Mida teha Fuerteventural. Caleta de Fuste.

Nagu juba tavaks saanud tuli ka see reis juhuslikult. Me ootasime viimase hetke pakkumist, Ja see tuli. 2 tärni ja all inclusive ?!  Väga veider kombo, aga proovime siis ära.
Kuna me oleme viimased eestlased, kes pole Kanaaridel käinud, siis nii jäi. Ei viitsinud isegi uurida, kas seal novembri esimeses pooles ka soe on..

Tegin enne sõitu siiski pisut kodutööd. Et mida teha Fuertaventural?  Ja mind haaras paanika. Mida rohkem uurisin, seda rohkem kõhklesin..
Saare peamised vaatamisväärsused on rannad. Kokku üle 50 km. Kivine, liivane, must liiv ja kollane liiv ja kruusane liiv.
Igale maitsele.
Et nagu seitse päeva päevitan ja söön?!

Kui vaatan varasemaid reisikirjeldusi, siis vahel olen alustanud tõdemusega, et pole see.
Fuerteventural meeldis mulle esimesest momendist viimaseni kõik.
Saaremaast pisut väiksem saar. Must kivikõrb. Lained. Valge. Soe, isegi kuum, aga mitte tappev ega lämmatav. Tuul. Ookeanivesi oli minu jaoks jahe, aga normaalsed inimesed ujusid.
Kui Maltal ja Küprosel häiris mind rohelise puudumine, siis siin on see kuidagi normaalne. See saar on kõrb. Ongi suured laiad kivikõrbed ja selle keskel kenad asustatud rohelised oaasid.

Meie hotell oli Tahona Garden. Ja kiidan seda väga. Nagu öeldud, lubati 2 tärni. Avame  oma bungalo ukse, ja kuku pikali: kaks magamistuba, 2 wcd, kööginurk.... Milline siis veel 4 tärni on ? :) Eks meil tegelikult vedas, kõik toad usutavasti nii luksuslikud pole.
Caleta de Fuste on üks tüüpiline suvituslinn.  Kogu saarel olevat kohalikke  vaid u 20%, selles linnas mingi 2000 ringis. Kanaarlastele meeldib millegipärast linnade nimesid muuta, Ja uutel kaartidel on Caleta de Fuste nimeks nüüd hoopis El Castillo. Selles linnas oli madalad 3 kuni 4 kordsed majad . Promenaad, söögikohad. Tavalisi hotelle oli ka, aga suuremalt jaolt bungalo- tüüpi. Mis tekitas mõnusa aedlinna mulje.

FV on aeg Eesti omast 2 tundi erinev. Lisaks polnud ma veel toibunud meie oma kellakeeramisest. Ehk siis. Mul oli alguses väga keeruline. Aga puhkus ju. Mis sest kellast.


Vöötoravad. 
Ma lugesin eelnevalt, diagonaalis, et kusagil seal saarel on oravate koht. Läksime esimesel õhtul jalutama. Ja näe orav! Teine, kolmas ..:) Rõõmustasime nagu väikesed lapsed. Siis selgus, et oravaid on kohe hulgim. Kui meie oravad ronivad puude otsas, siis sealmaal puud ei kasva. Oravad lippavad hoopis kivises rannas kaljude vahel.
Kuna maapind oli täis pähklikoori, siis tundus üsna ootuspärane, et pisikesed neid söövad.
Läheme poodi. On sarapuu, india, kreeka pähkleid  Arahhiis otsas.
Siiski siiski. Arahhiisile oli tekitatud omaette suurem väljapanek ja tagumises nurgas oli juhuslikult jäänud alles paar viimast pakki.
Kuidas nad kaupa tellides selgitavad? Et meil siin on turistid kes jumaldavad maapähkeid :)

Kohapeal selgus, et tüüpidel on arahhiisist kõrini. Nad on julged ja jultunud ja valivad. Hoopis rohelist tahaks. Õuna, banaani ja salatit. Ok. Metsapähklit võib ka natuke süüa.
Nii et jah. Kes varastab rootsi lauast lõhet kes banaane. Meie näppasime salatilehti... :)
Ja tegelikult. Oravaid ei tohiks üldse toita. Nad on siin võõrliik ja rohke toidulaud tähendab ka rohket sigimist.

Jessica Fletcheri kassikohvik
Ma olen igal reisil ka loomadest kirjutanud. FV promenaadil jalutades, leidsin ma... kassikohviku. Üks ema oli oma tütre mälestuseks seadnud üles vabatahtlike poolt hallatava koha, kus kassid said joomas ja söömas käia. Loomulikult viisin ma sinna süüa...:) ja ma polnud ainus
Üldiselt olid kassid prisked ja rõõmsad.
Ühes kohas oli madal tiik kaladega. Ja loomulikult õngitses üks kiisu sealt kalu välja :)
Koerad olid ainult peremeestega.
Mis mulle aga ei meeldinud. Tänaval puurides kanaarilinnud. Milleks?

Jõulud kaubanduskeskuses
Teine- milleks- moment. Väljas on 28 kraadi, palmid, päike ja meri. Kaubanduskeskuses on... kuusepuu, Ja jõuluallahindlused. wtf :) Ma ei tea, minu jaoks oli see midagi ülisürreaalset.

Kui palju jaksab inimene süüa
Tänaval ja meie hotellis domineerisid peamiselt sakslased ja inglased. Prantslasi oli ka. Pered ja eakamad. Rahulik.
Üle keskealiste seltskonnas on üks suur eelis.Sa võid vabalt olla mittevormis. Sest keegi pole.
(Mis paneb mind jälle küsima, et kas me ikkagi ei peaks KMId üle vaatama ja korrigeerima kaasajale vastavaks. Ja ülekaalust tulenevad hädad .. on looduslik valik. Kuniks me suudame mingi sõja rahvastiku korrigeerimiseks välja mõelda)

Selles hotellis oli AI. Ehk siis toit ja alkohol kolm korda päevas. Söö surnuks. Köögivili ja puuvili. Kits ja küülik ja part ja kalkun ja karbid ja kalad ja suši ja muidugi burksi. Oli mehhiko eri ja jaapani eri...Ja tavalist toitu. Ning automaatide viisi suhkrujooke.
Kui tavaliselt on "peakoka eri" midagi eksklusiivset, siis siin oli iga päev...
"Peakoka köögiviljad".
Igal korral mingi omamoodi gemüüse. Hullult lahe idee mu meelest. Inimesed. Sööge köögivilju ka.

Ma olen seda ka varasematel reisidel märganud. Et külastajate ja koristajate vahel  toimub vennastumine. Kallistatakse, musitatakse, visatakse nalja. Ega ma ju aru ei saa, millest nad räägivad. Aga mulle meeldib see suhtumine. Sul on oma vajalik töö. Ma olen puhkusel turist ja ma märkan sind ja suhtlen sinuga.

Kanaari rahvustoit papas arrugadas.
Soolavees keedetud koorega kartulid..
kastmed mojo picon ja mojo verde.

Kuna ma Eesti kuurortides pole käinud siis na kahjuks ei tea, kas meil ka nii on.



Pealinn Puerto de Rosariose kohta polnud teatmikutes ei ridagi ega midagi. Nagu juba öeldud, siis neile meeldib linnade nimesid muuta. Algne nimi oli pealinnal hoopis "kitsevärav". Hiljuti arvati et see on pealinnale natuke nõme nimi ja pandi uus. Nüüd on Roosikrantsi värav.
Ainsaks mainimisväärseks objektiks peeti kaubanduskeskus Las Rotondas. Mis on selline korralik Eesti keskmine. Kui eesmärk on shopping, siis tasub minna küll.
Tegelikult see linn nii õnnetu ka polnud. Oli promenaad.
Muul, millel vaala korjus ja väike kirik.

Autorent
Mehe soovil rentisime päevaks ka auto. Pakkujaid oli igal nurgal. Hind oli 40 eur päev sh kindlustused. Tagatist pole vaja.
FV on tegelikult autoga hea liigelda. Rahulik liiklus ja  head teed.   Bussiliiklus on ka, aga väiksematesse kohtadesse on bussiga keeruline saada. Kuna saar on pikk ja peenike, siis ühest otsast teise sõitmine võtab ka kõvasti aega.  Mis hämmastas kogu reisi jooksul. Viisakus. Iga jalakäija lasti üle. Väga lahe.
Kui midagi üldse, siis hoiatus, et kui rendid auto, pead olema kindel et saad hakkama kallakutelt kohaltvõtu ja mägedes spiraalidega :)
Autoga käisime saare lõunatipus Morro Jables. Ma vabandan kõikide selle linna fännide ees. Aga midagi soovitada ei oska. Oli nagu oli. Turismilinnake. Sadamaga.
Küll, aga, annab auto võimaluse külastada väiksemaid, suurelt teelt eemalejäävaid randu. Näiteks Playa de Esquinzo. Ilus. Ilus. Ilus.




Faro de la Entallada tuletorn ja kindlus.

Faro de la Entallada tuletorn ja kindlus.

Eelnev info hoiatas, et tee on lõpus halb. Ma ei tea, mis sinul seostub halva teega. Ma oletasin näiteks auke ja kruusa. Aga. Appi. Mine pekki mis tee. Kitsas spiraal mäest üles. Kusjuures nii kitsas, et ümber mõelda, kui põnnama lööd, pole võimalik. Ümberkeeramiseks ruumi pole. Ja ka seda, et tuled autost välja ja kõnnid kõrval. Ruumi pole. Nagu õeldud, siis liiklejad on viisakad ja alla sõitma hakates kontrolliti et keegi parasjagu üles ei hakkaks sõitma. Ja iga kurvi peal ka kontrolliti.
Ma olin kõrvalistmel ikka hirmust poolsurnud. Ise poleks ma sõita suutnud...
Aga kohalejõudes. See oli iga minut kannatust väärt. Milline vaade. Imeline. Kuristik. Mustad kaljud. Mäslevad lained.
(Parim koht enesetappudeks:))

Soolamuuseum Salinas del Carmel.
Idee poolest saab sinna Caleta de Fustast ka bussiga, mis käib kord tunnis. Muuseum on lahja, eraldi minna pole mõtet. Kui, siis ühendada meeldiv kasulikuga ja võtta see jalgsi- või rattamatka sihtpunktiks  (3 - 5 km). Ja mine otse mööda mereäärt. Saab kenasti läbi kuni lõpuni välja.

Imelised liivadüünid Corralejos.
Kellele ei tuleks kohe meelde film "Pikk tee düünides". No ja Nida. Mis muuseas on ägedam. Aga see koht tasub ka käimist. Eriti lahe on see, et nagu meil lükkab sahk lund, siis siin lükkab ta  liiva... teed puhtaks.
Peamiselt on see merekarbist tekkinud liiv ja seda on ka näpuvahel tunda. Terav. See liiv peegeldab päikest. Osa liivast olevat ka üle mere päritolu. Sahara kõrbest.

La Olivia on kunagine pealinn 17 - 19 saj.
Sain aru et pealinnu on aja jooksul olnud üsna mitu. La Olivias asub kena kirik. Siinse paiga eripäraks on kirikute puidust laed. Puit on siin defitsiiti. Puidu olemasolu näitab su rikkust. Ja nii on ajaga mere toodu, laevavrakid ja Kanaaridelt imporditud Kanaari mänd kenaks tumedaks puitlaeks.
meisterdatud.
Teine kunagine pealinn on Betancuria. Imeilus väikelinn, kus asub ka selline vanalinna moodi vanalinn. ja kirik Parroquiade Nuestra Señora de la Candelaria. Seda linnakest soovitan küll.

Fuerteventura rikkus on aloe. 
Kui me Eestis kasvatame pottides puisaloed. Siis siin kasvab põldudel aloe vera. Aloe vera on kange. Ja ta pole mitte kaktus, vaid küüslaugu ja lillia sugulane. Taime lõikamisel tekkiv kollane vedelik aloiin lahtistab ja võib suures koguses kehvalt lõppeda.
Kõige produktiivsem on 3 aastane taim ja üldiselt mida vanem seda parem.
Ja veel teadmiseks. Õige aloe vera geel on valge, läbipaistev. Roheline tulemus saadakse värvidega.

Aloega üsna sama näeb välja agaav. Nagu meil sm. Hrustsov üritas maisi kasvatada, nii otsustas sealmaal Franco, et kasvatatagu agaavi. Erinevalt meie maisiloost, seal agaav kasvab. Ja on üsna kasulik taim ka.
Paraku on agaav ja aloe oma välimuselt üsna sarnased ja sellega on üks lugu.
Hiljuti oli tv s üks blogija üritanud demonstreerida aloe raviomadusi. Aga sõi kogemata. Agaavi. Surm otseetris. Karm.

Eestlaste saar?
Alloleva jutu rääkis giid. Seega ma ei tea kui õige see on.
FV pärismaalased olid mahod. Maausku, kelle jumalaks oli Tara. Väidetavalt olid nad pikad, heledapäised ja sinisilmsed.
Neil oli muuhulgas komme, et pruudid nuumati koopas priskeks ja naisele anti korraga kolm meest. Et jaguks. Üks mees tegeles karjaga, teine rühmas põllul ja kolmas rõõmustas naist. Iga kolme kuu tagant rolle vahetati.
Rahvariideseelik on seal muide... triibuseelik.
Öelge mulle, et nad polnud eestlased :) :)
Väidetavalt ei osanud mahod ujuda ega laevatada. Seega on mõistatus kuidas nad saarele said. Mõni laev jättis ja unustas ??
Surnuid palsameeriti nagu Egiptuses, seega mingid liinid viivad siiski ka ülemere Aafrikasse.

Kitsed.  
Kitsi on palju. Me käisime Pepe kitsefarmis vaatamas Majorero tõugu kitsi.  Maitsesime juustu ja tegime pai .
Kuna saare loodus on vaene ja floorat faunat vähe, siis kasutatakse kõik ära.  Kitsekorjused viiakse raisakotkastele, et ring saaks täis.
Need kitsed kelle piimaand väike, saadetakse nn vabasse loodusesse. Kord aastas korjatakse uuesti kokku ja kaalutakse . Kes on olnud tubli ja söönud end priskeks... süüakse preemiaks ära.

Vesi
Kunagi oli see saar roheline..Aga erosioon on lihvinud mäed madalamaks, mistõttu nad ei püüa enam vihmapilvi kinni.
1960 paiku hakati ookeanivett töötlema, sinnamaani kasutati vihmavett või imporditi.

esiplaanil olev paviljon on tomatite kasvuhoone

Kuna vett õieti pole, siis pole ka põllumajandust. peale mainitud kitsede ja aloe. Ainus, mida nad veel kasvatavad, on tomatid. Ja minu suureks üllatuseks on neil tomatisort, mis talub mereveega kastmist. Kui meie ehitame tomatitele kasvuhooneid, et oleks päikest ja sooja, siis nemad ehitavad kasvuhooneid, mis kaitseks tomateid päikese ja tuule eest.


Veel Hispaaniast
Vanemale põlvkonnale on avaldanud mõju kunagine Franco keelepoliitika. Franco põhimõte oli, et kes tahab hispaanlasega suhelda õppigu keel selgeks..:)
Mul oli päris armas juhus. Küsisin ühelt teenindajalt ingliskeelse küsimuse. Kehitab õlgu ja annab mõista, et ei saa aru. Kutsub eemalt kolleegi, et tulgu aidaku. Tarmukas daam astub ligemale. Kuulab mu ingliskeelse küsimuse ära ja.... hakkab pikalt laialt ja emotsionaalselt hispaania keeles vastama...:)
Tänased noored õpivad koolis võõrkeeli. Ja kuna Hispaania on turismimaa, siis on keeleoskus hinnas. Receptionist kes oskab nelja keelt saab u 1200 kätte.

Õde küsis, et kas seal ka lastega midagi teha on. Ausalt öeldes, ma väga ei tea. Saarel on loomaaed, mille pilet olevat u 30 eurot ... Küll, aga oli linnas väga palju mänguväljakuid ja kui valida lapsele sobiva liivaga rand :), siis ilmselt on võimalik mõnusalt lustida.

Mul oli mingi eelarvamus ja teadmine, et lõunamaades armastatakse ja väärtustatakse lapsi. Tänapäev ja reaalsus olevat täna teine. Lapsega saab kodus olla kokku 4 kuud. Kuna sõimedesüsteem on nõrk ja tööpuudus samuti üsna suur, siis noored naised on väga suur riskigrupp. Ja ka sündimus tänu sellele järjest langev.
Muuhulgas kehtib seal üks vana seadus, et last tuleb üleval pidada kuni tema 30 eluaastani. Üks isa olevat üritanud oma logardist täiskasvanud tütart kohtusse anda, aga kohus arvas teisiti. Sinu laps. Sinu probleem, et ta ei tööta.

Ajuy   laavakoobas.
Viimane vulkaan purskas sellel saarel 6000 aastat tagasi. Nagu giid korduvalt rõhutas, on just tänu sellele faktile kõik Kanaari saared väga erinevad. Nii kliima, kui ka looduse mõttes. Ajuy eripära on
musta liivaga rand. Ja juba mainitud laavakoobad.  Taas muljetavaldavad vaated.  Pane jalga mugavad, ronimiseks sobivad jalanõud. Ning arvesta, et kui ilm on vilets või kui laine kõrge, siis sinna koopasse ei saa.

Ah et mida siis ikkagi Fuerteventural teha?
Võib laenutada erinevaid rattaid, mängida tennist ja minigolfi. Matkata ja tegeleda veespordiga. Õhtuti on baarides bändid ja karaoked. Ning sellistes hotellides, kus meie peatusime, korraldatakse viktoriine.

Ja ahjaa, üks pisiasi veel. Kõik külastatud avalikud vetsud olid puhtad. 

Selle reisi laul  on Luis Fonsi Despacito.
 https://youtu.be/kJQP7kiw5Fk