Toila ja Pühajärve SPA

kena jõulupüha. Detsember 2015

Viimasel ajal on spaa värki väga palju saanud. Saaremaa Go, Jurmala, Pühajärve, Toila...
tundub, et minust hakkab saama spainimene.

Nii nagu Värskas, nii ei oodata ka Toilas klientidena inimesi, kes tahaksid tööpäeva lõpus tulla Tallinnast spaasse bussiga... Ma tõesti ei tea, ehk läheb nii hästi, et pole selliseid vajagi. Aga ikkagi. Ma oleksin päriselt ka bussiga läinud, kui oleks õhtusöögiks kohale jõudnud.

Saaremaa on täiesti erinevas kategoorias, seda pole mõtet teistega võrrelda. Uus maja on uus maja.


Tavaliselt võtab sellistes asutustes sind vastu klooriaroom. Ma olen hull lõhnafriik.
Seekord saab Toila minu käest plusspunkti. Ma vist ei mäletagi kogemust, kus astun tuppa ja toas on meeldiv lõhn!
Bassein pisut haises kloori järele, aga see on ilmselt vältimatu. Muus osas- täiesti ok. Ja joogivesi oli puhas ning kraanist joodav.
Vannituba läikis sõna otsese mõttes. Tuba oli suur ja avar. Voodi tõstsime küll ümber (et näeks telekat. Mis teema sellega on. Kas on mingi põhimõte- pane telekas alati seinale nii, et klientidel oleks seda võimalikult ebamugav vaadata??).
Pühajärve oli väiksem, väsinum. Parasjagu käis ühes hoones remont. Mistõttu, anname aega atra

Udune Pühajärve

seada.

Pühajärvele annab minu jaoks plusspunkti asukoht. Ma lihtsalt olen Lõuna- Eesti inimene. Ja kohe hotelli juurest algab fantastiline matkarada. Soovi korral võib lausa ümber järve kõndida või joosta.

Toilas on matkarada kaugemal. Aga see-eest on seal kuulus ja klanitud park. Üldse on Toila kuidagi tsehhovlik. Kingad, kübara ja pika kleidi võib vabalt kaasa võtta, Õhtul on tants ja varietee. Päeval saab päevavarju all pargis või mere ääres patseerida.
Ja kui teil on lapsed kaasas, siis need pargipuud.. imelised nõiapuud, kus lugematud inimesed ja loomad on puudeks moondatud...
Toilas jäi silma suur laste mängutuba. Kvaliteeti ma hinnata ei oska. Aga lapsi oli üldiselt üsna palju. Hommikul seisti pannkoogi ja  õhtul jäätise sabas.

Imeline Toila Oru park

Toila meelitab oma saunade kompleksiga. On, mille vahel valida.

Ma ei viitsinud kodulehel näpuga järge ajada, ilmselt pakuvad mõlemad suht samasuguseid teenuseid. Aga Toilas on need kordades nähtavamad, kui Pühajärvel.
Mu programm oli väga tihe: hommikul pool üheksa hüppasin otse voodist basseini vesivõimlema ja nii edasi terve päev kuni õhtuni välja. Paari söögipausiga. Ja oleks tahtnud veel seda ja seda... Ahvatlused ja reklaamid torkasid majas liikudes silma.
Raha peab  muidugi olema. Ning aega. Ma väsisin lausa ära:)

Ja kuigi mu päev oli tihe ja kiire ning saunades võis vedeleda 10-ni õhtul,  Oli piljard ja tants ja restoran. Aga ma ikkagi nurisen meelelahutuste vähesuse üle. Ilusa ilmaga pole probleemi, õues oli küll tegemist. Kuid sisefanni oleks võinud veel rohkem olla.

Ma olen massaazi üsna ettevaatlikult suhtunud, kuna mul on kehv kogemus. Mitte massaaziga, vaid järgmise päevaga, kui suutsin vaid valust ulguda. Saaremaal on massaazist tehtud tseremoonia, Rituaalid, muusika, valgus... Mind sattus masseerima vanem proua. Nii pehmete liigutustega, et oleks tahtnud paluda- sa ära masseerigi mind, teegi ainult pai. Nii hea...:) Lisaks pani ta mulle hulga diagnoose. Ja kellele see ei meeldiks. Et mitte elustiil ja vanus pole su hädades süüdi, vaid ikka konkreetne haigus.
Pühajärvel ja Toilas on rohkem " arstikabinetilikum", Oma trussikud peab jalga jätma. Ning tingel- tangelit on vähem. Aga mõlemal pool olid hoolivad, tähelepanelikud, diskreetsed ja professionaalsed tegijad. Mina jäin väga rahule. Ja olin ka järgmisel päeval elus.

Hommikusöök oli Toilas minu maitse järgi pisut rikkalikum. Õhtu- lõuna olid ilmselt üsna

Udu ujub üle maa... Pühajärve

samaväärsed. Lihtne, kodune eesti toit. Valik natuke väiksem, kui hommikul. Aga piisvalt ja- me olime tulnud ju tervist parandama. Ega siis peagi õhtul end kurguni täis õgima.
Kui eelmisel korral üllatas Pühajärve infosiltidega, kust talust miski pärit oli, siis seekord olid alles jäänud ainult "mahe" sildid. Anonüümsed.
Toila identifitseeris ainult Nopri kohupiima, kas muud tooted olid kohalikud, jäi saladuseks.

Pühajärvel sõime õhtust GMP restoranis, mis hiljem, selgus on üks Eesti parimatest. Ja oli ka, Väga raamist välja väikse viguriga ülimaitsvad road. Hinnaklass, selline keskmine Tallinn.

See on tegelikult väga eestlaslik, aga teisalt kurb, et me kohalikku nii vähe promome. Näiteks näidati Toila aroomitoas youtubest võetud (loodetavasti kõik maksud makstud) relax loodusvaateid. slaidi-showd. Mu meelest on see täpselt see koht, kus EAS saaks oma Eesti brändi tutvustamiseks mõeldud tuhandelisi luhvtidada. Maksta Eesti fotograafidele, operaatoritele ja muusikutele ja panna kohalikust loodusest sellised klipid kokku. Miljonid joogatrennid ja spaad üle maakera vajavad neid. Me võiksime ju neid pakkuda....

Teenindus on vist tänapäeval igal pool väga hea. Kuidagi juhtub nii, et meie pere satub alati ja igal pool tõlgi rolli. Teenindajad rääkisid riigikeelt rahuldavalt või väga hästi. Aga ikka juhtus nii, et mu mees aitas töötajal masina manuaali inglise keelest arusaadavaks st vene keelde tõlkida...

Toilas oli mingi teema ka liftidega. Tavaliselt on nii, et lift sõidab kas üles või alla. See keerutas, aga, täiesti suvaliselt, Mul õnnestus liftis kohtuda vanema prouaga, kes oli mingi 10 minutit üles alla sõitnud, saamata peatust 0 korrusel, kuhu ta tegelikult sõita soovis.  See tasuks tehnikutel kindlasti üle vaadata, Protseduurile ei saa ju ometi hilineda!

Aga muidu oli ilus kevadine detsembrinädalavahetus:)

Viplala ja Viljandi

Järv ja lossimäed

Kõigepealt tahaksin  ma vabandada Elisabet ja  co ees. Ma võtan tagasi kõik oma pahad sõnad Viljandi kohta. On suur vahe kas viibida kusagil nostalgiast pimestatuna vanu aegu taga igatsedes või siis turistina, kel avatud meel ja rõõmus süda ning ilus ilm.

Mu Mees Kes Jookseb pani meile kogemustele tuginedes ööbimise kohta nimega JustRest, mis on 
automaatmotellina omaette spartalik elamus. 

Aga parim point oli lähtepunkt pikkadeks rännakuteks. Ma matkasin läbi kohad, kus ma oma pika ja väärika elu jooksul sattunud polnud. Või siis. Kunagi ammu. Aga avastusi- vau, mis siin tehtud on, oli palju. Turisti jaoks on kesklinn imekena, kenasti korda tehtud. Super.

Söömas käisime paljukiidetud Fellinis. Ma käisin, või õieti töötasin seal 25 aastat tagasi. Vahepeal on taas toimunud imeline muutumine.
Super teenindus. Maitsev toit, kuigi portsud olid pisikesed. Ja hulluksajav orgastiline beseerull vaarikatega.

Aga hämmastas 2 asja. Viljandis räägitakse eesti keeles. Täitsa imelik on olla. 
Saate aru. KÕIK räägivad eesti keeles. Ma mõtlen, äkki tõesti ei tohiks väljaspoole Tlna põgenikke lasta. Kui nad just ise väga ei taha. Neid väheseid säilinud eestluse kantse peaks ajaloo eesmärgil säilitama. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt


Ja teine. Kas Eesti väikelinnad on tõesti jõudnud Euroopasse.. kohvik oli täis. Me saime viimase laua. Ja saba oli ukse taga. Lihtne eesti inimene sööb õhtust väljas.
Tõesti vapustav ja väga tore.
Nüüd peaks veel üle saama püüdest pakkuda kõike kolme söögikorda ja keskenduma kas õhtule või lõunale. Et ka omanikel oleks oma elu. Mitte ainult töö..
Sest linnarahval ilmselgelt on. Laupäeva õhtul kondas linnas mingi 4 inimest. Ülejäänud olid sündsalt kodus.

Ja varesed kraaksusid.

A. Bruštein Tee viib kaugusse

On arusaamatu ja häbiväärne, et minul, kes ma olen enda meelest läbi studeerinud kogu nõukogude punase patriootliku noorsookirjanduse, on kahe silma vahele jäänud raamat Tee viib kaugusse. 

Nii Sesamy kui ka Elisabet on nimetanud seda oma üheks lemmikuks. Ja neid ma usaldan.
Minu raamat oli Kullimaja Marta. Linda kirjutab sellest siin.

Ja peab tunnistama , et need kaks raamatut on väga sarnased. Venemaa muutumine 20 saj alguse murrangulistel aegadel läbi väikese tüdruku silmade

Ma ei tea kahjuks kui autobiograafiline on Marta raamat, vaadates kirjaniku eluteed, siis ilmselt on. Aga kõik need kohad olid ja on Riias reaalselt olemas. Ma olen need üles otsinud ja see muudab teema ning raamatu veelgi lähedasemaks.

Kuid sellest hoolimata on .. Marta ikkagi ilukirjandus, lugu.
Tee viib... on biograafia  Bruštein räägib elus kohatud ja kahtlemata väga huvitavatest persoonidest. Annab vihjeid nende tuleviku kohta. Aga lugu jääb seetõttu ebaühtlasem, meenutustereaks. 

Ilmselt pole mu võrdlus õiglane. Martat olen ma lugenud musttuhat korda ja igas vanuses. Täiskasvanuna loetud Tee viib... jääb kindlasti seetõttu nõrgemale positsioonile.

Šasa kasvab üles u 1894. Revolutsioon on õhus, aga kaugel.
Sasa on intelligendi tütreke. Majapidajanna ja koduõpetajad.

Marta tegevus toimub u 20 aastat hiljem. Esimese MS eelõhtul ja ajal. Marta õde Lilli saab tunda ka kapitalismi õudusi, kuid õnneks kasvab ümber ja saab tunda Vene provintsi kõiki võlusid.

Marta on töölise ja revolutsionääri tütar. Eestlane. Ja ilmselt see viimane annab mitu sümpaatiapunkti.
Marta on ühtlasem lugu suurte tunnetega. Lein, armumised ja sõprus.

Vahel olen ma mõelnud, kuidas oleks olnud elada sellel ajal. Kui elasid Tõelised inimesed, head inimesed. Kes pidasid õigeks ausust, siirust, lahkust, nõrgemate aitamist. Vasjok Trubatsovi raamatus on  näiteks stseen, kus õpetaja kurvastab halva hinde pärast ning poisil on piinlik!, et ta on õpetajat alt vedanud.

Küpros Paphos

Mees saatis messi, et Budapesti on soodsad lennupiletid. Vaatasin just õõvastavaid pilte massidest Ungaris ja arvasin, et äkki me ei mahu. Ja kui soe seal üldse on...
Jäi siis hoopis Küpros. Ma olen alati öelnud, et kogemused on saatanast. Kreetal käisime me peale Türgit. Siia tulin peale Itaaliat... ja paraku on  võrdlused selle maanurga kahjuks. 

Ma olen üritanud leida eestikeelset omadussõna selleks
Et on keskmine, ok, rahuldav... kõht on täis, soe on ka, aga seal, mujal on parem...

Kuiv ja tolmune

Palju sõltub ka hotellist. Võid ju väita, et see on ainult magamiseks. Aga kui vesi on leige ja surve olematu. Siis varsti hakkab häirima. Kuni harjud...

Kuidas ma küll elasin enne interneti tulekut?? Üle pika aja olime hotellis, kus wifi oli ainult lobbys.
Uskumatu, kui palju on aega. Aega, mida ei oskagi täita. Lõputult lugeda, vestelda, võõraid teleprogramme vaadata... pikad pimedad õhtud...Tegelikult oli isegi hea, et netti polnud. Siin on ju teistmoodi pistik ja meil õnnestus kohalikust marketist saada viimane adapter.

Aga soe on. 27- 29 kraadi. Ja see kompenseerib nii mõndagi.

Kuidas joonistada kassi

Elu on alati suurem, kui kunst.  Mu kass on nii ebaõiglaselt sümmeetriline, et tema joonistamiseks peaks kasutama millimeeterpaberit.
Trikk, aga, on selles, et joonistamisel ei saa kopeerida. Siis lähed rappa. Joonistamisel pead sa edasi andma kujutise. Oma visiooni.
Aga kuidas seda teha, kui tulemus peab olema ideaalne kuldlõige?
Ning sina ise ei ole kahjuks oma olemuselt kuldlõige,

Kas olete tähele pannud, et me kõik joonistame iseennast. Mõelge näiteks Edgar Valteri, Jüri Arraku, Asta Venderi, Elle Tikerpäe peale ning kõrvutage nende loomingut autori portreega.
Me joonistame iseennast.
Ma pole nüüd küll väga ammu joonistanud, aga aastat 15 tagasi käisime koos lapsega maalilaagris. Pidime jäädvustama samu objekte.
Minu joon on karvane, suur, segane, tume. Tema oma on puhas, täpne...
See ongi mu meelest kõige huvitavam, kuidas me anname nii väheste vahenditega edasi meid ennast.

Kuidas aga joonistada kassi.
Võta paber, pliiats. Unusta ideaalne maailm  ja joonista see kass läbi enese:)

Sallimatu

Kui südamest aus olla, siis ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes - ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis. Teiste inimeste elu kallale kippumine või elu häirimine on ju taunitud ka mitteveendumuslike vaadete puhul. Ei tohi tappa ja ahistada ja kiusata...  Ega nn vihakõne ei jää inimese sisemuses olemata seetõttu, et me selle hukka mõistame.
Miks on liberaalsus õigem kui konservatiivsus, sotsialism valem kui kapitalism, kristlus siiram kui islam jne. Sallivus peak sallima ka sallimatuid ning neid kes on eriarvamusel. Valel arvamusel,
Kelle meelest?
Meil on õigus armastada ja rõõmustada ja samavõrra ka vihata ja ärrituda.  Miks mitte?
Kirjutades Ritsikule kommentaari hakkasin ma aga mõtlema sellest, et viha ja sallimatus pole absoluutne ja täielik. Või on?

Ma olen endiselt seisukohal, et tuldagu, kas või 10 tuhat, kui need inimesed on valmis panustama riigi arengusse ja ennast teostama. Küsimus on ju endiselt hoopis muus. Ja see, mis toimub, on lihtsalt õudne.
Ma tõepoolest usun, et nüüd on küll käes aeg sekkuda sõjaliselt, kõigile parimas eas põgenikele anda kätte relv ja ISIS maatasa teha, Jah, ma tean, et pole meie asi öelda jne.
Aga see lihtsalt ei ole enam normaalne.
Me elame globaalses maailmas, see, et EL andis sõnumi, tuldagu, on valla pääsnud kaose. Ning Rootsi ja Saksamaa peaksid kiiremas korras üle vaatama oma sotsiaalpoliitika ning toetused ja õppima USAlt ja Austraalialt ja Kanadalt,. Ei toetustele, jah isiklikule initsiatiivile...

Aga sallivuse juurde tagasi, Mul on venelastest sõpru ja kolleege ja naabritega liftis räägime maad ja ilmad läbi. Aga ma tõsiselt vihkan seda, et ma pean Eestis teenindajatega, teenusepakkujatega, müüjatega, reklaamimüüjatega rääkima vene keeles. Et vaikimisi nad kõik eeldavad, et ma seda oskan. Et mu kodupood on orienteeritud vene kliendile ja ei tea ega pea eesti pühadest ja tradistsioonidest,. Vihkan venelasi ja austan venelasi.

Ma vihkan seda kuidas koerad haisevad ja lipitsevad. Aga ma jumaldan neid nunnusid kutsusid, kes siiralt minu üle rõõmustavad ja vihkan neid sadiste, kes loomi piinavad. Ma vihkan koeri ja ma armastan koeri.

Mulle ausalt ka ei meeldi olla keskkonnas, kus naised kannavad pearätikut. Oleksin siiralt kurb, kui mu tütar armuks moslemisse. Aga siiamaani ma meenutan üritust, kus vennastusime Pakistani ja Iraagi jne naistega, Sellised mutid, et lase aga olla. Ma vihkan islamit ja mul on islamist ükskõik, kui inimene on ise tore.

Ja see, et meis on nii vihkamine kui ka tolerants, see muudabki meid vist manipuleeritavaks?
Ma vihkan seda, kuidas meiega manipuleeritakse. Pildid nunnudest kannatavatest lapsukestest, hukkunutest ja ohvritest. Ja pealkirjad manipulaatoritest, kes tulevad otsima paremat elu.
Vooglaid ütleb saates ja mingi Islandi kirjanik ka, et antagu neile orvukesed, küll me kasvatame ja aitame. Ja ametnik vastab mokaotsast, et sorry, orvukesi polegi...
Nii me kõigume selle kahe vahel. Mina kõigun.
Te võite mind vabalt nimetada rassistiks või kuidas iganes soovite.
Mul on lihtsalt kahju, et me oleme nii manipuleeritavad, nii haavatavad ja kõigest pisikesed mutrikesed selles suures mängus.
Meil on täna võimalik pealt näha maailma täielikku muutumist.
Ja,
Me ei saa mitte midagi teha.
Me oleme etturid suuremas plaanis, Ja see on väga õudne.
Kohe ikka väga õudne ja kohutav.
Mina ei taha et maailm muutub. Aga ma ei saa selles suhtes absoluutselt mitte midagi teha.
Aga minul on ju ka õigus olla ning arvata, kas pole?
Las ma siis vähemalt vihkan ja elan oma emotsioonid välja.

Amsterdami TOP

Ööbimine
Kesklinna hotellide toad on reeglina imepisikesed (olen ööbinud 1,7x 2 m toas) ja söök, kui pole spetsiaalselt märgitud, on üsna nadi a la prantsusmaa. Mõistlikum (kui pole euro-buffee) on sellisel juhul süüa hommikust väljas. On spets kohad, palju pakutakse pannkooke. Ja mingi 5 euriga saab kindlasti söönuks.
Äärelinnas võib juhtuda, et rajoon eeldab pearätikut:), aga hotellid on kaasaegsed, suured. Ja ka toit on seal tavaliselt laia valikuga hommikubuffee.

Kui olete autoga, siis soovitan kindlasti Park and Ride parklat linna servas. Auto linna äärde parklasse ja sealt saab tasuta ühistranspordi päevapileti. Trammiga on kesklinna vaid paar peatust.
Kesklinnas parkimine on kallis, lisaks kohtade puudus, kitsad tänavad, hullud jalgratturid..
Ühistransport on väga hea. Ja vahemaad lühikesed.
Taksoga lennujaamast kesklinna on ca 35-45 euri.

Trammipileteid saab muidu osta trammist seest, trammi keskel on putka, kus neeger müüb pileteid. Hind ca 1 eur, sõltub tsoonist. Saab osta päeva-tunni jne pileti. Kõik räägivad inglise keelt.
Rongipiletiga on keerulisem. Mina pole nende mitme korra järel veel suutnud lahendada piletiautomaadi kasutamise saladust. Aga äkki sul õnnestub...:)
Pileteid on mulle vajadusel müünud hotelli reception.

Vaatamisväärsused ( mis siia kirja panen) on kõik jalgsi leitavad- käidavad. Piisab kui sõita nt Central Stationisse ja sealt hakata jalutama.

J. Petrone Minu Eesti 3

See ei ole minu Viljandi. See ei ole minu Eesti. 

Kui esimestes raamatutes oli veidi äratundmisrõõmu, siis nüüd tiirlevad meie elud täiesti erinevatel orbiitidel.

Jah, ma tean. et  inimeste elud ongi erinevad ja see on suurepärane. See on väga hea, kui inimesed elavad omamoodi elu, mis teeb neid õnnelikuks. 

Sürr on see, et Justin pole oma maailmas õnnelik. Mispeale tahakski talle öelda, et- Hei, tule ja ela nagu 90% eestlasi. Sa päriselt ka ei pea vägistama end mingis rahvusromantilises 20. sajandi pseudoelus...

Ma ei saagi aru, miks see raamat mind ärritab.
Aga ärritavad mind kaks teemat. Esiteks nõustun Vello Vikerkaare kriitikaga, ma ei viitsi raamatust õiget kohta välja otsida: ära vingu ja hala nii palju. Kui ei meeldi siin Eestis, mine lihtsalt ära. Kui ei meeldi oma elu, siis muuda seda.

Miks peab üritama sarnaneda ja võrdlema end eesti mehega? Miks ei või inimene olla tema ise. Kui ta naine oleks tahtnud eestlast, ju ta siis oleks selle eestlase leidnud.

Ja teiseks see elitaarsus ja snooblikus. 

Hea teada, et ma olen pööbel. Ma ei söö mahesepikut ja pane lapsi Waldorfkooli, sest ma ei pea seda vajalikuks. Ma ei oma kinnisvara vanalinnas, sest olen liiga vaene, et seda taastada ja hallata. Folgil ei käi, sest ei huvita ja ahju kütta ei viitsi.

Mulle tuli seda lugedes meelde koht mu lapsepõlve lemmikust "Väike teater". Kus Milie manitseb Gervaisi, kel teatritegemisest kõriauguni ja rõõmus, et lõpuks sellest pääses normaalse elu peale. Kuid Gervaisi võõrustajad tahavad teha teatrit ja Milie noomib venda: nende inimeste jaoks on see midagi eksootilist ja erilist. Ning sina pead olema viisakas ja kaasa mängima.
Sama tunne on lugedes. Et tulevad välismaalt mingid pärismaalaste juurde ja tahavad onnis elada, kuigi kohalikud on ammu majadesse kolinud. Kuidas te rumalukesed aru ei saa, et naturaalmajandus on äge. Jah ebapraktiline, ressursimahukas, vaeva ja tööd nõudev. Aga nii lahe, cool...

Ka mina sõitlen oma vanematega, kes ostavad Leedust toodud plastikkanistris piima. Aga mulle tundub, et minu  motiivid on teised. Töökohad, toidujulgeolek ja terve mõistus. Ja ma oskan lugeda.

Hea asja eest tuleb maksta rohkem, aga
Statoili kohv on täitsa ok. Ja kreeka maasikad ja ukraina arbuus lihtsalt on magusamad.

Puhkus Roomas ja Lido di Ostia

Siesta. Kass. Pesu ja lilled.

Kuna mulle pakettreisi ei müüdud, tuli ise tegutseda,
Võtsin ette Euroopa kaardi, avasin internetis lennupiletite portaali ja hakkasin järjest sisestama Musta- Vahe- ja Aadriamere äärseid linnu.

Selgus, et kõige soodsam on sõita Nice või Rooma. Nice-is ma alles käisin, seega jäi Rooma.
Tükk aega ma kahtlesin ja kõhklesin.
Kas neli päeva on ikka piisav ja mõistlik.

Ja äkki läheb ilm Eestis ilusaks. Kuigi selline 20 sobib mulle päris hästi, tahaks korra suve jooksul siiski päikesepõletuse üle kaevelda. Eestis jäigi ilm koledaks.
Ja ka Roomas läks külmaks. 37 kraadi asemel oli vaid 33.

Colossium ei mahtunud pildile

Ma valisin majutuse muidugi hinna järgi. Kõige soodsama. Ja olin põhimõtteliselt valmis ööbima põhjapoolses ruutmeetrises toas vaatega prügikastidele.
Saan toa kätte. Tuba nagu tuba ikka. Kerin metallist kardina üles.
Ja ei usu oma silmi...
Mul umbes kolme toa suurune veranda.  Kui ma õigesti plaadid kokku lugesin, siis ca 5 x 5 m.

Vaatega merele. Vaatega päikesele. Päevita. Loe. 
Dolce vita.
Mis seal salata. Pea viimase tunnini pelgasin, et tullakse ja öeldakse, et sorry, andsime kogemata vale toa...

Hommikusöök oli ootuspärane. Lubati saia ja kohvi. Tegelikult oli veel juustu ja jogurtit ja helbeid ka. Ja muidugi Nutellat. (mis teema itaallastel selle nutellaga on. Isegi jäätisemees mangus, et äkki ikka natukene..)

Lido di Ostia asub huvitava koha peal. Otse lennujaamast autoga on ca 10 min ( takso ca 35 euri). Ühistranspordiga u 1.5 tundi... kuna algul tuleb sõita Rooma ja siis tagasi rannikule.
Kohapeal selgus, et tegelikult oli kõik väga lihtne. Metrooga Rooma ja sealt rongiga mere äärde. Pilet u 1,5 euri.

Aga linn mulle tegelikult ei meeldinud. Väga mürarohke, palju autosid, vähe meelelahutust ja puudus korralik rannapromenaad.

Lottemaa on haisuvaba?* Sigulda

Kuidagi palju saab viimasel ajal Lätit. Alles oli Jurmala, nüüd pakkus Cherry Siguldasse ülisoodsaid pakette, mis sobisid kui valatult mu vanematele sünnipäevadeks kingituseks.  Ja nii me teele asusime. Päike paistis ja kõik oli väga ilus.

Kas Angela Merkel on abielus

Mina käisin Siguldas viimati nii 15 aastat tagasi. Kui mul poleks sellest fotosid, siis ma ilmselt ei mäletaks sest halligi. Teised käisid viimati nõukaajal. Sigulda, nii nagu Munamägi, Vanemuine ja Barclay de Tolly kuulusid Lõuna- Eesti kooliekskursioonide kullafondi. Need kõverad kepikesed, köisraudtee ja Turaida loss.

Jõudnud lossi juurde, olime me kõik hämmingus. Meie kõigi mälestustes oli see olnud üsna taastatud suur hoone. Ja nüüd... kas oli vahepeal sõda üle käinud või aeg teinud oma töö... me võisime imetleda halvasti taastatud kergtellistest varemeid. Ja muuseumi, kus jumalale tänu, oli kogu info läti keeles. No kes ei oskaks läti keelt.

Küll oli, aga, seal üks tore kirik, kust saime lugeda, et VIP persooniks oli pastor Merkel. 

Ooo... küsisime meie, kas see on SEE Merkel? 

Kohalik töötaja tegi suu lahti ja pani seejärel jälle hämmingus kinni , 

Siis veel korra.

Mõnevõrra end kogunud, ja näinud, et me tõesti ei tee nalja, tuli ta meie spekulatsioonidega kaasa ja arvas, et kuna pastor oli Preisimaalt, siis kaugel sealt see Saksamaagi ja miksmitte ka Angela.

Tulime kirikust välja, kui siis plahvatas. Kuule, kas Angela mitte abielus polnud...

Väga hea kontakti saime aga kõrvalmajas. Liivi muuseumis. Proua väitis end oskavat liivi keelt (kuigi Hüvä päivä kõlas väga soomekeelselt, aga äkki nii ongi?) Kuna sildid olid muidugi taas lätikeelsed ja me paberilt lugeda ei viitsinud, siis aitas ta meil meelsasti kaardil näpuga järge ajada, kunagisi maavaldusi üles leida ja mõtiskleda eestlaste julmuse ja lühinägelikkuse üle, kui nad pealik Kaupole otsa peale tegid.

B.Crouch Wayward Pines

Ma poleks ilmselt teist ja kolmandat osa lugenud, sest esimene oli selline.. ..keskmine. Aga kuna EPL poolmuidu pakkus, siis võtsin ette. Ja see oli õige otsus.
Järgedes oli autor ära jätnud fookuse teemalt, mida ta väga hästi ei valda - nimelt ulme osa ning keskendunud sellele, mida oskab suurepäraselt. Tapmine ja tagaajamine. Ausalt, ma pole üldse Hollywoodi actionite sihtgrupp, aga lugesin rannas ühe hingetõmbega, raatsimata katkestada, hooga mõlemad raamatud läbi, Jalad ja turi on tumepunased...

Nagu öeldud, siis  ulme ei ole Crouchi teetassike.
Hullult on küsimärke, peategelane Kuri Geenius pole samuti just kõige teravam pliiats. Miks mitte näiteks panna oma mänguasju sipelgatena tööle, selle asemel, et neid toita ja katta. Samuti peaks olema lausa arulage, planeerides elu tulevikus ilma korralike agronoomide jt agraarühiskonna alustaladeta.
Ilmselgelt pole autor ka päevagi elanud totalitaarses riigis. Mina olen ja seetõttu ma lihtsalt ei osta seda utoopiat ära. See pole loogiline. Ja lisaks ulmele pole ka inimsuhted ning psühholoogia selle autori tugevaim külg.
Mis on ühest küljest väga intrigeeriv.
Kui mõtlen näiteks Strugatskitele ( sellepärast, et nad on kõige värskemalt meeles), siis on hämmastav, kuidas detaili täpsusega on suudetud ette kujutada maailmakorda, milles nad pole päevagi elanud., Ma ei tea, kas probleem on selles, et heas ja õiglases ja demokraatlikus riigis elanud- kasvanud inimesed on lihtsalt oma loomult nii head, natuke naiivsed ja idealistlikud ja nad ei suudagi ette kujutada, et maailmas on olemas kurjus  ja julmus ja inimesed, kes ei mängi mängureeglite järgi, kes sülitavad kokkulepetele ja viisakusele jne. Nad ei kujuta ette kui palju suudab inimene taluda ja kui mõjus on hästi tehtud ajupesu. Nad kujutlevad, et demokraatia on ainus ja ainuvõimalik riigikord ja jooksevad ummikusse, kui selgub, et ühe hullu asemele tuleb lihtsalt teine hull.
Aga ehk on lihtsalt Strugatskid andekamad kui Crouch.

Mis mind veel häiris, oli see, et õhku visati äärmiselt intrigeerivad  süzeeliinid- näiteks Tedi romaan, nomaadi lugu, armukolmurgad, elu üldse sellises keskkonnas, laste kool ja haridus, vanaproua suhe värraga jne jne jne. Ja need kõik sumbusid kuhugi, Jäidki õhku.

Kuuldavasti on sellest romaanisarjast juba tehtud teleseriaal ja ma usun, et üsna hea. Sest stsenaariumiks on see piisavalt skemaatiline, tegelased must-valged ja nagu öeldud, siis kõik katsed muuta tegevus sügavamaks- põnevamaks- intrigeerivamaks, lõpetatakse kiiresti ära.

Aga ometi see kõik köitis. Väga sobiv rannaraamat,

Dinosaurused ja uus maailm

Käisin vaatamas Jurassic Parki. Väga ägedad eriefektid.

Aga rassist minus, vaatas, ja hakkas mõtlema. Kas viimastel aastatel on välja tulnud mõni Ameerika film, kus peamiste tegelaste koosseis ei oleks rassiliselt mitmekesine?
Ajal, kui valmisid Sõbrad või Beverly Hills olid eraldi ja natuke teistmoodi filmid.
Stereotüübid on endiselt alles, aga need jooksevad hoopis teistpidi ja süvendavad hoopis teisi (ma pole ausalt öeldes veendunud, et ka nii on ok) veendumusi ja uskumusi.
Kui vanasti ( a la Visa hing) oli mustanahaline parimal juhul "lõbusa semu" rollis, siis nüüd on sellele lisandunud ka väärika, targa ja usaldusväärse "tähtsa juhi" roll (Mentalist, Must nimekiri, Grey). Asiaatidest kolleegid on loomulikult targad ning usinad. Geeniused. Vahel ka " Kurjad geeniused".
Araabia ja Lähis-ida päritolu tegelased on tavaliselt tagasihoidlikud ning töökad. Pahatihti tuleb ette veel nende diskrimineerimist, see saab aga aja jooksul lahendatud ning õiglus võidutseb (Kondid).

Pahade liin jookseb pigem keeleoskuse järgi. Paha ei ole reeglina mustanahaline ning ei räägi reeglina emakeelena inglise keelt. Vaid näiteks hoopis hispaania või vene keelt.
Aasiast võib ameeriklasi siiski intelligentne oht ähvardada ning ka Lähis-Idast võib tulla probleeme. Kuniks elanikust pole saanud ameeriklane.


Põhjamaade filmides* pole nii kaugele veel jõutud. Mustanahalisi peaaegu ei esine. Moslemist tegelased, aga, võivad olla nii head kui ka pahad. Vastavalt siis kas positiivsed integreerimisnäited, keda kasutatakse poliitiliselt ära. Või vastupidi, pahad, kes tahavad midagi halba korda saata.

Nodsu on teinud väga huvitava analüüsi naisküsimuse seisukohast. Vaata seda ka.

Keegi, kui veel pole, võiks selle kohta magistritöö teha. Ja olukorra kaardistada. Oleks 50 aasta pärast hea näha, kuidas meie arusaamised, stereotüübid  ja normaalsus muutunud on.


PS. Kas Sul oli seda lugu ebamugav lugeda? Ma mõtlesin tükk aega, kas on viisakas seda avaldada või mitte. Ja ma kirjutasin ainult stereotüüpidest.
Miks see nii on. Ja kas see on normaalne.

*Annika Bengtzon, Võimu kants, Sild, Kuritegu, Lilyhammer, Lohetätoveeringu sari

Lilleke pasameres

Suurim kahju, mida vanemad oma lapsele saavad teha- panna ta uskuma, et laps on eriline.

Sest eriline ja eristuv olla on üks piin  ja viletsus.
Ma ei mäleta, kas mu vanemad mulle seda sisendasid. Ja kui ka mitte, siis pole lugu .
Elu ise hõõrub seda iga jumala päev nina alla. Ja irvitab mõnuga.

Sellest, et midagi selga pole panna, olen korduvalt kirjutanud.
See, et müügilt kaob ära toit, mis maitses; või šampoon, mille oled lõpuks ometi leidnud 10 aastase katsetamise tulemusena, kuid selgub, et olid Eesti Vabariigis ainus, kes seda tarbis ja kasutas- see on normaalne, tavaline.  Nii ju alati ongi.

Aga see, et uusi värskeid kaasaegseid ja kvaliteetseid raamatuid pole lugeda on juba üle mõistuse. Ma ei pea vabandama ega selgitama, miks ma loen just e- raamatuid.  Ja mul on põhiseaduslik õigus lugeda kirjandust eesti keeles.
Ja ega paberiturul olukord parem pole.
Nii EPL raamatuprojekt, kui ka raamatupoodide valik pakub krimkasid ja eneseabi.
Ma lihtsalt ei jaksa enam.
Mõned helged sutsakad, aga üldiselt... mitte midagi lugeda pole.
Saan aru, et nõudlus ja pakkumine, aga äkki lihtsalt proovite. Ehk see üks kord, kui proovisite midagi muud, oli lihtsalt juhus.

Tõlkige näiteks Soumission ära. Isegi inglise keel oleks juba abiks...

H. Fielding Bridget Jones. Poisi järele hull.

Kui peatükid ei algaks viitega, et aasta on 2003 ja tegelased ei kasutaks arvuteid- mobiile, siis võiks vabalt arvata, et tegevus toimub eelmise sajandi keskpaigas.
Kuna meedia ja EPL e- raamatud on mind hoidnud viimasel ajal Põhjamaade lainel, on kontrast eriti terav.

Kuidas on ikkagi võimalik, et Euroopas, üsna üksteise lähedal asuvates riikides elatakse nii erinevates kultuuriruumides.
Koduperenaised. Päevad täis mõtisklusi enda väljanägemisest.
Kus ideaalmees on "... ta oli nii isandlikult käskiv, ta oli nii MEES"...
Inglise naiste feminism on kuidagi teistsugune, kui siin, Läänemere kaldal. Neil on a la Caitlin Moran. Naine on õrn, abitu, väga rumal ja saamatu. Tegelane, kelle päeva täidavad juurdlused selle üle, kuidas meestele rohkem meeldida. Aga samas on ju täiesti normaalne, et sa pead saama õiguse otsustada ja võimaluse olla võrdne. Et see vastutamise ja kohustuste osa on kuidagi vahele jäänud.

Era- ja internaatkoolid. Ja nendes koolides mitte käimine annab hariduse, et meil on võimalik nalja visata täiskasvanud inimese rumaluse, kirjavigade, geograafia- ja klassikateadmiste puudumise üle... Tõsi, Inglise naised on kröömike teravamad pliiatsid, kui Ameerika samalaadse naistekirjanduse peategelased.
Rootsi raamatutes on ka tegelikult kõrgklass- rikkad ja nende veidi snoobim käitumine. Kuid see kontrast ei ole kuidagi nii terav.
Ma tegelikult usun, et kõiki meediatooteid saadab sotsiaalne tellimus.
Et isegi, kui autor seda teadlikult ei tee, siis taolise meelelahutuse loomise juures ei suudeta alateadlikult kõrvale jätta stiili, mis müüb. Ja ju siis ingliskeeles maailmas müüb selline kuvand.
Kuuldavasti on Põhjamaad praegu väga populaarsed. Ehk aitab see ka brittidel lähiajal keskajast väljuda.

Tommi Kinnunen Nelja tee rist

Ma vahel mõtlen, kas meie, naised, ja eriti need, kes väidavad end mitte olevat feministid, ikka aru saame, kui hea elu meil on, Ja kui palju tänu võlgu oleme neile, kes on välja võidelnud naistele õiguse olla inimene.

Mulle meeldis selle raamatu struktuur. See, et erinevad inimesed kirjeldavad mingit olukorda oma mätta otsast. Tegelikult ei kirjelda. Selle raamatu stiil on huvitavalt napp. Mingil hetkel märkasin, et kirjanik kasutab väga lühikesi lauseid ( erinevalt minust, kellel on 3 realised laused). Et tegelase tunnetest ja mõtetest suurt ei räägita, vaid kirjeldatakse olukorda. Selline karge ja lakooniline. Põhjamaine?
Saaga, mis jätkub ühest põlvkonast teise. Peategelaseks inimesed, kes ei sobitu ühiskonda, keskkonda, perekonda.

Mind on väga ammu intrigeerinud " iseeneseks jäämise" mõte ja kontseptsioon. Kui palju me peame maha suruma oma enese mina, et sobituda ümbritsevaga ja vastata sotsiaalsetele normidele- mis on ju ootuspärane, et meil kõigil oleks mugavam ja parem elada.
Ning teiselt poolt. Millise piirini peaks neid teistsuguseid tolereerima ja mõistma? Kui ta ei käitu ega suhtle kirjutamata reeglite järgi... kas lasta tal siis olla.
Kahjuks pole ma osanud seda lõpuni enda jaoks lahti mõelda. Ja tegelikult ei anna ka Kinnunen vastuseid.

Ma tänasin alguses võimaluse eest olla inimene. Aga inimesed on erinevad. Erinevuste sallimine ühelt poolt rikastab ja muudab ja vahel paremuse suunas. Needsamad naiste õigused, näiteks. Aga kas see on alati nii? Ma jätan praegu pikemalt lahkamata õigused igasugusele sõnavabadusele, diskrimineerivatele naljadele, religioonist tulenevatele kommetele, laste õigusele elada ainult mugavat ja lihtsat elu jne jne jne.

Ma ei oska suurt lahata olukorda, kui sa tunned end eemaletõugatu ja kõrvalejäetuna füüsilise puude, soo või seksuaalse sättumuse tõttu. Mind puudutas eelkõige Lahja lugu. Lahja on soome keeles "kingitus", eks?

Iga inimese sees on suurem või väiksem soov olla mõistetud, kaastatud, armastatud. Aga kui kõik su sõnad ja mõtted ja teod tekitavad ümbritsevates tõrke? Sa ütled alati midagi valesti valel ajal ja vales kohas. Ja kui see reeglitest kõrvalekalle ei ole taotluslik poos vaid sinu enese mina. Sinu väärtused, arusaamised, iseloom.
Ma ei tahaks seda juttu väga esoteeriliseks ajada, aga kohati mulle tundub, et mingid inimesed sünnivad siia maailma liiga vara. Et nemad ei ole maailma jaoks valmis ja maailm pole nende jaoks valmis. Nad ei oska olla ega suhelda. Täpsemalt, ei oska seda viisil, et see oleks ümbritsevate jaoks meeldiv ja sobiv. See on ilmselt kergem versioon. Sa elad oma maailmas ja ei teagi, et kuidagi teisiti on võimalik.
Rohkem on meie ümber inimesi, kes on selliseks muutunud. On see siis kibestumine, pettumus, haigetsaamine... Nagu raamatu peategelane- sa näed ja mõistad ja tajud, et inimesed väldivad sind, aga sa ei suuda sellest ringist välja murda. Sa oled unustanud, kuidas olla hea ja nunnu. Nad ei tunne ennast kaasatuna, nad tunnevad puudust tähelepanust ja armastusest ning pööravad kurbuse agressiivsuseks.
Seda on kõrvalseisjana meeletult raske taluda. Isegi, kui sa suudad teema pulkadeks lahti võtta ja aru saada, miks. On valesti öeldu sageli liiga valus. Kergem on sellisest inimesest kõrvale hoida.

Ma tegelikult usun, et kohanemis- ja kohandumisvõime ja suhtlemsioskus  on  vähemalt mingi piirini õpitav.
Ja siis jõuamegi järgmise teemani: kui me igal pool armastame rõhutada  ja vahel lausa nõuame inimese õigust jääda iseendaks, on see tegelikult silmakirjalik. Kui inimese "iseendaks jäämine" läheb vastuollu meie väärtuste ja põhimõtetega, siis me pigem eeldame, et ta " oleks ise" kusagil mujal.
Aga kui ma polegi avatud, ja positiivne päike, vaid vinguv, pessimistlik ja depressiivne tädike, siis igasugune kõrvalekalle mu tõelisest olemusest on ju fake.

Ma ei tea kumb on parem variant. Kas elada mingis rollis, seega siis vales. Salates maha oma mõtteid, tundeid, vältides konflite, arusaamatusi.. nagu Onni. Või olla nagu oled, hinnaks tõrjutus ja halvakspanu.... nagu Lahja.

Selline keeruline lugu siis. Kuigi ma vastuseid ei saanud, mulle see raamat meeldis.

Hotel Jurmala Spa

Jurmalast on pärit mu mitme aasta tagune ja elu esimene spa kogemus.

Üks ettevõte kutsus meid külla ning olid meile välja mõelnud privaatspa Või igaljuhul, olid saunad- basseinid ainult meie käsutuses. Ja et kas me massaazi tahame. no okei. Kupatati meid siis kõigepealt sauna- tulikuum, ma suutsin seal vast viis minti olla. Tulen saunast – ja ilus musklites noor läti adonis, ainult käterätt ümber niuete juhatab mind eraldi tuppa. Annab mulle paberist stringid ja palub riidest lahti võtta.  Heidan siis kõhuli, kutt mätsib mind soola ja mee seguga sisse ning palub ümber pöörata.
ee et siis mis mõttes. Ma mõtlesin algul, et kuulsin valesti. Kutt jäi endale kindlaks. Mis siis ikka. Lasin ennast siis igalt poolt patsutada ja ise mõtlesin, et huvitav, millal viimati mind nii noor võõras mees silitas. Ei mäletagi. Mehed on koos minuga kuidagi vanemaks jäänud.
Siis mässiti mind kilesse ja jäeti 20 minutiks relaksima. Ma suutsin vast viis minutit rahulikult olla. Kohutav. Palav. Umbes selline tunne on ilmselt viineril hot dogi vahel. Vesi voolab.


Igatahes, ootasin ma pikisilmi, et kutt tuleks tagasi ja mind sellest vabastaks.  Ei ole ma spa inimene.

Seekord otsustasin, et ei jää Läti meeste peale lootma, vaid lähen oma mehega:)

 Juhtus kuidagi nii, et sattusime sinna suvehooaja avamise päevaks. Rongkäik, ilutulestik, lilled ja kontserdid ja laat...
Ma ei tea, ehk oleks muidu seal igav hakanud, aga tänu üritusele oli tegemist piisavalt.
Mul on närvisüsteem ikka täiesti pekkis: vaatan väikseid lillede ja lipukestega lapsi ja pisarad voolavad. Nii ilus.
Minu meelest on meil lätlastega väga palju ühist. Isegi Põhja- Läti rahvariided on sarnased meie omadega. Aga samas on mingid detailid, mis ütlevad, et sa oled teises riigis. Näiteks lapikuks löödud suitsukana. Köömnejuust. Hapukurk.


Jurmala mulle väga meeldib ja tegelikult olen ma natuke kade, vaadates, kuidas Läti ehitab. Teatavasti on suur osa sellest linnast vene kapitali käes ning nagu meie sõbrad lätlased naerdes väitsid, siis kohalikke selles linnas polegi, Tegelikult on Jurmala päris suur linn. Pikk väljavenitatud vorst mere ääres. Rohelisse uppuv, sirelid... Puhas liivarand ja korrastatud majad.
Väidetavalt ootavad palju lux- apartemendid ja majad ostjaid. Nii, et kui teil on vaba raha, siis Jurmala kinnisvara ootab teid;)

Ja see kõik on ilus, Ok, oli ka üksikuid maitsevääratusi, tornikesi ja krunte, kus raha oli võitnud stiili. Aga suur osa on kaunilt ja stiilselt ja ajastutruult korrastatud, Ma lihtsalt armastan ilu. Ma olen kade, et lätlased julgevad kasutada arhitekte, mitte ainult majade ehitamiseks vaid ka maastiku kujundamiseks. Kuuldavasti on Eesti väikelinnad saamas samuti abi. Väga loodan ja ootan. See kuidas vanad majad on ühendatud moodsa ja kaasaegse arhitektuuriga. Ning mõned uusehitised panid ikka lausa peatuma. Täiesti imeline Metsapark, kus loodus on suudetud taas nutikalt ühendada arhitektuuri ja ergonoomikaga. Väga muljetavaldav.
Igaljuhul
See on linn, kus raha räägib.
Nagu Monacos, on tavaline pilt Bentley numbriga AAA. Kas pole imeline, kuidas inimesel on vedanud ja ta on saanud kõige esimese numbri..:) Kuigi, aus olles, sobinuks talle rohkem number ooo või isegi vau.

Jurmala jalakäijate tänava kaubandus on midagi erakordset. Ma ei tea kust Venemaa või Hiina avarusest on see kaup hangitud, aga täiesti värskendav on näha no-name brände. Kleidid, kleidid, kleidid. Ja kasukad. Ja peakatted.

Hotell oli väga normaalne. Suured, puhtad valged toad. Kui midagi norida, siis seda, et iga ülakorruse veetõmme toimus peatsi kõrval. Mina öösiti magan, aga mu meest häiris.

 Nagu öeldud, pole ma just eriline saunainimene- ju lööb vist vererõhu väga üles. Pärast ma ei söö ega maga. Aga põhimõtte pärast proovisin ikka ära.- Soola ja aroomi ja auru ja tavaline.. väga mõnus oli minu meelest.

 Ujuda seal väga ei saa- sõna veekeskus on ilmselgelt liialdus. Aga mullivannis lebotada on võimalik. Protseduurid meil seekord hinna sees polnud. Ja minu meelest olid nad liiga kallid ka. Ning kuna me pidime aitama hooaega avada ja päeval oli vaja shopata ja muud tegemist oli ka, siis seekord oli see spaavaba spaareis.

H.Fuchs, A. Huber Tundeterroristid

Ma pole just eriline psühholoogia- ja eneseabiraamatute lugeja. Mu mõttemaailma on muutnud kolm: Vladimir Levi, kes õpetas mulle autosugestiooni. Daniel Goleman, kes andis mu enesehinnangu pagasisse suure panuse, kinnitades et ka keskpärase IQga on võimalik elada, kui oskad suhelda.
 Ja muidugi Carnegie, kes õpetas mind manipuleerima ja teesklema.
Ülejäänud raamatud pole suurt pakkunud, Ma isegi ei oska öelda, kuidas ja miks. Aga ma tean. Ma lihtsalt juba tean neid asju, mida autorid sõnastavad, õpetavad ja selgitavad.

selle raamatu võtsin ma kätte väga suurte ootustega. Ma tunnen,et pea seitse aastat tundeterrorismi on hakanud murendama mu loomupärast enesekindlust, kõrget enesehinnangut ja positiivsust. Vähemalt selles raamatus olnud testi põhjal (olin sellel hetkel?) olen ma pigem optimistlik inimene.
Ma tõesti tahtsin saada retsepte, mis raamatu kaanel lubati: kuidas neid relvituks teha.


Me kõik oleme vahel ohvrid ja vahel ise need terroristid.
Lühidalt kokku võttes soovitab raamat seda, mida ma nagunii teadsin. Sa ei saa muuta teisi inimesi
 sa saad muuta omaenese suhtumist ja mõtlemist. Psühhoterrorit ei pea taluma, kinnitavad autorid. Kuid ainsaks retseptiks on see, et oled ise enesekindel, tead oma väärtust, armastad ennast ja muudad ise enda ümber maailma paremaks.
Ratsionaalselt saan ma sellest soovitusest aru ja ei sea seda mitte kuidagi ka kahtluse alla. See on, mida ma alateadlikult ka pidevalt teen. Kogud ja lood enda ümber nii palju positiivsust, kui see sinust endast sõltub ja võimalik on.

Jah, ma pole kaugeltki täiuslik ja positiivne inimene. Ma ütlen sageli halvasti, olen emotsionaalne ja kuri ja mida veel. Ning mul oleks sellest raamatust paljugi õppida.

Aga tegelikult see vihastab mind. Vihastab see, et probleem on ainult minul, selles kontekstis siis ohvril. Ja need, kes on terroristid, elavad oma elu samamoodi rõõmsalt edasi. Kas see on kirjutamata seadus, et pahad ja rumalad inimesed ei tegele mitte kunagi enesearengu ja- analüüsiga? Nii nagu juhid ei loe mitte kunagi juhtimisõpikuid, ei loe emotsionaalsed tümakad ka suhtlemisõpikuid.

Ning ma jõuan sinna, kuhu alati. tegelikult on mul ju kurjana ja pahana lihtsam. Kui vastasmängijad reegleid ei tea või neist kinni ei pea. Pole ju ühest tõde, seda, mis alati õige ja vale. Mängides samade relvadega saavutan ma tulemuse kiiremini ning efektiivsemalt.
Kuigi jah, maailm jääb endiselt siis kurjaks.

Autorid, sakslased, toovad esile, et sakslasi on eriliselt õnnistatud kehva huumorimeele ning tusase ja pahatahtliku meelega. Loed ja imestad- kullakesed, astuge korraks Eestist läbi:)
Nad toovad positiivse näitena eeskujuks ameerikaliku tunnustamise- ja toetamiskultuuri, mis võib kohati olla võlts, kuid samas ehitab lastele tugeva vundamendi, millelt oma elu edasi elada.
Päris õõvastav on statistika, et juba alates 1995. aastast on alal 14 aastaste kurjategijate  osakaal kõrgem, kui üle 30-aastate seas. Lapsed on kurjad.
Ja meie oleme selles süüdi. Täiskasvanud, ühiskond.
Halvustame, laidame, iriseme...

Nüüd heategusid tegema:)!

sugulasrahvas

Ma pole ammu Saksamaal ja niimoodi üksinda käinud.
Aga väga veider tunne on.

Nende intonatsioon ja kõnelemiskõrgus on sama kui eestlastel. Kuna palju sõnu on tuttavad, siis tundub kogu aeg, et kuulen eesti keelt.
Kusjuures, ka näod on eesti omad. Soomes ja Prantsusmaal näen ma selgelt, et tegemist on võõraga, siin on kogu aeg tahtmine pöörduda võõra poole eesti keeles.

Äkki ongi tegelikult eestlased?

Ma tean, et teadlased on selgeks teinud, et meie dna on pigem Läti ja Vene. Loogiline.
Aga ju need mitusada aastat on ikkagi midagi andnud.
Meie nägudele ja arusaamadele.

Ma võiksin siin vabalt elada,

Nostalgianeljapäev : Minu Krimm

See reis toimus aastal 2006. Tänaseks on kindlasti palju muutunud, aga kuna ma tahan, et kõik mu kirjutised oleksid samas kohas, siis kopeerin selle siia.

Minu esimene kokkupuude Krimmiga toimus ammu.  Siis, kui olin 5 aastane. Põdesin tihti angiini ning kuidagi õnnestus sebida sanatooriumituusik Jevpatoriasse. Sõitsime emaga, mina esimest korda elus lennukiga, Krimmi. See oli millalgi sügisel- ma arvan, et võis olla isegi oktoober.
Sellest sõidust on mul jäänud põgusad ja lünklikud mälestused. Ma mäletan puid, millel olid pikad kaunad. Ma mäletan imemagusaid viinamarju. Ma mäletan merd, mida nägin esimest korda elus. Ema keelamist- ära sinna väga lähedale mine- emadel on ju alati õigus- ühel hetkel tuli tsahh laine ja ma olin ülepea kaela läbimärg. Ma mäletan avaraid ruume ja end vaimustusega hõiklemas- спать пора! Maitsvaid "hapnikukokteile" ja lõputut istumist füsioteraapia toru kurku surutud.
Ning oma hämmingut tagasisõidul lennukis-emme, miks nad eesti keeles räägivad!, millepeale rahvas naerma pahvatas ja minul piinlik oli.


Ülejäänud mälestused on mu  ema mälestused. Väidetavalt olid kohalikud siiras hämmingus: nii suur tüdruk ja ei räägigi vene keelt. Traditsioonilised küsimused- mis raha teil seal kehtib ja miks te meid ikka ei armasta...:)
Kuna ma olin juba suur, siis protseduuridele ema kaasa ei lubatud. Seega jääbki igavesti saladuseks kas ja mida minuga seal üldse tehti. Abi igal juhul oli. Enam ma angiinis pole olnud... ( ptüi -ptüi-ptüi)

Aastal 2006 otsustasime perega sõita Krimmi. Järgnev on kirja pandud peale seda reisi.

Jalta, see on nostalgiaretk 80-datesse. Pelmennajad, stolovajad, kollased kaljavaadid, muide imehea kaljaga.. Lenini kuju, ja kauboikapitalism, kus kõik on müügiks, ütle vaid hind. Unustada ei tasu, et Türgi pole kaugel- ole valmis kauplema, tingima, ja petta saama. Inimesed ( peale paari erandi) on aga lahked, sõbralikud ja omavad vähemalt ühte tuttavat või sõjaväekaaslast kui mitte Eestist siis Baltikumist ikka:) Eesti maine on hea ja meile ollakse pisut kadedad, et oleme juba Euroopasse jõudnud. Üks taksojuht oli päris kuri, et miks me ei käi EL peale, et Ukraina ka EL vastu võtta- et ikkagi ju omad:)
Loodus on megailus- mäed, palmid, küpressid, loorber, rosmariin, sinine meri..

Transport
Lennujaamast saime Jaltasse taksoga. Õiglane hind on mitte üle 250 grivna, kõik kes rohkem küsivad, saatke pikalt. Vene autoga on sõit odavam, välismaa omaga kallim. Kindlasti tasub tingida ja esimese hinnaga mitte nõustuda. Kui teil on olemas oma ukrainlasest sõber, saate kindlasti soodsamalt. Heaks näiteks oli loomaaia-hotelli ots. Hotellist inimene tellis- ja hinnaks oli 18 grivnat. parklas passivad taksojuhid küsisid 50…
Ühistransport on suht samal tasemel, kui Tallinnas, ehk siis üsna olematu. Marsad küll liiguvad, hind 1–3 grivnat sõltuvalt teekonna pikkusest, aga sinna võetakse peale täpselt niipalju inimesi, kui juht heaks arvab- ja 30 kraadises kuumas pole just väga mõnus külg-külje kõrval kellegiga olla. Suurema osa sõitudest tegime me taksoga. Linna piires saab 15–20 grivnaga kõik marsruudid sõidetud.

Hotell
ööbisime hotellis “Jalta”. Väga ammu pole nii stiilset 80 näinud. Täiesti korralik, aga vajaks muidugi pisut kõpitsemist. Hotellis, muide, fööni pole, aga saab laenutada 4 grivnat ööpäev.Tundub, et (vist kõigi?) hotellide komplekti kuulub suursugune park- alleed, purskkaevud, trepid. Väga ilus. Asukoht oli hea- kesklinna mingi 20 min jalgsikäimist, suur korralik bassein, mererand ka.
Meri
kes merd soovib, soovitaks Piritale või Pärnusse minna. Jalta rand tähendab paari meetri laiust killustikuga kaetud ribakest, mis on tihedalt üliemotsionaalseid slaavi inimesi täis. Mitte-hotelli külastajatele olid enamik randadest lisaks veel tasulised. Nii et, soovitan valida basseiniga hotelli.

Söök.
Domineerib kaukaasia ja itaalia, näpuotsaga ka vene-ukrainat. Kolme inimese õhtusöök+ magustoit, õlled, mahlad sai restoranidest kätte nii ca 200 grivnaga. Prae hind oli ca 25–45 grivnat, 0,5 l õlu 7–12 grivnat. Juhin tähelepanu sellele, et suurem osa praadidest on nn kaalupraed. Soovitan kindlasti väga hoolikalt lugeda või järgi küsida, kas tegemist on 100 g hinnaga, kas kirjapandud väljatulek on minimaalne või hinnanguline- ehk siis teha väga täpselt selgeks, mida tellite. Enamikes kohtades küsib ettekandja siiski viisakalt, et mitu grammi kala- liha soovite ja informeerib enne valmistamist, et kui palju siis kokal tegelikult välja tuli.

Halva kogemuse saime Lenini poolt tulles peale pannkoogi-pizza müügiletti esimeses restoranis (kahjuks ei mäleta selle koha nime), kus lisaks arvutusvigadele üritas ettekandja meile selgeks teha, et nende kandis on normaalne, et inimene saab ise aru, kas praetükk taldrikul kaalub 200 või 350 grammi.. peale emotsionaalseid läbirääkimisi õnnestus meil siiski oma arvet oluliselt vähendada, aga tore see pole kui planeeritud 200 grivnase arve asemel ulatatakse 470 grivnane arve.

Süüa saab ka oluliselt odavamalt. Kaubamaja juures on väga viisakas söökla, kus kalleim toit oli 10 grivnat. Rekordiks sai 23 grivnane ( 3 inimest) arve pelmennajas. Nimetatud kohad on muide väga puhtad ja viisakad ning rahvast pidevalt täis. Tundub, et kohalik rahvas eelistab just selliseid kohti. Lenini puiesteel on muidu päris toredaid kohti. Ja rannas soovitaks Van Goghi.
Mikrolaineahjuajastu pole Krimmi veel jõudnud, saslõkk küpsetatakse kliendi silme all, supileem on tehtud naturaalsest puljongist… Toit on lihtne ja garneering nagu sööklas “Võit”. Aus ja kodune:)

Kuhu minna.
Kindlasti soovitaks lastega minna loomaaeda. See on neil nimelt “isemajandamisel”, ehk siis värava juures müüakse paari grivna eest loomade jaoks süüa- pähklitest toore kanani, millega on siis võimalik loomi toita. Väga tore elamus:), mida suuremas osas Euroopa riikide loomaaedes pole võimalik teha.
Ekskursioone saab osta tänavalt, vähemalt meile sattusid väga professionaalsed ja head giidid (jutt muidugi vene keeles) ja korralikud bussid. Kindlasti soovitan investeerida vähemalt Bahtsisarai kolmikpaketti (maksis 80 grivnat) ja Ai-Petrisse (70 grivnat). Vapustav elamus. Ai Petris peaks olema valmis (kahjuks)kaukaaslaste müügiinvasiooniks (söök-pildid metselukatega-kaamelid), aga see kõik tasub üleelamist, et näha seda kustumatut vaadet.
Krimmi minnes tasub valmis mõelda palju soove- peaaegu igas kohas on soovi-puu-mägi-kuru vms, kus on võimalik oma soov täitumiseks jätta.
Jaltas käige kindlasti keskturul (super!) ja univermagis (õudne!).
Minu jaoks suurim pettumus oli puuviljade hind. Väidetavasti külma talve tõttu- aga hinnad olid meeletud!! Virsikud- nektariinid 20–35 grivnat kilo ( Tallinnas ära minnes 30 krooni), maasikad 10–15, murelid 10–17 grivnat.
Massandra veinide hind oli soodsaim keskturu firmakaupluses + väga tore ja asjalik müüja.

Kui kahtlete, kas minna või mitte, siis minge kindlasti. Karta on, et paari-kolme aasta pärast avastab välismaine raha enda jaoks need imeilusad Krimmi kuurordid. Kindlasti on seal siis oluliselt “eurom”, aga see pole siis enam see. Praegune on niivõrd ehe ja naturaalne, kuigi esmapilgul tekib ehk nostalgiashokk- harjub sellega kiiresti ja domineerima jääb mälestus just sellest tõelisest Ukrainast ja imekenast loodusest.

....

Nüüd: tegelikult läks hoopis teisiti. Krimm ei jõudnud selle 10 aastaga Euroopasse. Jõudis hoopis Venemaale... loodetavasti see kõik muutub,

 

 


 

 

I.Turgenev Senilia

Ma ei tea, mis toimub tänapäeva koolides, kuid meie ajal olid sellised lühilood aktiivselt kasutusel. Lugesime läbi, analüüsisime koos klassiga, otsisime tekstist üles õiged vastused, et mida autor täpselt silmas pidas ning seejärel kirjutasime takkapihta veel kirjandi ka. See oli üsna lihtne- klišeede tööriistakohver oli nurgas olemas ja samas on see üks raskemaid asju maailmas. Kui ma suudaksin geeniust analüüsida, siis oleksin ju ise geenius?
Mul endal kulub mingi asja ütlemiseks alati palju sõnu, seda enam  naudin oskust panna kirja lühidalt ja täpselt  nähtus või meeleolu. Midagi, mida me kõik näeme ja teame, aga pole osanud seda sõnastada.
Minu lemmikud selles raamatus olid Vene keel, Palve, Elureegel, Tee armastuseni.
Ilus ja lihtne.

Need lood on kirjutatud ca 130- 140 aastat tagasi. 1878 alustas Eestis näiteks ilmumist Sakala. Ma loen seda teksti, mis on ka tänapäeva kontekstis nii õige ja aktuaalne- inimene pole muutunud mitte põrmugi.
Ja siis mõtlen, et tegelikult on ju stiil ja keel ajas muutunud?
See oli kena, soe suwine päew Lõikuse kuu hakatusel 1576. Armsalt ja rahuliselt säras päike Harju maa üle... kirjutas umbes samal ajal Bornhöhe
Ja piibel on siiani arhailises kirjastiilis ja kui ka jagatav õpetussõna on kaasaegne, tehakse seda ikkagi teatud stiilis ja teatud intonatsiooniga.
Tahtmata kuidagi küsimuse alla seada Turgenevi geniaalsust, julgeks ma ikkagi oletada, et  ka Turgenev ei kirjutanud neid lugusid nii, nagu ma neid täna loen. Kuivõrd ma üldse saan usaldada ja oletada, et kirjaniku algne tahe on alles?

Linda on toonud oma blogis näiteks Aaviku tõlked
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2013/11/luuletusi-proosas.html

Mingi vahe on praeguse tõlkega võrreldes sees, kuid mitte nii suur kui näiteks eelmainit Bornhöhe raamatutest kaasajal saanud on.
Loomulikult, on mul lugejana hea meel, et ilukirjandus on kaasajastatud, aga retooriline küsimus jääb.

Ja seda imetlusväärsem on, et mitu-mitu toimetajat ja tõlkijat hiljem on alles jäänud nii sügav ja ilus tekst.

Jonas Jonasson Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi Kuninga

Täiesti napakas raamat.
Ja ilmselgelt ei olnud ma selle lugemiseks õiges konditsioonis. See eeldab sillerdavat merd, valget liiva ja rohkeid klaasikesi kokteile sinna kõrvale. Ning seda, et sa ei mõtle ega juurdle.
Mul oli hall Eestimaa talv ja tonnides stressi.

Jonasson meenutab mulle Kivirähki. Ma ei tea, kuidas seda stiili nimetatakse: võetakse tuntud tegelased ja pannakse need suvalistesse olukordadesse ja lugudesse. Kuna Kivirähki tegelased on tuttavamad kui peaminister ja kuningas mistanimioligi, siis Kivirähk kõnetab mind rohkem.
Selle stiili ühiskonnakriitilist osa ma mõistan. Enese ja oma riigi üle naermise võime peaks näitama adekvaatset enesehinnangut. Konkreetses raamatus- a la et inimröövi eest saab Rootsis 2 aastat ja kiivrita sõitmise eest 15, on piisavalt utreeritud, et juhtida tähelepanu riigi prioriteetidele, väärtushinnangutele jne.
Ma saan ka aru selle mängu ahvatlusest: võtta inimesed ja panna nad enda loodud reaalsusesse. Kujundada nende saatust. Ja soovi korral maksta kätte nõmeduste või siis vastupidi, tunnustada meeldivate tegude eest. Luua läbi mõne isiku teatud tüpaazi koondkuju, üldistades sellega ühiskonnas juhtuvat.
Segadus tekib minus siis, kui mõtlen, et tegemist on reaalselt eksisteerivate inimestega. Mul on nendest tegelastest ja inimestest natuke kahju. See on ikkagi kirjaniku subjektiivsus, mis paneb nad laulu sisse ja nende ümber mingit lugu luues kujundab paratamatult nende mainet.
Ja sa ei saa mitte midagi selle vastu teha.


Ilmselgelt ma praegu ületähtsustan meediat, aga lihtsalt näide. Juhan Parts Mart Juure följetonides vs Savisaar, kes on tõstetud lausa antiikkangelaseks.
Ma jõuan taaskord ajakirjanike ja loomeinimeste vastutuseni ning enesekontrollini, selleni, et nad minu meelest ikka väga sageli ei taju seda, milline on sõna ja visuaalmeedia jõud. Ning milline nende vastutus.
Las jääb.

Jättes kõrvale konkreetsed persoonid ja mõeldes selles raamatus lõbusa huumoriga ülelibisetud olulistele ja traagilistele sündmustele. Ma ei tea, kas sellise stiili kasutamise õigustuseks ja eesmärgiks võiks olla näiteks see, et kaasata laiemaid masse ja panna neid huvituma tõsisematest teemadest? Et loed naljaga pooleks inimõiguste rikkumisest ja hakkadki uurima täpsemalt Lõuna- Aafrika apartheidi kohta?

Ma millegipärast ei usu, et see niimoodi töötab.

Kui sinu laps näeb kuidas Jerry Tomile sangpommiga vastu pead virutab, kas ta ütleb siis " Ai. Vaene Tom" või naerab laginal. Ma olen pigem see esimene. Ma ei suuda võtta lugu, muinasjuttu lihtsalt loona.

Huumor ja tähtsate asjade üle naermine on oluline. Lihtsalt see piir...
See, kus naljast saab midagi kehvemat. Kas enese upitamine kellegi arvelt, või teadlik või mitteteadlik haigettegemine või veel midagi muud.. Selle piiri asukoha määramine on minu meelest väga keeruline
Ma võin vabalt visata enese ja enda jaoks tähtsate asjade üle nalja. Aga kui seda teeb keegi teine... siis peab see olema äärmiselt maitsekas, delikaatne, tajutavalt kaasaelav ja positiivne...
Kriitilistes olukordades on tõsiste asjade üle naljatamine oluline: asjade võtmine huumoriga pisendab nende tähtsust, devalveerib, võtab pinged maha.  Aga see on siseringi privileeg, mille üle teistel pole asja.

See viimane on mu meelest ka viimatiste skandaalide (nt. Holokausti näitus, islamikarikatuurid, Tujurikkuja Estonia ja ujumisšketsid) põhjuseks.  Jah, meil on sõnavabadus,  ning ma hääletan alati selle poolt. Kuid see, kas seda sõnavabadust peab katsetama ning testima just nende vahenditega, on minu jaoks küsimus.

Ehk siis mu pika jutu lühike mõte on selles, et ma tegelikult ei saanud sellest raamatust aru. Kui lugeda mõtlemata ning süvenemata . Jah, siis on naljakas. Miks mitte.
Jah, ma naeran samuti juudi-küüditamise-neegri-homo-jumala ja allahi-naljade üle. Süvenemata.
Aga kas nii on ka õige ja õiglane.
Ma tegelikult ei tea. Ju sellele küsimusele polegi päris õiget vastust.

vahel on piip lihtsalt piip.