Parim salat

Leivaga salat

Selle salatiga rikun ma nüüd omaenda reeglit- kasutada ainult Eesti toorainet.
Idee poolest võib ju ka alternatiive otsida. Sidruni asemel hapum mahl või äädikas. Worchesteri kaste? Vürtsikiluvedelik???..

ma ei tea, las olla siis ikkagi erand:)

Salatikaste
Võta puhas kauss või klaaspurk.
Pane sinna küüneke hakitud küüslauku ja pudista basiilikulehti.
Kalla peale väga head õli ja pigista sisse sidrunist mahla. Õli ja sidrun peaksid olema vahekorras 3- 4 osa õli :1 osa mahla.

Kui sa tomatit salatisse ei pane, siis võib olla hapukam, tomatiga võiks olla pigem õli rohkem. Jahvata sisse musta pipart ning lisa sorts worchesteri kastet.
Loksuta segamini,
Soola ära pane, kuna hiljem tulevad soolased lisandid.
Maitse.
Vajadusel lisa hapet/õli.

Leivaga salat

Kaste

Mees jäi külapeale kauemaks ja perenaine oli sunnitud ta ka õhtusöögilauda kutsuma.

Tuleb koju ja imestab.

Pakuti valget kala, ahjus tehtud. Sina paned tavaliselt sinna peale ikka mingeid köögivilju või lisandeid. See oli täiesti lihtsalt kala.

Siis oli tavaline keedetud kartul. Lihtsalt värske kurgi viilud. Ja tomativiilud. Tomatile riputati suhkrut peale!!

Ja ei mingit kastet!!!

Mees on mul hull kastmefänn. Väidetavalt nii tema ema kui ka vanema ilma kastmeta toitu ei pakkunud. 

Minu lapsepõlvekodus oli nii ja naa. Kui ema viitsis, siis tegi. Aga mida vanemaks ma sain, seda sagedamini oli laual külm hapukoorekaste. Mille võis tegelikult ka salatiks lugeda, kuna seal sees oli roheline ja viljad.

Ma kokkan suht nagu mu ema. Aga kuna ma tean, et kastme puudumisel kaetakse mu hõrgutised puhta hapukoore, majoneesi ja ketsupiga, siis ikka üritan ka kastme valmis teha.

Aga tegelikult on selle loo juures huvitav hoopis see, et me ei tea, kuidas inimesed tegelikult söövad. Pidudel ja kui spetsiaalselt külla sööma kutsutakse, siis ikkagi üldjuhul natuke pingutatakse ja pakutakse parimaid palu. Need miljardid toidupildid meedias- ma pakun, et umbes pooled on ikkagi lavastatud ja tuunitud. Ja teine pool nii uskumatu toiduporno,  et palun öelge mulle, et pered oma lastele ju ikkagi sellist toitu ei anna, ju?

Ma loen palju toidublogisid, aga mulle väga meeldib hoopis Notsu oma ( lugeja palub ka pilte, kui saaks. Tänan).  Just seetõttu, et see on nii rändom ja selline, kuidas ma ise ja tegelikult süüa teen. Täna nii, homme naa. Mis kodus on, ja kuidas on isu. 

Paar aastat tagasi kirjutasin ma teemal Toitumisuuring (siin on viimane, kokkuvõttev osa). Täna on see uuring valmis ja tulemusi järjest tutvustatakse. Üllatus üllatus- selgub, et liha ja maiustusi süüakse liiga palju. Aga teine üllatus on see, et köögi- ja puuviljadega nii pahasti polegi, kui karta oli. 

Ehk siis, ma väidan, et me ikkagi ei tea mida inimesed tegelikult söövad. 

Võta näiteks praegu väga popp suhkru- ja soolateema. Kas keegi kunagi kodus mõõdab, mitu keeru ta soola toidule peale keerab. Või kohvisse pandud lusikatäisi loeb..?

Igaljuhul. Tegelikult oleks päriselt ka huvitav teada. kui paljud pered tegelikult järgivad taldrikureeglit (annan parima)?
Paljudel on prae juures korralikult tehtud kaste (sõltub toidust, aga üritan).
Kas salat on koore või õliga? (mõlemad versioonid)
Kas leib käib toidu kõrvale?(ei)
Aga jook?(ei) ja kui jah, siis milline...

huvitav, eks.. ;)

Mulgi korbid. Kohupiimakorbid

Mulgi korbid

Aeg-ajalt visatakse meedias õhku väide, et õiget st puhast eestlast pole olemas, et väidetavalt oleme me kõik segatud verega.
Palun väga. Mina olen. Vähemalt viimased 400 aastat, dokumentaalselt tõestatuna. Needsamad dokumendid alates aastast 1630 tõestavad ka seda, et üks mu juurikatest on olnud püsivalt Mulgimaal.

Mulgi ja kohupiimakorbi vahe on selles, et mulgikorbi kohupiimatäidis on köömnetega, st mitte väga magus. Ja peale kohupiima, võib seda pätsi täita ka mannapudruga või kartulitäidisega.  Eriti nutikas on seda teha, kui sul on üle jäänud kartuliputru või oled teinud liiga palju bubertit.

Tõe huvides peab mainima, et päris vanasti tehti seda nagu vastlakuklit. Sepiku- või karaskikukkel lõigati pooleks, vahele määriti täidis ja seejärel küpsetati ahjus üle.
Kes meist poleks lapsena söönud ahjus tehtud kohupiimasaiu?:)

See tainas ei jää väga magus. Ning sellest kogusest tuleb u 15-16 pätsikest, kui teed sellised  väiksema peopesa suurused (mis kerkivad suuremaks).

Lillkapsavorm

Lillkapsavorm

Sobib söömiseks nii eraldi toidukorrana, kui ka lisandina prae juurde. Antud kogused on u 20x 20 suuruse vormi jaoks.

u 400 g lillkapsast. Lõika väiksemateks tükkideks.
2-3 tomatit
1 sibul
1 küüslauguküüs
1 muna
ca 300 ml piima ( üks priskem tassitäis)
võid, õli
riivsaia
soovi korral ka riivjuustu

Pane ahi sooja.
Määri ahjuvorm võiga ning puista üle riivsaiaga.

Kuumuta pannil õli, keeruta  ja kuumuta seal tükeldatud lillkapsast.

Kohupiimavorm

kohupiimavorm

Antud kogusest tuleb väiksem ja madalam kohupiimavorm.

Sulata 25 g võid
lisa 200 g kohupiima
klopi lahti muna

ning lisa kohupiima- võisegule muna
0,1 dl mannat
50 g hapukoort
ja maitse järgi (apelsini) suhkrut.
riivi maitseks sidruni või apelsinikoort.

Määri vorm võiga ja raputa üle riivsaiaga.
kalla tainas vormi ning pane peale pisikesi võitükikesi.






Küpseta 175 kraadi (pöördõhk) 20-30 minutit, kuni nuga jääb puhtaks ja vorm on kenasti pruunikas.

Serveeri kisselli või hapukoorega. Kisselli keeda niimoodi.

Vinegrett

vinegrett

Hästi maitsev köögiviljasalat, üks mu lemmikuid.
Kogused ja ainete vahekorrad võta oma maitse järgi.
Järgnevast jagub umbes kahele.

1 õun
1 keedetud kartul
1 punane sibul
1 hapukurk
ca 100 g keedetud peeti
150 g hapukapsast porgandiga
õli

haki koostisained peeneteks kangideks.
sega juurde õli, et tekiks mõnus konsistents.

Sega läbi ja maitse, sõltuvalt sellest, kui hapud on sul kurk ja kapsas  maitsesta

pipra, soola, kurgivedelikuga, suhkruga.

Mulgipuder

Mulgipuder

Olgem ausad, Mulgimaad ajalooliselt kaua olnud pole. Pigem on see 19. sajandi PR projekt. Ja väga hea näide, kuidas globaliseerumine toimis juba toona. Ameerika kodusõda, millest tekkinud puuvillapuudus andis võimaluse teisel pool maakera linakasvatajatele.

Minu mulgipäritolu ema, kommenteeris seda toitu nii:
Kartuli-tangupuder on ju seatoit. Tol ajal (50-datel), oli siga väga väga tähtis. Meil oli tookord ka vasikas, kelle nimi oli Normi. Ema, miks ta nimi on Normi, küsisin ma. Sellepärast, et selle vasika kasvatame me kolhoosi jaoks.
Loomad olid tähtsamad, kui inimesed.  Kui siga sai kõhu täis, ja putru üle jäi, siis anti seda ka inimestele.

Mina mäletan oma lapsepõlvest, nii mõlema vanaema, kui ka tädi juurest suurt pada, kus keedeti kartuleid kanade ja sigade jaoks. Kartulid segati jahuga.
Rohkem ja täpsemalt saad selle roa ametlikust ajaloost lugeda siit

Aga nii ehk naa. See puder maitseb hästi ja sigadele seda enam ei jagu:)

Ma loodan, et oled lõpuks endale koju hankinud eeltöödeldud odrakruubid.
Kui mitte, siis muidugi, päev varem pane oder likku.


Kartuli ja tangu vahekord on maitseasi. 2-3 inimese jaoks võta näiteks
0,5 klaasi kruupe ja
4-5 kartulit

Pese leotatud tang sooja veega.
Kalla potti kuubikuteks lõigatud kartulid ja tangud. Maitsesta soolaga
Keeda tasasel tulel kaane all kuni tang on pehme- umbes 20-30 minutit.

Kurna üleliigne vesi ja vajadusel suru kahvli või pudrunuiaga kartul pudruks. Sellepärast vajadusel, et tegelikult on sul kartul ilmselt juba lödi.

Lisa mõnus lusikatäis võid ja pista nahka:)

Leivasupp

Leivasupp

Ja- jah, ma tean küll et sa leivasuppi ei armasta. Aga igaks juhuks ikka.
Kui peaks leiba kätte jääma  ja tahaks midagi magusat.

Kui soovid kasutada rosinaid vm kuivatatud puuvilju, siis pane need likku vähemalt tunniks. Parem, kui üleöö.

Ühe sööja jaoks võta
2 viilu leiba, s,o ca 70 grammi
ja klaasitäis mahlajooki
Kui leotasid puuvilju, siis arvesta nende leotusvedelik sinna hulka.

Parema maitse saad, kui leib on tahke ja/või röstitud. Suurema koguse tegemisel on mõistlik leib riivida, et tükke sisse ei jääks. Väiksema koguse puhul jõuad need kahvli- lusikaga katki suruda.

Pane leib mahla sisse ja pane tasasele tulele keema.
Soovi korral maitsesta- suhkruga, kaneeliga, natukese brändiga...
Keeda, kuni leib on lagunenud ja vedelik niipalju kokku keenud, et konsistents on paras. Arvesta, et jahtudes veel pisut tahkub.

Ettevaatust pritsib.

Valmis supp kalla magustoidukaussidesse.
Serveeri külma piima, hapukoore või vahukoorega.

Murakami Kafka mererannas

Viimasel ajal on mind vaevanud üks väga oluline küsimus.
Kas kassidega on mõtet rääkida?
Mu oma kass ei anna selgust. Kui ma temaga noomin, ütleb etteheitvalt ning pahaselt.. trrr (saite ju aru, eks, mida see tähendab).
Vahel tuleb pimedast magamistoast südantlõhestav "mjäuuu mitte keegi siin majas ei armasta kassi ".
Kui ma ütlen, et nüüd on aeg minna sööma või tüdrukut äratama. Vastab ta nõustudes nrr.. ja traavib õiges suunas minema.
Et nagu saaks aru küll.
Kui ma, aga, üritan talle rääkida oma raskest elust, siis ta parimal juhul haigutab. Halvimal, keerab end kerra, katab silmad käpaga ja uinub.

Ma ei tea, mis teema on jaapanlastel kassidega, aga see oli mu meelest selle raamatu parim osa. Nakata oli mu lemmiktegelane !

See oli mu teine Murakami raamat ja nagu ka eelmisel korral. ei väsi ma imestamast kui vähe on selle autori raamatutes Jaapanit. Ma ei tea miks, aga minu jaoks peaks Jaapan olema midagi eksootilist, teistsugust. Filmidest ja turismireisidelt on jäänud mulje, et jaapanlased on väga tõsised, väärikad, kummardavad kogu aeg.
Aga pole. Ses raamatus oli ainult kolm Jaapani momenti: tegelane ütles oma nime ja seepeale küsiti: mis hieroglüüfidega te seda kirjutate. Siis see, et hommikuks söödi miso suppi, praekala ja riisi ( juu...) ning kolmas oli seotud hotelliga. Ma ei viitsi enam otsida, aga teate küll, mingi spetsiifiline Jaapani madrats.