Tehnoloogia oli erinev, kasutatud vili oli erinev. Aja möödudes võidi lisada õli või piima või lasta segul enne hapneda...
ja nimi oli igas maailma nurgas erinev. Aga idee oli õhus ja algallikat leida pole võimalik.
Me teame falafele. Eesti rahvusköögist on teada oa- ja hernekäkid. Ehk siis ei olnud just raketiteadus tampida kaunvili puruks ja röstida, küpsetada ära.
Ja kindlasti juhtus nii mõneski maailma nurgas, et hapupiim unus pliidinurgale ja sellest sai (toor)juust-kohupiim. Sieras, Sõir, Sõr...
Loomulikult. Võtmesõna on kliima ja kohalik tooraine. On üsna keeruline leiutada riisitoite, või lisada oliive, kui neid sinu piirkonnas ei kasva. Ja loogiline, et teatud kliimavöötme ja piirkonna toidud on sarnased.
Aga vaatama peaks suuremat pilti.
Oli vist MEM lehel tagasihoidlikult kirjas, et ... mis Eesti rahvusköök... ei meil pole midagi, kõik on mujalt laenatud...
nii eestilik, mis nüüd meie....ehk ongi, ja ilmselgelt on Eesti toit fusion,
aga turunduse kuldreegel ütleb: võitja pole mitte see, kes esimesena ütleb/mõtleb/teeb/ leiutab.
Võitja on see, kes ütleb seda esimesena kõige kõvemini.
Olles nüüd mõnda aega toidublogi pidanud, võin öelda, et meie toidutoorainest jäävad kõige rohkem silma ja tekitavad vau .. efekti: oder st kruubid ja odrajahu, tatar, rukis, peet, metsaseened. Ja kohupiim.
Täiesti tavalised asjad, aga me kasutame neid natuke teisel viisil ja kombinatsioonides, kui meist u 600 km kaugemal on harjutud.
Meie menüüs on ka teiste jaoks eksootilisemaid toite/toorainet. Aga unikaalseid asju on raske mujal tarbida, kasutada, populariseerida. Põdrasammal ja murakas on äge, aga paljudes piirkondades neid lihtsalt ei kasva.
Eestlasi on tänaseks üle maailma väga palju. Ja mulle hullupööra meeldiks kunagi mõnel turismireisil leida eesti toidu buss või lausa kohvik....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma olen väga tänulik konstruktiivse kriitika ning kasulike õpetussõnade eest!