Kui esimesed osad tõid hetki- a la vaata, millised nad on. Siis ses raamatus enam nii tervaid kontraste polnud. Elu Eestis on muutunud. Ja elu Ameerikas on muutunud.
Selleks et kohata erinevate väärtushinnangutega inimesi, ei pea sõitma Ameerikasse. Raamat räägib pigem tolerantsusest. Millal on meie tõde tõdem ja meil on missioon meid ümbritsevaid ümber kasvatada.
Ma ei väsi imetlemast Minu sarja autoreid nende avameelsuse ja (hilisema kriitika osas) paksu naha eest. Ja kui enesest rääkimine on mõistetav- enamikele meist meeldib endast rääkida, siis seda hämmastavam on nende autorite lähedaste soov saada pea- ja kõrvategelasteks. (Ah, ma muidugi tean, et selliseid inimesi on rohkem kui küll ja mina olen üks erand ses maailmas....)
Nagu ma aru saan, on raamat tegelikult kirja pandud mõned aastad tagasi, samas on avaldamine hästi ajastatud. Ühiskond on täna küps selleks, et midagi peab muutuma.
Ameerika, või vähemalt raamatus kirjeldatu, on muidugi ekstreem. Aga mõistetav. Sõjajärgne kapitalistlik põlvkond on kasvanud üles ühiskonnas, kus tarbimine on toonud nähtava edu. Tarbimine annab sissetuleku, töökohad, maksud . Nad ei kujutle ühikonda ilma tarbimiseta, õigupoolest puudub täna ilmselt maailmas üldse see inimene, kel oleks selge visioon ühiskonnast, mille mootoriks pole tarbimine.
Kui ma oleksin Christine, siis ütleksin- kallis Epp. See kui sa küpsetad ise oma leiva ja õmbled pluusi jätab väga mitu inimest ilma nende töökohtadest.
Ma tean, et täna on söögist puudus, kuna põllualadel valmib biokütus. Ma ei tea, kui palju kuluks pinnast, et kasvatada kõigile maailma inimestele mahedalt selga linast ja puuvillast ja villast rõivad, aga ilmselt väga palju. Ma tean, et kolmandik toidust valmib juba täna spetsiaalselt niisutatavatel pindadel, sest mullas pole enam toitaineid, kliima on muutunud ja põllud liig kurnatud. Ma tean, et Aafrikas raiuvad kohalikud vihmametsi, kuna nad vajavad maad söögi kasvatamiseks.
Globaalses plaanis on mahetoidu kasvatamine maa raiskamine. Meid on lihtsalt liiga palju. Ja me kõik tahame süüa ja sooja.
Globaalselt võttes on ökoelustiil ääretult egoistlik. Miks sinul on õigus puhtale veele ja toidule, kui suuremale osale maailmas on see kättesaamatu....Kui sa ise elad globaalset elu, kas on sul siis õigust mitte hoolida pisikesest hiina tüdrukust, kes tootis sulle haukuva ja piiksuva krokodilli....
Ja tarbimine on tarbimine. Kas vanemate arendamine läbi raamatute ja plaatide on kuidagi õilsam ja õigem, kui laste arendamine läbi manguasjade ja arvutimängude? Mäletate, kuidas meie emad vingusid- mida sa ometi loed kogu aeg ja rikud oma silmi. Nüüd naaksume meie oma telekasõltlastest vanemate ja arvutisõltlastest laste kallal. Ehk on aeg muutunud, väljundid lihtsalt teised?
Ma tean, on arvutatud, et kogu maailma inimesed saaksid omada Ameerika elatustaset oleks vaja 12 maakera. Ma ei tea, kui mitu maakera oleks vaja, kui elatustase oleks selline nagu Eestis. Või Ukrainas. (Ehk polnudki totalitaarsüsteem paha? Riiklik planeerimine, piisavalt sööki ja rõivast, et ellu jääda, kuid mitte priiskamiseks? Saadav tulu jagatakse "võrdselt" ära ja tulevikus ilmselt makstakse veel päris paljudele, et nad tööd ei teeks. Kuna tööd pole?)
Mina ei tea, millega see lõppeb. Aga ma sügavalt kahtlen, et inimesed ise võtavad kätte ja loobuvad. Asjadest, tarbimisest. Inimesed tahavad elada valges ja puhtas kodus, et kõht oleks täis ja riie seljas. Ja kui kõigile ei jagu tööd põllumehe, rätsepa, õpetaja ja arstina- saab seda siis pahaks panna, kui ta loob nõudluse ning tekitab sinna taha toote. Me kõik tahame ju elada. Hästi.
Inimesed ei ole kahjuks ilusad ja head. Inimesed on kadedad ja ahned. Inimesed tahavad raha, sest raha annab vabaduse ning võimu.
Okei, ma utreerin praegu meelega.
Mõte, selle monoloogi taga on tegelikult see, et pole ju olemas absoluutseid tõdesid. Kui sul on kõht tühi, tundub pudelite sorteerimise soov koomilisena.
Kui keegi mitte midagi ei tee, siis ei muutugi ju midagi- on õige suhutumine, aga liiga sageli on meil raske jätte ruumi erinevatele maailmadele meie ümber.Ehk ei peaks Christinedega võitlema, neid ümber kasvatama, sest ka neil on ju omamoodi õigus ja päeva lõpus äkki polegi enam vahet, kel rohkem õigus oli?
See on tegelikult uskumatu, kuidas lapse saades illusioonid- saan endale väikese armsa nuku, keda riietada ja kes on väike mina, tegelikkuses purunevad enne, kui sa arugi saad. Juba viiene teab täpselt mida selga pana, mida ta söögiks tahab ja kurvastavalt sageli ei ühti see sinu arusaamadega heast maitsest või traditsioonidest. Viieteistkümnene üllatab sind uskumatute avaldustega rahast, väärtustest, maailma toimimisest. Ja kahekümneviiene - on see üldse minu laps? Igaljuhul, on pere roll lapse kasvatuses selgelt üle hinnatud ning õnnelikud on need, kellede peredes sirguvad pisikesed koopiad.
Kui ma kirjutasin sellest, kuidas lapsed saavad täna rohkem kui kunagi vanemate tähelepanu, siis pidasin ma silmas just seda, mida E. Petrone oma raamatus kirjutab. Me oleme vanemad, kes spetsiaalselt organiseerivad oma lastele elamusi. Mina ka.
Ka meie vanemad käisid meiega reisil ja matkamas ja kelgutamas, aga mulle tundub, et motiiv oli tookord kuidagi teine. Lapsed olid lapsed ja vanemad olid vanemad. Ma ütlen nüüd klišee, aga nii see on. Meie ajal oli trennis käimine meie endi mure, täna on see laste vanemate mure.
Mina isiklikult ei oska küll mingit lapsepõlvetraumat selle süüks pidada, ikka mind ümbritsev meedia on pannud mind uskuma, et lapsega peabki palju-palju koos olema, teda lõbustama, teda arendama.. Lisaks omaenese kogemused ja nostalgia panevad uskuma, et nende elu on igav ja üksluine ja sunnib pingutama, et vähemalt ses osas, mis minu võimuses, seda huvitavamaks muuta. Need kel raha ja loovust, ostavad lastele elamusi. Neil, kel ainult raha ostavad asju.
Sest pinguta palju tahad. Nad on meie põlvkonnaga võrreldes passiivsed ja reaktiivsed tarbijad. Paljud meie- aegsed loomulikud asjad ja tegevused on täna võimatud.
Võib olla meil puuduvad eeskujud? Polegi (või vähemalt mina ei tea) raamatut/filmi (Üksinda kodus pole hea näide:)) põnevast lapsepõlvest Chicagos või minugipoolest Tallinnas. Kas tänapäeva linna-koolieelikul saabki olla tarbimisvaba- keegi ju viib õue, mängutuppa, loeb, mängib, räägib, tegeleb- elu? Ta ju tarbib imikust saadik lõbustamisteenust.
Ja siis tuleb jõuluvana ning laseb enda ja kuus inimest maha.
Ning mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub, et liiga palju lähedust ja armastust pole tegelikult hea. Lapsed vajavad ehk vast isegi rohkem õhku ja igavust ja üksindust kui täiskasvanud meie ümber.
No vot. Tuli selline pessimistlik ja nukker mõtteavaldus. Ma soovin igal juhul autorile edu valikute tegemisel. Ja et tuju rõõmsamaks saada, minge ostke endale midagi:)
(see oli nali)