Blogist

esmaspäev, 15. aprill 2013

L.Tolstoi "Sõda ja rahu"

"Sõda ja rahu" on mu meelest nagu "Tõde ja õigus". Ilmselt pole paljud kumbagi raamatut  lugenud, aga no kes ei tunneks Nataša Rostovat, Pierre Bezuhhovit, Vargamäe Andrest või Oru Pearu.
Ma olen üsna kindel, et ma seda raamatud varem lugenud polnud, aga ju olen ma näinud filmi? Ja loomulikult olen ma käinud klassiekskursioonil Barclay de Tolly mälestusmärgi juures. Igaljuhul, nagu kohtumine vanade tuttavatega.

Sõda ja Rahu oleks tegelikult ideaalne e-raamat. Päris naljakas oli üle pika aja lugeda paberilt. Seda lugedes oleks kohe hädasti vaja, et saaksid online tõlkida prantsuskeelsed osad ( no miks neid nii palju peab olema!), esimese osa juures võiks olla "kes on kes?" ja hiljem Venemaa kaart  ja wikipedia tegelaste taustade uurimiseks samuti.

Lugesin raamatut ja raadiost tuli mingi Beethoveni lugu. Nii lummavalt imeline, et olin sunnitud lugemise katkestama ja kuulama jääma.
See oli aeg kus muusika oli ilus, kunst oli ilus, mood oli ilus, raamatud olid ilusad. Miks sai inimkonnal ilust kõrini? Ja miks me nimetame nüüd ilu ja harmooniat kitšiks ning kunstiks hoopis disharmooniat ja seda, mis on "huvitav". Suhtumisest- elu on niigi kole, milleks seda juurde toota sai millegipärast suhtumine- elu peab vaatama nii nagu see on. Ilustamata. Realistlikult.


Mulle tundub, et ühiskonda võib võrrelda inimesega. Tollased inimesed olid kui lapsed:
siirus, tunded, emotsioonid. Ja ma ei taha, et te mulle ütlete, et kuni 21. sajandini kirjutatu on puhas propaganda, ajastu stiil ja tellimus. Ma tahan uskuda, et vanasti olidki inimestes sügavad tunded. Naiivsust loota, et sind suudelnud mees sind armastab. Siirast meeleheidet kodumaa saatuse pärast.
Hämmastav arusaamatult aupaklik ja väärikas leppimine saatuse poolt määratud rolliga.
 Ja kuidas said nad olla ja jääda nii normaalseteks? Lapsi kasvatasid reeglina njanjad, abielluti tunneteta varanduse pärast. Kui meeste elus oli vähemalt midagigi, siis naiste elu võis küll olla üks pikk igav lõputu ja piinav päev külmas ja kõledas ja niiskes mõisas. Alamklassi elust ma ei räägigi. Tänapäeva psühholoogide jaoks oleks sealt kuhjadega psühhotraumasid, katkisi hingi?? Ja ometigi.

Ja nüüd, oleme saanud täiskasvanuks? Õppisime manipuleerima. Kas see, et meid on saanud nii palju, me oleme üksteisele nii lähedal nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, on sundinud ellujäämiseks teesklema, kiiresti ja pealiskaudselt suhtlema. Teesklusest, esinemisest ja poosist on saanud norm.
200 aastat tagasi ei üritatud vaeseid mõista. Jumal olevat nii tahtnud, kõik teadsid oma kohta, leppisid saatusega (või ei leppinud) ja nii oli. Nüüd me üritame mõista,
Ja on võimalik, et just see lõputu empaatia, arusaamine, et me küll mõistame,üritame- aga me ei suuda maailmast likvideerida vaesust ja ebaõiglust,  ükskõik kui palju me ka ei püüaks- see muudabki meie elu ebasiiraks? Et me tajume oma võitluse lootusetust, kapitalismi paratamatust, aga ühiskondlik norm ning meedia sunnib meid andma katteta lubadusi?

Veel olen ma kuulnud teooriat, et pealiskaudsus on põhjustatud tööstuse arengust, mis on omakorda reklaami abil kujundanud uued väärtused ja hoiakud: suuremad partiid = kiirem läbimüük = kiirem majanduskasv = tarbimine hea ja mittetarbimine halb. Et siis masinaid purustama?

Pean tunnistama, et mulle meeldis pigem Sõda, kui Rahu "ja nad said lõpuks ikkagi rikkaks ja kui nad surnud pole, siis elavad siiani õnnelikult" osa

Kuigi ma absoluutselt ei jaga Tolstoi vaateid naiste rolli osas perekonnas jne, siis raamatu viimases osas leidsin endale mõttekaaslase teemal sõda ja ajalugu ja juhuslikkus.
Ma olen ise varasemalt väga sageli sel teemal mõelnud. Minu jaoks on sõda midagi ääretult abstraktset. Ok, tänapäeval, kui on võimalik vaenlast väga täpselt positsioneerida- aga varem. Istud, passid pöösas ja ootad, et vaenlane samuti sinna tuleks ja siis võitlete. Mis paneb inimesed seda tegema. Kui on nii palju rahvast, siis võiks ju vabalt võitluse ajaks kuhugi kaugemale jalutada? Milleks oodata vastast, kui maa on suur ja lai ning võiks valida möödumiseks teise tee? Kuidas korraldatakse logistika, et need tuhanded oleksid söönud ja ravitud ? Kes matab langenud ja kes transpordib tuhanded haavatud.
Samuti teema, kui palju üksikud isikud mõjutavad sündmusi ja kui tihti on lihtsalt"aeg küps".
Niipalju küsimusi ja seda enam oli mul hea meel lugeda, kuidas Tolstoi kirjeldas ja rõhutas nii sõja kui üldse ajaloosündmuste juhuslikkust.


Mis oleks juhtunud maailmaga, kui Napoleon oleks võitnud?

Eks onu, käest ei lasknud minna
nii kergesti me kallist linna
kui prantsus Moskvas käis?
Siis löödi lahinguid,
neid aegu-
me rahvas mäletab veel praegu...

(see luuletus on pärit ühest lasteraamatust, mille pealkirja ma ei mäleta, Kui keegi teab autorit, siis palun lahkesti teada anda)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!