Sellest blogist leiad lihtsate koduste ja vanaaegsete eesti toitude retseptid, raamatuarvustused ning minu reiside ning matkade kirjeldused.
Blogist
▼
esmaspäev, 24. juuli 2017
Kahekesi Barcelonas
Ma olen nüüd mõned viimased aastad teinud ühe reisi aastas ka üksinda.
Ooo.. ütlevad inimesed kadedalt, kui neile sellest räägin. Kutsu mind järgmisel korral kaasa, kui lähed.
Naljatilgad. Kui ma kellegi kaasa kutsun, siis ma ju pole enam üksinda.
Üks sõber, kes õpib hispaania keelt, pani südamele, et ma ta kindlasti Hispaaniasse kaasa kutsuks. ja kuna mul see plaan oligi, siis naljaviluks kutsusingi. Ja minu hämmastuseks, ütles ta kohe jah.
Sa ei saa üksireisimise eelistest ilmselt aru enne, kui oled selle vähemalt korra läbi teinud. Ja tegelikult. Ma arvan, et igaüks peaks vähemalt kord elus reisima üksi. Me üldiselt teame, mida me ei taha. Aga vähemalt minu jaoks on oluliselt keerulisem teadmine, mida ma tahan.
Reisid öeldakse olevat suhteproov. Ja isegi kui suhted on head ja korras, siis sellest, kui palju me tegelikult teeme oma elus kompromisse, saad aru siis, kui neid ühel hetkel enam tegema ei pea.
Sa saad endalegi ootamatult teada, mida sa tahad. Kui ei pea valima, otsustama, kompromisse tegema, teistega arvestama. Kui oled ainult sina ja sinu ego.
Need on imepisikesed ja täiesti ebaolulised asjad. Ei midagi põhimõttelist, ei midagi häirivat. On nagu on. Ja tehes neid iga päev mingi valiku või kompromissina, sa ei tule selle pealegi, et on olemas ka variant b.
Kas ööbida motellis või hotellis. Kas ruumi sisenedes tuleb telekas sisse lülitada või läheb reis nii, et kui sult küsitakse- kas ja milline telekas oli, sa ei oskagi vastata. Kas kliimaseade või aken pärani lahti ? Kas hommikusöök hotellis? Kus süüa ja mida: kas turvaline ja tuttav mac või midagi eksootilist. Või hoopis poest midagi süüa osta. Kas bassein või meri. Kas päevitamine või kultuur või midagi kolmandat...Kas ööseks kardin ette või mitte. Mis kell tõuseme.
Kas sa tahaksid poodides käis- saame siis mingi paari tunni pärast kokku? ei-ei, ma ei taha poodidesse. Kümme minutit hiljem: kuule, ma ainult korraks vaatan sinna sisse.
ja nii edasi.
Kompromissid sõbraga algasid kohe esimesest hetkest. Meil oli kokku lepitud eelarve. Aga kui mina sättisin selle maksimumiks, siis tema mõistis seda rahana, mis tuleks kindlasti ära kulutada. Kui mul oli mõttes nädal, siis selgus, et tal on lapsed ja see ja teine... ja üle kolme päeva ei saa.
Ehk siis mu nädalasest rannapuhkusest sai sujuvalt kolmepäevane city break.
Ma olen oma elus käinud reisidel suurte gruppidega, kus isegi pissipeatuste tegemine nõudis hääletamist ja tõi kaasa suuri vaidlusi.
Väga raske on reisida inimestega, kel on kogu aeg mingid vajadused ja soovid ja tahtmised ja arvamised. Aga väga raske on ka reisida inimesega, kel on alati kõigest ükskõik.
Perega ja püsikaaslastega on lihtsam. Sa juba tead mida oodata. Esimest korda kellegagi
.. on paras väljakutse.
Aga see kõik ei ole tegelikult ju oluline. Nagu öeldud. Elu koosneb pisikestes ebaolulistest otsustest ja valikutest. Sa unustad need ja naudid hetke siin ning praegu.
Reiside suur pluss on see, et alati tuleb uus. Teistsugune. Ja see, siin praegu on nagu on.
Mõni aeg tagasi oli teemaks oma arvamus ja kehtestamine ja kõik see muu. Reis on nüüd see näide, kus tujutsemine, virisemine ja oma tahte pealesurumine ei tee kedagi õnnelikuks. Oluline on otsida kompromisse, koostööd ja ühisosa. Nii et kõigil oleks hea, tore ja naljakas.
Me mõlemad olime varem Barcelonas käinud. Ja mingil eelmisel aastal sain ma ühtäkki ka aru, et ma ei jaksa enam käia muuseumites ja kirikutes ja katedraalides.
Eelmisest aastast jäi mulle ka kummitama soov, et läheks hoopis kohaliku toidu kursustele.
Ja kujutad ette. Kõik olid välja müüdud!!! Surfates avastasin veel ühe mõnusa asja eatwith.com. Asja point on selles, et kohalik tüüp kutsub enda juurde sööma. Kõlab väga põnevalt. Ja muuseas, Tallinn ei ole sellega liitunud. Kui ma peaksin töötuks jääma, siis peaks täitsa tõsiselt kaaluma... Aga. Ka need olid kõik välja müüdud!!
Nii et kulinaarsed elamused jäävad ootama järgmist ja uut reisi.
Picasso muuseum.
Ausalt? Ma soovitan seda tegelikult ainult siirale kunstihuvilisele. Paljureisimise üks miinus on kogemused. Kui oled olnud väga lahedates muuseumites, siis ainult sildid ja pildid tundub kuidagi... igav. Päris mööda külgi see kogemus siiski maha ei jooksnud.
Ma sain palju targemaks. ma näiteks ei teadnudki, et Picassol on olnud ka nn Köleri periood. Ja üldse, tüüp oli väga vaimukas. Mul on õigesti käitumisega probleeme, aga tõesti osa taieseid lihtsalt ajasid naerma.
Sellistes kohtades tekib alati ka igivana küsimus ja dilemma. Kui palju on kunsti tähendus kriitikute poolt nn otsitud, kui palju oli kunstnikul mõttes mingi kontseptsioon või idee. Või.Ta lihtsalt lõbutses.
Ning ka see, kuidas vaadates üksikuid teoseid me kaotame konteksti. Just hilisemast, kubistlikust perioodist. üksinda, nii nagu me tavaliselt neid pilte näeme, mõjuvad nad.... huvitavalt... Näitusel näed, et tegelikult on selle taga terve seeria. Terve tuba on täis üht motiivi, selle variatsioone. Ja sa saad aru. Et ta on võtnud mingi teema ja mängib ning katsetab ruumi ja varjude ja valguse ja värvidega. Ning see muutub arusaadavaks, talle tekib taha lugu.
Hiljem, otsisin tasuta wcd ja sattusin juhuslikult ühte moodsa kunsti galeriisse. Keegi härra oli üles pannud oma teose. Hämaras ruumis olid ekraanid ja torud ja müra. Kuna seal oli hea jahe, siis tükk aega istusin ja üritasin aru saada. Aga kuna autor ei olnud oma kontseptsiooni kirjalikult jaganud, siis jäigi segaseks.
Nii palju siis kunstist.
Täiesti ootamatult kujunes sellest reisist hoopis muusikareis. Planeeritult käisime kuulamas Alen Garagic esinemist. Klassika ja flamenko stiil kitarril.
See oli maagiline ja vapustav. Toimus ühe kiriku kabelis. Kujutlege, soe suveõhtu, kivimüürid, purskkaev, küünlad, vein ja imeline muusika.
Gülli pargis sattusime juhuslikult spontaansele kontserdile, kus mingid flamenkotüübid esitlesid oma uut plaati. Ma kahjuks ei taibanud nime pildistada, ja nüüd ei mäleta. Aga samuti. See oli nii tore.
Ja viimasel õhtul hotellis saime tasuta privaatkontserdi. Susana Torregrosa esitas klassikalisi hitte. See on hästi kummaline. Terve hotellitäis rahvast. Tasuta kontsert. Katuseterassil, kenal suveõhtul, Ja peale meie mitte üks inimene... Natuke kahju oli lauljannast. Aga samas oli tore ka, sest saime isikliku kontakti ja mõned soovilaulud.
Annan veel sellise soovituse. Kui olete Barcelonas ja väsinud ja nii. Siis otsige üles raamatukogu. Sealne sisehoov on väike armas oaas selles kiires ja kuumas linnas.
Ma olen ikka aastatega pehmoks muutunud. Barcelonas on väga palju inimesi, kes on endale voodi ehitanud otse tänavale. See selleks. Aga suurel osal neist inimestest magab seal kõrval koer. Miks see nii on? Mu sõber arvas, et turvamiseks? Samas nägime ise olukorda, kus üks napsine mees hakkas üht tänavanaist tüütama. Naine sai väga kurjaks ja läks pea kallale. Tema koer, selline suur ja korralik, pikutas samal ajal rahulikult edasi, korra haigutas.
Ehk siis, palun öelge mulle, et nad ju hoolitsevad oma koerte eest. Toidavad neid. Ja neil koertel ei ole seal paha olla?...
Kolm sõna olmest ka. Barcelona hinnad olid üllatavalt... soodsad. Täiesti tõsiselt. Täpseid hinnavõrdlusi ei oska esitada. Aga sellist vaeseks jäämise tunnet, kui nt Stockholmis või Amsterdamis, kui möelda viimaseid reise, ei tundnud.
Selle reisi kuumim kummalisus oli hotelli kraanikauss.
No kujutage ette. On wc, kus on pott ja dušš. Ja kraanikauss asub... magamistoas, voodi kõrval. terve see reis sai veeretatud teooriaid, kuidas võis selline mõte küll tekkida. See et pliit on diivani kõrval, on kaasajal ja uutes kodudes ilmselt juba norm. Aga. Tõusta ühel hommikul. Ja mõelda. Hmmm... teeks midagi ägedat. Tõstaks kraanikausi voodi kõrvale. Et kui inimene käib vetsus, siis pärast käsi pestes saab juba sõbraga suhelda. Ja hommikune hambapesu, samuti, võib ju olla kollektiivne toiming. Veepritsmed? Hotellis on ju koristaja....
No lihtsalt arusaamatu ja kummaline :)
Ja teine mõte mis tekkis. Üsna harva õnnestub saada hiline check out või varasem sisseregistreerimine. Lennuk lendab ikka oma aegadel. Aga hotellid üle maakera elavad endiselt mingis oma rütmis. Kell 12 saad toa ja kell 12- 15 kao ära. Ja nii on hotellides üle maakera tuba, kus saab hoida oma pagasit, pungil kohvreid täis.
Huvitav, kas tõesti mitte kunagi mitte keegi pole mõelnud, et ... äkki teeks jooksva arvestuse. Inimene maksab nt 24 tunni eest. Algab see siis millal algab ja lõppeb millal lõppeb. Kui lennuk läheb kell 4 hommikul, siis palun, maga südamerahus nii kaua kui tahad ja kui jõuad kell 7, siis koli kohe sisse.
Mulle endale veel selline mõttetu meeldetuletus, et ära mitte kunagi enam kasuta lennufirmat Vueling. Mõttetu tegelikult, sest ma elan Eestis. Ja lendan sellega, millega saab. Mitte sellega, mis meeldib.
Vot selline reis oli.
Tulevikus jään siiski pere- ja üksikreiside juurde. On rohkem minu teetassike :)
PS. Kui sa jõudsid siia google otsinguga ja tahad tegelikult lugeda Barcelonast, siis loe Krsi või Elisabethi blogi,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!