Minu esimene kokkupuude Krimmiga toimus ammu. Siis, kui olin 5 aastane. Põdesin tihti angiini ning kuidagi õnnestus sebida sanatooriumituusik Jevpatoriasse. Sõitsime emaga, mina esimest korda elus lennukiga, Krimmi. See oli millalgi sügisel- ma arvan, et võis olla isegi oktoober.
Sellest sõidust on mul jäänud põgusad ja lünklikud mälestused. Ma mäletan puid, millel olid pikad kaunad. Ma mäletan imemagusaid viinamarju. Ma mäletan merd, mida nägin esimest korda elus. Ema keelamist- ära sinna väga lähedale mine- emadel on ju alati õigus- ühel hetkel tuli tsahh laine ja ma olin ülepea kaela läbimärg. Ma mäletan avaraid ruume ja end vaimustusega hõiklemas- спать пора! Maitsvaid "hapnikukokteile" ja lõputut istumist füsioteraapia toru kurku surutud.
Ning oma hämmingut tagasisõidul lennukis-emme, miks nad eesti keeles räägivad!, millepeale rahvas naerma pahvatas ja minul piinlik oli.
Ülejäänud mälestused on mu ema mälestused. Väidetavalt olid kohalikud siiras hämmingus: nii suur tüdruk ja ei räägigi vene keelt. Traditsioonilised küsimused- mis raha teil seal kehtib ja miks te meid ikka ei armasta...:)
Kuna ma olin juba suur, siis protseduuridele ema kaasa ei lubatud. Seega jääbki igavesti saladuseks kas ja mida minuga seal üldse tehti. Abi igal juhul oli. Enam ma angiinis pole olnud... ( ptüi -ptüi-ptüi)
Aastal 2006 otsustasime perega sõita Krimmi. Järgnev on kirja pandud peale seda reisi.
Jalta, see on nostalgiaretk 80-datesse. Pelmennajad, stolovajad, kollased kaljavaadid, muide imehea kaljaga.. Lenini kuju, ja kauboikapitalism, kus kõik on müügiks, ütle vaid hind. Unustada ei tasu, et Türgi pole kaugel- ole valmis kauplema, tingima, ja petta saama. Inimesed ( peale paari erandi) on aga lahked, sõbralikud ja omavad vähemalt ühte tuttavat või sõjaväekaaslast kui mitte Eestist siis Baltikumist ikka:) Eesti maine on hea ja meile ollakse pisut kadedad, et oleme juba Euroopasse jõudnud. Üks taksojuht oli päris kuri, et miks me ei käi EL peale, et Ukraina ka EL vastu võtta- et ikkagi ju omad:)
Loodus on megailus- mäed, palmid, küpressid, loorber, rosmariin, sinine meri..
Transport
Lennujaamast saime Jaltasse taksoga. Õiglane hind on mitte üle 250 grivna, kõik kes rohkem küsivad, saatke pikalt. Vene autoga on sõit odavam, välismaa omaga kallim. Kindlasti tasub tingida ja esimese hinnaga mitte nõustuda. Kui teil on olemas oma ukrainlasest sõber, saate kindlasti soodsamalt. Heaks näiteks oli loomaaia-hotelli ots. Hotellist inimene tellis- ja hinnaks oli 18 grivnat. parklas passivad taksojuhid küsisid 50…
Ühistransport on suht samal tasemel, kui Tallinnas, ehk siis üsna olematu. Marsad küll liiguvad, hind 1–3 grivnat sõltuvalt teekonna pikkusest, aga sinna võetakse peale täpselt niipalju inimesi, kui juht heaks arvab- ja 30 kraadises kuumas pole just väga mõnus külg-külje kõrval kellegiga olla. Suurema osa sõitudest tegime me taksoga. Linna piires saab 15–20 grivnaga kõik marsruudid sõidetud.
Hotell
ööbisime hotellis “Jalta”. Väga ammu pole nii stiilset 80 näinud. Täiesti korralik, aga vajaks muidugi pisut kõpitsemist. Hotellis, muide, fööni pole, aga saab laenutada 4 grivnat ööpäev.Tundub, et (vist kõigi?) hotellide komplekti kuulub suursugune park- alleed, purskkaevud, trepid. Väga ilus. Asukoht oli hea- kesklinna mingi 20 min jalgsikäimist, suur korralik bassein, mererand ka.
Meri
kes merd soovib, soovitaks Piritale või Pärnusse minna. Jalta rand tähendab paari meetri laiust killustikuga kaetud ribakest, mis on tihedalt üliemotsionaalseid slaavi inimesi täis. Mitte-hotelli külastajatele olid enamik randadest lisaks veel tasulised. Nii et, soovitan valida basseiniga hotelli.
Söök.
Domineerib kaukaasia ja itaalia, näpuotsaga ka vene-ukrainat. Kolme inimese õhtusöök+ magustoit, õlled, mahlad sai restoranidest kätte nii ca 200 grivnaga. Prae hind oli ca 25–45 grivnat, 0,5 l õlu 7–12 grivnat. Juhin tähelepanu sellele, et suurem osa praadidest on nn kaalupraed. Soovitan kindlasti väga hoolikalt lugeda või järgi küsida, kas tegemist on 100 g hinnaga, kas kirjapandud väljatulek on minimaalne või hinnanguline- ehk siis teha väga täpselt selgeks, mida tellite. Enamikes kohtades küsib ettekandja siiski viisakalt, et mitu grammi kala- liha soovite ja informeerib enne valmistamist, et kui palju siis kokal tegelikult välja tuli.
Halva kogemuse saime Lenini poolt tulles peale pannkoogi-pizza müügiletti esimeses restoranis (kahjuks ei mäleta selle koha nime), kus lisaks arvutusvigadele üritas ettekandja meile selgeks teha, et nende kandis on normaalne, et inimene saab ise aru, kas praetükk taldrikul kaalub 200 või 350 grammi.. peale emotsionaalseid läbirääkimisi õnnestus meil siiski oma arvet oluliselt vähendada, aga tore see pole kui planeeritud 200 grivnase arve asemel ulatatakse 470 grivnane arve.
Süüa saab ka oluliselt odavamalt. Kaubamaja juures on väga viisakas söökla, kus kalleim toit oli 10 grivnat. Rekordiks sai 23 grivnane ( 3 inimest) arve pelmennajas. Nimetatud kohad on muide väga puhtad ja viisakad ning rahvast pidevalt täis. Tundub, et kohalik rahvas eelistab just selliseid kohti. Lenini puiesteel on muidu päris toredaid kohti. Ja rannas soovitaks Van Goghi.
Mikrolaineahjuajastu pole Krimmi veel jõudnud, saslõkk küpsetatakse kliendi silme all, supileem on tehtud naturaalsest puljongist… Toit on lihtne ja garneering nagu sööklas “Võit”. Aus ja kodune:)
Kuhu minna.
Kindlasti soovitaks lastega minna loomaaeda. See on neil nimelt “isemajandamisel”, ehk siis värava juures müüakse paari grivna eest loomade jaoks süüa- pähklitest toore kanani, millega on siis võimalik loomi toita. Väga tore elamus:), mida suuremas osas Euroopa riikide loomaaedes pole võimalik teha.
Ekskursioone saab osta tänavalt, vähemalt meile sattusid väga professionaalsed ja head giidid (jutt muidugi vene keeles) ja korralikud bussid. Kindlasti soovitan investeerida vähemalt Bahtsisarai kolmikpaketti (maksis 80 grivnat) ja Ai-Petrisse (70 grivnat). Vapustav elamus. Ai Petris peaks olema valmis (kahjuks)kaukaaslaste müügiinvasiooniks (söök-pildid metselukatega-kaamelid), aga see kõik tasub üleelamist, et näha seda kustumatut vaadet.
Krimmi minnes tasub valmis mõelda palju soove- peaaegu igas kohas on soovi-puu-mägi-kuru vms, kus on võimalik oma soov täitumiseks jätta.
Jaltas käige kindlasti keskturul (super!) ja univermagis (õudne!).
Minu jaoks suurim pettumus oli puuviljade hind. Väidetavasti külma talve tõttu- aga hinnad olid meeletud!! Virsikud- nektariinid 20–35 grivnat kilo ( Tallinnas ära minnes 30 krooni), maasikad 10–15, murelid 10–17 grivnat.
Massandra veinide hind oli soodsaim keskturu firmakaupluses + väga tore ja asjalik müüja.
Kui kahtlete, kas minna või mitte, siis minge kindlasti. Karta on, et paari-kolme aasta pärast avastab välismaine raha enda jaoks need imeilusad Krimmi kuurordid. Kindlasti on seal siis oluliselt “eurom”, aga see pole siis enam see. Praegune on niivõrd ehe ja naturaalne, kuigi esmapilgul tekib ehk nostalgiashokk- harjub sellega kiiresti ja domineerima jääb mälestus just sellest tõelisest Ukrainast ja imekenast loodusest.
....
Nüüd: tegelikult läks hoopis teisiti. Krimm ei jõudnud selle 10 aastaga Euroopasse. Jõudis hoopis Venemaale... loodetavasti see kõik muutub,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!