aga kus on sild?? Õnneks aitas GPS. Ehk siis loogiliselt jätka otse edasi, ja siis keera vasakule. Siis näed silda ja edasi on märgid. Peale silda hoia vasakule ning üle platsi minnes keera paremale metsa sisse.

Ainult lilled

Minu käest on küsitud, et miks ma seda teen. Lühike vastus- ma tahan ja saan.
Pikk vastus. Miks ma tahan?  Eesti loodus on vaimustav ja hingematvalt ilus. Ja kui minu ümber on ilu, olgu siis loodus või muusika vmt. tekib mulle miljardeid õnnehormoone. Ma tunnen end õnnelikuna ja mul on väga hea olla.
Teiseks. Metsade lõhnad on mu lapsepõlvelõhnad. Iga aroom käivitab miljon mikromälestust. Mitte et ma täna kuidagi halvasti elaks, aga lapsepõlvemälestused viivad mind aega, kus oli turvaline, ma olin kerge ja õnnelik ja oskasin lennata.
Ja metsas käimine tühjendab aju. Sul pole aega tegeleda elu mõtte kallal juurdlemisega. Su aju tegeleb ellujäämisega. Pead vaatama ette ja maha ja kõrvale, et ei komistaks, ei saaks vastu vahtimist ja püsiksid õigel rajal

Ja mis seal salata, viimased korrad on lisanud ka saavutusvajaduse. Ma suudan, ma saan hakkama,

ma jõuan.

Nõmmeveskilt Kalmeojale on 13 km.

See teelõik on üsna igav. Kruusateed, asfaldteed. Külavaheteed. Kohati metsa ka.

Elupäästja

Ühe kogemuse olin jätnud arvestamata. mul oli taas kaasas vaid üks pudel vett. Ja see hakkas tühjaks saama. Ma tahtsin vett. Mul oli küll kurki, nektariini ja Põnni smuutisid, aga vett oli vaja.

Ja siis, ühe küla alguses, kus olid kogu küla postkastid, oli piimamannerg. Hakkasin seda rõõmsalt pildistama ja … Mannergul on kirjas, et seal sees on VESI!
Ma tean, see polnud ju mulle mõeldud. Ilmselt neile eakatele, kes posti järele tulevad. Aga ma võtsin ainult natukene ja sinna jäi veel vett!
Tundmatu heategija, sa päästsid mu elu!!! Ma õnnistan sind ja loodan, et mul õnnestub sind kunagi aidata.
Ja . palun vabandust, et ma su koerad üles ärritasin...:)




Mulle endale memoks, et mu piir on ca 35 km. Sealt edasi kaob rõõm ja jääb tuim töö.

Ka selle lõigu lõpp ei pakkunud üllatusi:)
Samuti ca 5 km enne lõppu läks ekstreemiks. Ja lisaks trepp!! "Suur tänu" rajameistrile, mõtlesin. Tõepoolest, mida veel pakkuda ühele väsinud inimesele. Aga. Olles trepist alla ja üles vantsinud, võtan jutumärgid ära. Trepp mõjub hoopis teistele lihastele ja tegelikult hoopis lõõgastas ja andis energiat.

Kõik on söödud. Ainult kadakas on alles

Kuna ma palusin mehel tulla mulle vastu Ulliallikale, toreda nimega peatus, kust ma oma eelmist matka alustasin, siis mõtle

sin, et lõikan pisut ja lähen rajalt otse bussipeatusesse.

Ja teist korda mängis loodus minuga julma mängu. GPS näitab, et maantee on lähedal. Ma kuulen autode müra. Aga.
Ma ei pääse sinna, sest raja ja maantee vahel on kuristik. Ja jõgi.
Jõgi sai otsa, kuristik jäi.

Okei, Kalmeojani st lõpuni minnes oleks lisandunud paar kilomeetrit, ei hullu. Aga asi oli põhimõttes.
Lõpuks murdsin läbi. Nagu põder panin läbi kraavide :)

Ja kell 21.06 oli peatuses. Ja ma ei eksinud sel korral mitte kordagi!!!
39 km + 3 km ja 9 tundi

Kui teed selle matka läbi, siis arvesta juurde paar tundi aega, kuna minu puhkepausid olid väga lühikesed ja ma käin üsna tempokalt.


Btw, kogu matka kummitas mul laul Brown girl in the ring ( pole tänu väärt, varsti läheb üle :) :) )

Kui raja lõpud välja arvata, siis üldiselt võib seda lõiku hinnata kergeks ja jalasõbralikuks. Ma ei tea, kas tänapäeva lapsed käivad matkamas? See lõik oleks just selline, kus matkamist harjutada. Lihtne sirge maantee mustikateni :)
Lisaks on selle raja ääres palju infotahvleid.  Kui viitsid lugeda, saad targaks :)

Kui panna raskusritta kolm lõiku, mis mul läbitud, siis  kõige raskem oli Kalmeoja- Aegviidu lõik.
Teisel kohal seesama Oandu- Kalmeoja. Ja kõige lihtsam ja igavam oli Aegviidu-Ardu (Hirvelaane telkimiskoht).

Jee. Kokku on siis käidud 146 km. Veel käia 224 :)
Kalmeoja - Aegviidu 38 km

Aegviidu - Hirvelaane  68 km

Kreenis. Ulliallikal