Sama autori seniloetuist ilmselt kõige nõrgem raamat. Raamatutest on minu jaoks hetkel esikohal "Da Vinci kood" ning filmina oli väga hea "Inglid ja deemonid".
Aga sellest hoolimata- minu silmis on tegemist ühe parima põnevuslugude kirjutajaga. Kui inimestevahelised liinid on suht ettearvatavad ja kliseelikud, siis saladuste, mõistatuste ja nendest tulenevate süzeepöörete kirjapanekul on mees tõeline meister.
Tõsist austust tekitab autori mega-taustatöö. Ega ma muidugi usu, et ta seda (enam) ise teeb- ju on selleks terve meeskond. Aga just need viited reaalsetele juhtumistele, fakti- ja infokillukesed- sunnivad edasi uurima, kontrollima, lugema... mis on väga hea.
Samuti istub mulle väga Browni maailmanägemine.
Et piiblit ei faksitud taevast, vaid selle koostasid inimesed konkreetsel eesmärgil ja tagamõttega. Et inglid ning deemonid on ühe ja sama kaks erinevat poolt. (Juba vanad eestlased teadsid, et ükski heategu ei jää karistamata...:)). Darfuris vaeste aitamine toob minimaalselt kaasa sassis suhted lähedastega ja maksimaalselt Orwelli "sõda on rahu".
Ning viimane raamat. Inimene ise ongi jumal. Inimene on looja. Meie mõttel on tugev jõud ning võime muuta asju meie ümber.
Ma olen kindel, et iga uus on äraunustatud vana. Ma usun isegi seda, et maailm on suure muutuse lävel. Kas see nüüd just paari aasta pärast teoks saab, aga õhus on midagi. Vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi veel ei oska. Ja ma ei tea kas ma kardan rohkem seda, et muutus pole mulle sobivas suunas, või seda, et muutust ei toimugi, kuna inimesed on muutunud liiga mugavaks.
Mul on koos Browni tegelastega kahju, et maailmas on nii palju rumalust ning inimesi, kes lasevad endaga manipuleerida.
Täiesti selge on ka see, et mina pole ei Äravalitu ega ka Valgustatu. Minus pole piisavalt kirge ega empaatiat mõistmaks- kuidas on võimalik usu, idee, veendumuse nimel ja eest elada, surra, tappa ning mingeid mõistatusi taga ajada. Mind ei pea veenma, et mõte võib maailma muuta. Ma tean seda. Pigem olen ma hädas vastupidise probleemiga.
Kahtlemata on vägev ja ülev tunne (raamatu lõpustseenis)- ülal pilvepiiril kuldse püramiidi kõrval päikesetõusu tervitades tunda end Pühendatuna. Kuid lõpuks on vaja ikkagi trepist alla tulla. Sest arved ootavad maksmist. Enda teetass täitmist ning emale pole ammu helistanud. Ja mitte ühtegi head haldjat ei tule minu eest neid asju tegema, ikka ise.
Siis küsin ma. Inimesed, kust ja kuidas te olete ometi saavutanud selle kerguse, millega delegeerite osa vastutusest kellelegi kuhugi... Kust leiate aja, et päästa maailma....?
Tahaks ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!