Igal aastal, lumesulamise aegu, tekib mul vastupandmatu soov lugeda seda konkreetset näidendit. Sest see on nii kevad.
Pabervalge lõputu taevas. Maailm ilma rohelise värvita. Võimalus näha, kuidas loodus on kasutanud vaid kümnekordselt lahjendatud põhitoone: taamal sinakashall metsaviirg, igas tonaalsuses ja varjundis määrdundkollane maailm, aksendiks erkpunased pajud ja kiiskavvalged lumevaalud. Mida aasta edasi, seda enam täiendab pilti ringilendav prügi. Detail, mis puudus nii minu lapsepõlvest kui arvatavalt ka Williamsi maailmast.
Ahastav kajakakisa ning kriiskavad närvilised varesed. Neile sekundeerimas varblaste ja tihaste omavaheline duell, kes laulab kõvemini. Kusagil sõidab rong ning keegi piinab võrri.
Ja need lõhnad. Üle kõige magusvärske osoon, Kergelt hapukas mulla, seente ja kõdunenud lehtede lõhn. Kusagil põletab keegi prügi ning spetsiifiline raudtee diisli tõrva ja metalli aroomikokteil.
Ja taevas on nii valge valge valge.
Ma olen lugenud, et väidetavalt surevad inimesed neil kahel perioodil- sügisel ja kevadel, kui rohelist enam/veel pole, kõige suurema tõenäosusega. See on kurb ja lohutu aeg. Tüüpilisest Eesti filmist eristab Minu Kevadet see paarileheküljeline näidend.
Tiisikusse surnud prostituudi noorem õde lootmas ootamas ja igatsemas midagi. Huvitav, miks just kevadel tekib vastupandamatu soov armastuse, soojuse ja helluse järele? Olla kellelegi vajalik ja mitte elamiskõlbmatuks tunnistatud....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!