Lambist lastakse alla reisilennuk. Siis on meedia tagajalgadel, et Eestisse julgeb tulla inimene, kes arvab valesti. Ja tagatipuks deklareerib kodanik, et ta keeldub tarbimast asju, milledele on märgitud kirillitsas toote nimetus...
Mis toimub?
Olgu, siin on mitu probleemi. Kas mul on õigus jätta kutsumata endale külla inimene, kes mulle ei meeldi? Mina arvan, et jah. Arvaku ja olgu oma kodus selline nagu tahes, aga oma kodus ei pea ma taluma näiteks patsidega tüdrukuid, kui ma neid mingil põhjusel ei salli.
Kas on õige laiendada kõik Venemaa sigadused ja karistada nende eest kõiki vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi? Minu meelest mitte. Seda enam, et mõned neist on igati ontlikud Eesti kodanikud. Enamik neist elab oma igapäevast elu ja ei saa mitte kuidagi mõjutada Venemaa, kui riigi, otsuseid ja tegevust.
Aga äri vs eetika? See on juba keerulisem teema. Olgem ausad.
Meid häirib, et see keel on just vene keel.
Meid ei loksuta teadmine, et akadeemiline maailm on varsti täielikult ingliskeelne ja et Tallinna kesklinn ja reisisadam elavad soome keeleruumis. See on eetiline ja normaalne. Klient on kuningas. Ja Eesti liiga väike ja kõik need teised tõed.
See, et ca 400 000 Eestis elavat inimest saavad lugeda pakendil olevat infot talle mõistetavas keeles, ei ole eetiline.
See, et Eesti riik pole suutnud toetada 20 aasta jooksul venekeelse toimiva usaldusväärse meediakanali teket. Et pole olnud piisavat nõudlust ning et ainus toimiv reklaamikanal on PBK. Ei ole eetiline.
Kas ärimees peab lõpetama kaupade ekspordi Venemaale, mitte ostma teenuseid ja kaupu Vene kapitalilt olevatelt ettevõtetelt? Et mitte toetada kurjust ja valet?
Ilmselt ei ole sellele küsimusele õiget vastust. Sest iga riigi, iga ettevõtte taga on Inimesed. Lihtsad inimesed. Ja ma tõesti ei tea, kas on õigust karistada neid, kuna meie vaated ei kattu nende inimeste valitsejate vaadetega.
Ning kust jookseb see piir. Kas Mistrale, millega tehakse ilmselgelt kurja, ei tohi müüa. Aga rõivaid ja toitu tohib?
Need on küsimused millele ma vastust ei tea.
Aga mitmes asjas olen ma veendunud.
Meie endi venelasi ei tohi kiusata. Kõikidesse inimestesse, sõltumata nende soost, rassist või rahvusest tuleb suhtuda lugupidamisega. Inimesed ei vastuta oma rahvuskaaslaste sigaduste eest.
Ma saan aru, et on naiivne loota, et Venemaa muutuks normaalseks. Aga täiesti meie võimuses on, et inimesed, kes elavad Eestis on meie poolt, et nad saavad tasakaalustatud uudiseid ja armastavad oma praegust kodumaad.
Meeldib või mitte, aga eksport ja äri on majanduse alus ning mootor. On teatud eetilised piirid, mida ei tohi ületada. Aga piimapaki markeerimine venekeelse sildiga ei ole minu jaoks see eetiline piir. Info edastamine kliendile talle arusaadavas keeles ei ole see eetiline piir.
See piir on kusagil kaugemal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!