Eesti Toit. Reisid ja Raamatud: RMK matkatee Peraküla-Aegviidu- Ahijärve. #Metsanurme- Saarte raba lõik

Kui otsid endale äri, mis tooks sulle pensionini leiva lauale ja lisaks veel vorsti ka peale, siis palun: hakka tootma "Eramaa" ja "eratee " silte.

Hiljuti arutleti blogides, et miks me jahume kogu aeg ühel ja samal teemal. Vabandust. Ma teen sedasama, aga kuniks ei ole vastuseid, tuleb endiselt imestada ja küsida...

Igaks juhuks full disclosure : ma varastasin põllu servas kasvavalt üksikult õunapuult mesimagusa lumivalgekeseõuna. Ei olnud silte juures :)

Aga no tõsiselt.

Muretsed endale sõna otseses mõttes karupepusse elamise. Ei ole looduskaunis koht, ei ole seenemetsi või järve või merd. On maharaiutud metsad, võsa ja põllud. Ja sa paned sildi eramaa. Mis ei anna mitte mingisugust infot mängureeglite kohta. Milleks? Ma ei tea, iga kord kui ma matkadel käin, olen ihuüksi. Äärmisel juhul kohtan kaht. kolme matkajat või jalgratturit. Äkki ma käin valel kellaajal? Ja muidu on seal elu nagu Viru tänaval?

Kõnnin mööda maanteed, Üksikud autod tuhisevad mööda, ümbruskonnas puudub inimasustus. Nagu ikka, on tee ääres kraav ja kraavipervel kuusekasvandus. Ning silt "Eramaa". Mu kujutlusvõime suudab välja mõelda vaid ühe sihtgrupi: möödasõitvates autodes tagaistmel istuvad lapsed, kes ajaviiteks loevad mööduvaid silte. Aga hea teada, eks.

Keset matkarada on keegi hea inimene endale võsasse ehitanud onni. Ma tegelikult ei tea, võimalik, et riigimetsas ongi erateed. Igatahes. Tare on veel pooleli, kuid tünnisaun on juba olemas ja täpselt tee ääres. Inimesed on küll erinevad, aga mina vist ei tahaks vannis istuda, kui minust võõrad mööda kõnnivad. Pange tähele, aasta pärast on seal silt eramaa ja paari aasta pärast loeme RMK kodulehelt, et omaniku palvel on rada mujale suunatud.

Kui mu blogi peaks lugema teised matkajad, siis tõesti palun, võtke ennast kokku. Linnas ja asulas pole ju ühtegi "eramaa" silti ning sa ju ei lähe aia või hekiga piiratud territooriumile luba küsimata. Isegi kortermajade rajoonis, võõrasse hoovi ei kipu. Miks sa siis looduses lähed võõrasse õue telkima, teed õunapuude alla lõkke ja loobid prügi laiali? Ära tee nii, vaesed omanikud peavad sinu pärast silte üles panema.
Jahh...

Metsanurme- Üksnurme ajaloo- ja loodusõpperada

Tulevikumets

Soojenduseks sai valitud see ca 9 km ringrada. Soovitan soojalt, kui otsid nädalavahetuseks lastega tegevust.
Juurde pääseb ühistranspordiga- Kasemetsa rongipeatus või Nirgioru bussipeatus, autoga loomulikult ka. Väga kerge rada, millest esimene pool kulgeb külavaheteedel. Vabandust. Erateedel. Ja teine pool looduses.
Rääkige lastele kivikirvestest ja rahapadadest ning arutlege koos, miks eestlasel on paaniline vajadus märgistada oma omandit.
Pikniku saab pidada raja alguses/lõpus talumuuseumi juures, mõisas ja Metsanurme lõkkeplatsil.
Tähelepanu mõisa juures, seal on järsk "tagasipööre".
Mul mees üritas joosta- päris selleks see rada mõeldud ilmselt pole, aga sai joostud. Suurimaks probleemiks osutus märgistus, kiire tempoga ei tarvitse neid märgata. Palju oli jalgrattureid.
KIIDAN neid inimesi, kes sealkandis ja hiljem ka matkarajal infotahvleid paigaldavad. Suured, selged, loetava tekstiga. Küll ainult eesti keeles, aga abiks seegi. Tänan!

RMK matkatee Peraküla-Aegviidu- Ahijärve

Metsanurme- Saarte raba lõik

Ühesõnaga. Otsustasin, et kuna Oandu- Iklaga on nendel tingimustel kõik, siis valin uue raja. Minu tingimuseks on endiselt, et pääseksin nii alg- ku ka lõpppunkti ühistranspordiga. Ei, ei ole kerge ülesanne :)

Alustamine sama, mis ülal mainitud, Kasemetsa/Nirgioru. Kuna Metsanurme minek oleks olnud tagasiminek, ja seal ma juba korra käisin ka, siis alustasin Kasemetsast.

Täiesti mõttetu, igav lõik. Peamiselt mööda maanteeservi, lõpu poole oli jupike metsavahel. Tõsi, saad imetleda muistseid lahinguvälju ja aimata, kus jookseb maaalune jõgi jmt, nagu ma ülalpool kirjutasin, siis sildid on väga head, aga noh...
Nagu juba tavaks saanud, siis sirged lõigud on märgistatud suurepäraselt ning pöörded mitte :)
Õnneks on RMK äpp nende aastate jooksul, mil ma teda viimati kasutasin ja hukka mõistsin, teinud läbi päris märgatava arengu. Saab end juba GPS positsioneerida, ja sellest oli täitsa abi. Loodetavasti lisanduvad järgneva 5 aasta jooksul ka kohalike jägede, mägede ja bussipeatuste nimetused:) ja äkki isegi lood ja legendid.
Igatahes, soovitan.

Mu algne eesmärk oli kõndida Paeknani ja sealt siis bussiga koju. Aga, nagu öeldud, siis rada oli olnud igav, ja mul oli aega ja jaksu ja energiat ja ilm oli imeline. Otsutasin matkata edasi Sõmeruni.

Kui kilomeetrid pole sinu jaoks eesmärk omaette, siis soovitan algus ära jätta ja alustada hoopis Piissoo bussipeatusest.

Metsad on majandatud

Esteetilist elamust ei saa, aga süda rõõmustab, kui näed, kuidas meie metsad on majandatud. Et norrakas saab omale palkmaja ning minu kass pissimiseks graanuleid.
Vabandust, ma olen seda kirjutades sarkastiline ja õel, aga see teema teeb mulle haiget.
Metsade arengukava on ummikus. Ma ütlen teile miks. Teil on liiga vähe naisi laua taga. Lahendus on lihtne. Võtke linnad, asulad ja teed välja ja jagage ülejäänud hektarid pooleks. Poolest saab majandusmaa ja ülejäänud jääb loodusele. Looduslikus puistus saab samuti raiuda, aga see on ebaefektiivne ja kallis, arusaadav. Ja kui majandusmetsa ei jagu, siis kahju, aga tuleb palki tuua Lätist või Venemaalt. Just oli telekas uudis, et Saaremaal pannakse prantsuse ümarpuiti tee servadesse piirdepostideks.

Selles piirkonnas on täiesti teistsugused metsad. See ei ole siin Kõrvemaa joonlaua järgi istutatud, et pärast oleks mugav raiuda, männikud.

Siin, vastupidi, näeb tulevikumetsa. Kui oled käinud Lõuna- Euroopa metsades, siis seal on samasugused, ning just sellisest maastikust saab meie lastelaste jaoks metsa sünonüüm.

Korda viis küsisin endalt, et miks see on kaitseala, mis sellel songermaal küll kaitsta on.

Siin kasvab noor mets. Turnid metsamasinate poolt ülessongitud teedel ( RMK lehel oli hoiatus olemas), Hingad sisse nõgest, piparmünti ja vaarikat.Palju on lehtmetsa, sarapuud, haavad ja kased. Lehtmetsadel on oma võlu. Teistmoodi valgus ja taimed ja seened kui okasmetsas. Lehtmets vaheldub kohati jälle läbitungimatu padrikuga, mahalangenud puud ja tihnik. Okaspuud pole veel jaksanud jõudu koguda. Ajul on korraga vaja lahendada väga olulised küsimused. Kas ronida üle palgi või palgi alt? Kas minna ringi või tungida läbi põõsa... Sellised eksistentsiaalsed küsimused. Huvitav, tegelikult.

Pärast guugeldasin ja sain teada, et see ala on mitmes mõttes traagilise ajalooga.

Nabala Tuhala looduskaitseala loodi alles 2014. Ideaalis peaks siin olema soo ja kasvama soo- lehtmetsad ning kohati olema ka karstiala. Ehk siis, põhjavee olemsaolu on kriitilise tähtsusega. . Nõukaajal tõmmati sisse kuivenduskraavid ning ala metsastus ( ja nagu juuresolevalt pildilt oli näha, siis oli just jõudnud raieküpsesse ikka). Kuna mingi hulk haruldasi liike oli siiski siiani säilinud, loodi looduskaitseala, lootuses, et suudetakse endine tasakaal taastada.
Loodame.

Traagilise loo teine pool oli kaugemast ajaloost. Katkuhaigetele pühendatud rist ning muistsel Sepamardi talu karjamaal Ämmardsu surnuaiast säilinud kiviaed

Eesti metsast saab dzungel

Ämmardsu surnuaia müür

Teadmine paigast on põlistel kohalikel inimestel tänaseni olemas. Eelmise sajandi keskpaiku oli surnuaial kardetava koha maine. Seal nähti mitmesuguseid nägemusi.
Väljavõte „Jüri koguduse löhike kroonika”, koostaja Martin Saar (1906–1980), Mäe talu peremees Paekna külas:
Seitse-kaheksa aastat peale sõja (Põhjasõja 1700–1721) algust tõstis nälg oma pead ja akkas rahvast surmale suigutama, peale selle kohutav katk kus inimesed külade ja talude viisi ära surivad ei ole neid siis võimalus inimese viisil matta ega ka kiriku surnuajale viia, sest kes sai siis veel neid surnuid kirikusse viia ja surnuajale viia, kui taudi ja katku inimene surnud, keda siis matta tuli, nii kardetav ja nakkav omas surnud olekus olnud et neid kasti aetud roigaste ja teivastega, ja kes olnud julgemad siis veel kuidagi lamba nahkse kinnastega ja kui see surnu kasti või kirstu saadud siis põletatud need kindad ja kaikad ära ja need kirstud ja kastid saadud kuidagi kokku roigastest ja lattidest, ja pole olnud saadaval naelu, vaid need kastid seutud paju ja kase vitstega kinni ja väänadega ümber aetud, sest ei ole olnud enam naela tegiaid. Ja meil Nabalas on ka praegul (kroonika koostatud 1976-1979) koht alles, nimega ämmastse mägi, endises Sepamarti talu karjamaal piisu küla tee ääres, see katku aegne matmise paik oli ümber piiratud kivi ajaga.
Tekst internetist (Kirjaviis muutmata)

No vot. Jõudsin siis Toominga bussipeatusesse. Energiat ja aega oli endiselt piisavalt. Otsustasin, et käin ära siiski ka Saarte raba lõkkeplatsil. Pärast võsas rapsimist kõlas raba kui plaan. Bussipeatusest lõkkekohani ja tagasi ca 6 km.
Saarte raba osutus pettumuseks. Ma ei teagi, miks ma arvasin, et satun rabasse. Ehk nimetuse pärast? :) Lõkkekohani viis metsa väljaveo tee, porine ja sirge. Tõsi, tee ääres kasvavate puude tagant oli raba näha. Inimesed korjasid jõhvikaid. Kuna mul polnud ei aega ega kummikuid, siis ei hakanud sisse

murdma. Küll lõkkekohast saab ka rappa, lohutasin ennast.
Ei saanud:) Lõkkekoht asub rohtukasvanud vanal taluasemel. Selline kriipi koht, mis sobiks hästi Eesti õudusfilmi võtteks...

Ja kas keegi teab, mis on juhtunud põdrakärbestega? Siis, kui mina veel noor olin, elasid põdrakärbsed siivsalt metsas, sibades marjuliste ja seeneliste juustes. Nüüd, kujutage ette, lendavad lagedal maal ringi ja ma oli järgmisel päeval sügelevaid punne täis. Üleüldse, kuidas saab mind, kel on juuksed pigem illustratiivse tähendusega, põdraga segi ajada ?
Ehk siis soovitus: kata end kinni.

Kokkuvõtteks:

5,5 tundi. Minu taatlemata sammulugeja näitas 23 km, ametlikult oleks pidanud olema 28 km:
Kui lähed, arvesta vähemalt tund rohkem, kuna ma kõnnin kiiresti.

Ja et lõpetada positiivse noodiga. Siis segisongitud metsadel on ka üks positiivne kõrvalnäht. Ma tean nüüd kuhu suvel metsvaarikaid korjama minna :)

Roheliselt kasvav vorst

PS. Kuhu ma saan anda allkirja Bloggeri (tagasi)muutmiseks??? Krt, mul ei ole aega otsida nippe piltide!!! formaatimiseks ja lisamiseks.

Lisatud 10.10

Ohtu lõkkekoht Metsanurga lõkkekoht

Tegelikult vastupidi. Alustasin taas Kasemetsa rongijaamast, plaaniga minna Ohtuni.

Esimene kolmandik oli rohune, jõe ääres. Kindlasti veekindlad jalatsid jalga!

Ma hakkasin mõtlema, et ega ma ei teagi kuidas sellist maastikku nimetatakse. Angervaksad, nõgesed, vaarikad, pajud... kas see on luht?

Kusagil Jõgisoo kandis jõudis tee maanteele ja nii ka jäi. Kuna ka rohi oli märg, siis polnud sel lõigul ühtegi legaalset kohta, kuhu kott toetada ja näiteks sokke vahetada või võileiba süüa.

Esimene ja ainus peatuskoht oli Jõgisoo forellikasvandus... :)

Enne Valingut oli pisike küla, kus lõpuks ometi oli pink...Tänu teile head inimesed.