Aga mulle ei meenu peale 1990 aastat avaldatust mitte üht raamatut, mis jääks nö klassikariiulile. Mida ma tahaksin ja loeksin veel teist ja kolmandat korda, milles oleks uusi originaalseid mõtteid. Lugu, mis elaks üle muudatused ja oleks aktuaalne ka 10 aastat hiljem.
Mis on meie aja inimestega juhtunud? Mis on meie raamatutega juhtunud? Kas me/ma jääme kinni oma noorusesse ja lapsepõlve ja nii ongi. Ma ei suuda kaasaegses näha väärtusi, olen ajast maha jäänud, elan minevikus?
Milline on hea raamat?
Niimoodi, sügavalt järgi mõeldes, on minu jaoks heal raamatul järgmised tunnused:
1. autor on suutnud sõnastada mingid mõtted, mida lugedes ütled vau- ohhoo- just see, milllele ma olen mõelnud, ja näe-, tema on osanud selle nii täpselt kirja panna. Boonus veel see, kui on midagi täiesti uut, teise nurga alt kui ma kunagi ise oleks osanud mõelda ja arvata.
2. kindlasti mitmekihilisus- mingi point, miks on võimalik seda raamatut veel teist või kolmandat korda lugeda, leides iga kord uue loo, uue vaatenurga ja tasandi. Ajastu/ teema üldistus ja laiem pilt.
3. Mida aeg edasi, seda olulisem on minu jaoks see, et raamat paneks kaasa mõtlema, infot juurde otsima, spekuleerima, fantaseerima.
4. mingi seletamatu siirus, kirg. Ma saan lugedes aru, et autoril oli hädavajalik see lugu kirja panna.
ja et eelneva põhjal ei soovitataks mulle relatiivsusteooria nautimist, siis lisaks lõppu veel
5. põnev lugu. Kuigi ka see on nii ja naa. Mõni hea raamat on lihtsalt kulgemine, midagi väga ei juhtugi, aga ikkagi on köitev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!