Blogist

teisipäev, 16. veebruar 2021

Koroona-aja toidud

Kui selles karoonas midagi head on siis, rahvusvahelised meemid, toidud, mida kogu maailm katsetab (sest mida muud tarka kodus teha, kui on distantsõpe ja komandanditund, eks).

Ilmselt ja kindlasti oli neid ka varem, aga ju ma siis ei olnud sihtgrupp. Kevadel oli potisai. Eks soe sai on alati hea, aga peale mõnda korda, ma seda enam teha ei viitsinud.

Nüüd vallutab maailma väidetavalt soome koka poolt leiutatud ( hmm.. nojah) feta-tomati-pasta. Originaalretsepti leiad kiirelt, guugeldades. Proovisin eile järele, natuke kohandades.

Pane ahi sooja.
Ahjuvormi põhja läheb pakk fetat.
Ja iga sööja jaoks peotäis kirsstomateid.
Ning viilutatud küüslauguküüned.
Puista peale pipart ja suhkrut (sest tomatid on hapud!) ja
piisake õli. Sega läbi.
Pane ahju 180 C- ning taimer 15 minuti peale.

Kui taimer heliseb, pane keema makaronid. Tomatid las jäävad ahju edasi.
(mul oli alles üks üksik küpse kanakoib, selle tükeldasin juurde)

Valmis makarone ära kurna, ära kalla vett ära.
Võta ahjust välja juust-tomat. Sega läbi 
ja ( vana Jamie Oliveri nipp) tõsta sinna lusikaga sisse pasta, nii et ka keeduvedelikku tuleks kaasa.
Sega ja maitsesta lõplikult
Pane seniks ahju, kuni lauda katad.

Valmis toidule puista peale basiilikut.

Mu mees armastab selliseid kreemiseid sööke ja sõi kahe suupoolega. Minu jaoks oli, okei. 

Nipp 

  • mul kolleeg ütles, et lapsed teevad tänapäeval makarone mikrouunis
  • tavalise pasta asemel panna wokinuudleid või niitnuudleid, need saab toorena kastme sisse segada ja lasta seal paisuda.

Ja teine retsept: Minu ema lihapirukad.

Joel Ostrat ütles väga õigesti. Toidutegemine ei ole nagu jalgrattasõit, et kunagi said selgeks ja tegid ja 10 aastat hiljem, kui vahepeal pole teinud, oskad endiselt. Ei oska. Harjutama peab.

Ma olen ammu tahtnud oma ema pirukaretsepti nn kaardistada. Aga pole õnnestunud. Kirja panna ei saa, sest ema "ei mäleta enam" ja seda, mis mäletab on mõõtühikutes, "no selle valge potiga, umbes pool", " jahu pane parasjagu". Filmida pole ka õnnestunud, kuna ajaks, mil mina hommikul  ärkasin, on pirukad juba valmis olnud. 
Ja nüüd pole ta enam aastaid teinud ja ma tõesti usun, et ta ei mäleta.

See oli põhjus, miks ma tahtsin enda jaoks selle korra läbi teha, et vähemalt jääks jälg. Emal on õigus. See on terve päeva ettevõtmine. Nagu öeldi seal Inglise " Ajastu toitude" seerias: jõulud on meeste ja laste püha. Kui teha nn vanakooli toitu, siis see ongi koduperenaise töö. 

Hani, mu ahjus, küpseb ise. Ta ei vaja ei tähelepanu, ega hoolt ega tööd. 
Aga pirukad! Kokku ca 5 tundi, et panna tainas kerkima, liha keema, riisu lihalt vaht, pane munad keema, siis löö tainas alla. Siis liha läbi masina. Siis tainast pirukad vormida ja ära küpsetada.
Ja kuigi tulemus on megahea, ... ei ole see tegelikult seda vaeva väärt.

Kõigepealt läksin Selverisse liha otsima. Ja, selgus, et pekist liha ei müüda. ( Ja no miks peakski). Kombineerisin siis toorest magedat peekonit ja kaelakarbonaadi. Keema panin u 600 g, aga seda oli palju. Umbes pool jäi üle ( selle taignakogusega). 
Liha keetsin soola, pipra ja loorberiga pehmeks. Ning ajasin läbi vanaaegse hakklihamasina.
Juurde veel keedetud muna ja toores sibul. Soola ja pipart veel juurde, sest täidis peab olema pisut soolasem, kuna tainas võtab maitset maha. Ja nagu ema soovitas- palju puljongit täidisesse, et jääks mahlane. 
Megahea täidis sai. Järelejäänud poole panin sügavkülma ja andsin õele teha. Nüüd on meil vähemalt 2 versiooni ema pirukatest :)

Taignaretsepti kogused võtsin "Saiad. Pirukad.." raamatust, aga tegin nii, nagu mu ema tegi. 
25 g presspärmi sulatasin puulusikaga
1 spl suhkruga
mu ema kasutas alati piima, aga kuna mul piima polnud, siis lisasin
250 ml sooja vett, segasin kõik läbi

50 g võid sulatasin ja jahutasin toasoojaks
1 tl soola
ja kokku u 500 g jahu

sõtkusin korralikuks taignaks. Taignale siputasin peale jahu ning katsin puhta käterätikuga. Tainas õnnestus seekord ideaalselt ja kerkis kiiremini, kui ma eeldasin. Umbes 1,5 tundi hiljem hakkas üle ääre ajama, ja
peksin taigna tagasi.
ca 1,5 tundi hiljem, polnud pääsu. Tainas kerkis seekord tõesti, kui pöörane.

Laud ja taignarull jahuseks ning vormisin pirukad. 



Panni searasvaga ei määrinud, vaid katsin küpsetuspaberiga. 
Enne ahju panekut lasin veel ca 15 min kerkida ja pintseldasin munaga üle.

Ma ei tea, kas põhjuseks oli küpsetuspaber, aga põhi küpses aeglasemalt, kui pealt. Ma pole varem oma ahjul seda märganud.
Küpsetasin 200 C 15 min, ja siis pärast lasin veel alumise reziimiga, et pruuniks läheks. 
Pirukad tulid megahead, aga teistsugused, kui mu emal. Natuke liiga suured said ja mingi nüanss jäi ikka puudu.
Minu on minu. 






1 kommentaar:

  1. Kõht läks tühjaks! Aga viis tundi pirukatele… ma vist ei viitsiks :)

    VastaKustuta

Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!