Aga väga veider tunne on.
Nende intonatsioon ja kõnelemiskõrgus on sama kui eestlastel. Kuna palju sõnu on tuttavad, siis tundub kogu aeg, et kuulen eesti keelt.
Kusjuures, ka näod on eesti omad. Soomes ja Prantsusmaal näen ma selgelt, et tegemist on võõraga, siin on kogu aeg tahtmine pöörduda võõra poole eesti keeles.
Äkki ongi tegelikult eestlased?
Ma tean, et teadlased on selgeks teinud, et meie dna on pigem Läti ja Vene. Loogiline.
Aga ju need mitusada aastat on ikkagi midagi andnud.
Meie nägudele ja arusaamadele.
Ma võiksin siin vabalt elada,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!