Ammu ammu saatis kolhoos meie malevarühma preemiaks hea töö eest Odessasse reisile. Imeline linn, muuseas.
Jõudsime hotelli. Kolisime oma tuppa ja pakkisime asjad lahti. Muuhulgas läksime kambakesi ka wcd ja vannituba üle vaatama.
Teeme ukse lahti, paneme tule põlema ja .... hord prussakaid ....põgeneb paanikas kiljudes seinapragudesse ja meie, tüdrukud, koridori valvelaua tädi juurde.
Oleme šokis ja hüsteerias. Samuti on šokis ja hüsteerias valvelauatädi: Kas te olete hulluks läinud?! Mis inimesed te olete?, karjub ta meile.
Prussakad on vagurad jumalaloomakesed, kes ei tee kellelegi haiget. Miks te neid kardate ja niimoodi lapsikult ja hullumeelselt karjute?!
Kõrvad lontis läksime tuppa tagasi. Me ei julgenud neid jumalaloomakesi isegi mitte tappa, sest tundus, et tädil olid kõik nad arvel. Õhtupoole avastasime, et prussakad kardavad valgust ja otsustasime tuled ööseks põlema jätta. Aga vagurad loomakesed olid hämmastavalt kohanemisvõimelised. Üsna varsti vilistasid nad tuledele ja sibasid oma prussakaasju ajades rahulikult keset põrandat, irvitades meie üle, kes me voodis teki all hirmunult värisesime.
Ma lugesin C. Palahniuki järjekordset raamatut "Damned". Ma ei viitsi teda isegi kiita, kuna ta lihtsalt on minu tassike teed ja meeldib mulle. Süsimust lõikav huumor ja ühiskonnakriitika.
Selle raamatu peategelaseks on 13 aastane Madison, kes satub peale surma põrgusse.
Madison on eelmises elus olnud usutavasti eestlane, või igaljuhul kohaneb ta põrgueluga kiiresti. Lõpuks läheb lausa " Teeme äraks" kätte :)