Ausammas valgele hiirele

Ma keeldun uskumast, et keegi pole veel kirjutanud ulmekat laborihiire vaatepunktist. Kas see on piinav kahetsus ja masendus, et oled sündinud selleks, et surra suvaliste tüüpide ideede nimel. Või vastupidi, privileeg ja au olla teerajajaks ning hiirte paradiisis ootavad sind hiireneitsid ja puhas vesi ja palju juustu?
Ja kui sama idee teisendada inimestele. Mitte need, kes on sattunud totalitaarsete reziimide katsejänesteks, vaid need, keda paljundataksegi eesmärgil teha inimkatseid. On ju hea ulmeka teema ?

Igatahes, Joalate ning Pätside asemel peaksime me ehitama altari kõikidele neile miljarditele laborihiirtele, kes on hukkunud, et tuhanded kord elada seal saaks.

Ma olen seda mõtet varemgi väljendanud, aga on tõesti kummaline, kuidas õiged ja sarnased raamatud lihtsalt juhtuvad samal ajal. Nüüd juhtusid mul järjest kaks raamatut:
M. Hengstschläger Geenide vägi (2006) ja 

M.Richtel An Elegant Defense: The Extraordinary New Science of the Immune System: A Tale in Four Lives (2019)

mõlemad hullult põnevad, vaimukad, minusuguse koduperenaise seisukohast arusaadavalt kirjutatud, huvitavate näidete ja ajaloofaktidega. Ja mõlemat raamatut oli väga raske lugeda. 

D. Glattauer Hea põhjatuule vastu

Seda raamatut oli raske lugeda, sest pidevalt segasid mälestused vahele. See oli raamat minust. Mina olin kirjutaja.

Kõik algas süütult. Nagu kõikidel korralikel pioneeridel olid ka minul kirjasõbrad. Oli Michelle Sidneyst. Oli Manja Karl Marx Stadtist. Oli Triin Tallinnast. Ja veel peotäis tüdrukuid ja poisse, kellega olid põgusamad kirjasuhted.

See oli hea. Sai võõrkeelt praktiseerida ja teada, kuidas elatakse mujal maailmas. Tookord oli see uudis ja uudne.

Siis sain suuremaks ja mulle tekkis kohutav komme. Kui läksin sõbrannadega tülli, saatsin neile 10 leheküljelise kirja. Toona oli siis päris paber, ümbrik ja mark. Ega ma ei mäleta, mida ma kirjutasin, aga mõne mulle vastu saadetud kirja järgi, mis mul siiani alles, selgub, et ma tegin neile väga haiget.

Siis sain veel vanemaks ja ega ma õppinud. Mul on olnud kaks sellist suhet, nagu selles raamatus. 

Selles raamatus hakkavad segaduse tõttu teineteisele saatma meile mees ja naine. Täiesti juhuslikult ja loomulikult on nad sobiva vanusevahega ja imeilusad. Ja miks mitte. Kes viitsiks lugeda koleda teismelise poisi ja keskpärase vanaproua või vastupidi, kirjavahetusest ja suhtest.

Mina teadsin,  kellele ma kirjutasin ja mõlemad suhted lõppesid suht koht nagu raamatuski. See oli aeg enne guuglet, kui kellelegi meili saatsid, siis helistasid üle, et ma nüüd saatsin

Kui loomad räägiksid

Naljakas, aga mul on ka varem juhtunud, et juhuslikult valitud raamatud räägivad samal teemal. Ulmekas "Leap", mida lugesin, rääkis, kuidas teadlased suhtlevad arvuti abil loomadega. Ja nüüd siis raamat, Richard Louv  Our Wild Calling, mis räägib sellest nö päriselt.

Mu esimene mõte oli, et mis sellest teemast enam uurida. Niipalju kui ma aru saan, siis suurema osa elukate keele oleme me nn kaardistanud, millised on toidu- jahi- hoiatuse, armuhüüud jne.

Ja kas on vahet, kas vares ütleb täpsemalt "Jou, varrod, rumal inimene jättis prügikasti lahti, sööma". või "Lugupeetud kaasvaresed, meile on kaetud pidulik mitmekäiguline õhtusöök. Palun teid, auväärsed, lauda".

Ulmekas aitasid delfiinid leida laevavrakki lõksu jäänud inimesed ning ahvike paljastas mõrvari. Aga kujutlege, kui me saaks suhelda kõikide loomadega.. (muuhulgas mainitakse, et kassidel on väga lai sõnavara) Ning varestel olevat lausa 250 erinevat häälitust ( vs Inimsööja Ellotška, kes saab elus hakkama 30 sõnaga.)  suhtlemiseks teiste varestega ja teiste liikidega. ja siin ei räägi me ainult sõnadest. Vaid ka miimikast, mühatustest jne . 

Ühe näitena tuuakse Aafrikas juba kasutusel olevad SMS hoiatused, kui närvilised elevandid hakkavad teedele lähenema.

Meil on sarnased (küll teisel tehnoloogial põhinevad) radarid paigaldatud Tallinn- Tartu maanteele. Ja mõtle, kui äge, kui tõesti suudaksime kinni püüda konnade või kitsede arutelu, et läheks üle tee... ja siis liiklusmärgid reageerivad, et neid üle lasta.

P. Wohlleben Puude salapärane elu

Puude salapärane elu by Peter Wohlleben
My rating: 4 of 5 stars

Kõigepealt lepime kokku et tõlkija ja toimetaja Pilleriin Torim ja Olav Renno lähevad nurka seisma ja häbenema. Kui juba mina (!!!) märkan grammatikavigu ja guugletranslatorit, siis .. on asi ikka pahasti.

Raamat ise on väga asjalik ja vajalik. Ma sain kinnitust oma hüpoteesile, et kogu see üraskite jama on meie, inimeste, endi põhjustatud. Me ise istutame puud valesti ja valedesse kohtadesse ja siis pärast oleme mures, et haigused, tormimurrud jms. (mis omakorda annab taas võimaluse harvesteriga metsa sõita).
Ning samuti sain tõestuse oma sisetundele- see, et istutatakse ühevanuseid puid on tobe ja puude seisukohast ka vale ( ja inimeste seisukohast samuti, sest puud surevad ühel ajal ja siis tuleb raie ja protestid ja demonstratsioonid ja kõikidel on paha).
Ma pärast raamatu lugemist guugeldasin, ja see, kui vähe on Eestis põlismetsa, on ootamatu ja väga kurb. Meie, kes me peame end metsarahvaks, puutumatu loodus ja muu bla-bla -bla. Me ei ole seda mitte.
Taaskord arusaamine, kuidas me kõik oleme siin maailmas omavahel seotud. Ja kuidas pisikesest, pealtnäha mõttetust muudatusest lööme me uppi kogu ökosüsteemi. Tapame mingid seened ja putukad, mis omakorda põhjustavad taimede-puude surma, mis omakorda põhjustavad loomade-lindude kadumise ja meie muld ja toidulaud jääb järjest vaesemaks ja haavatavamaks ning viljakat pinda järjest vähemaks.
Kliimasoojenemise ja toidupuudude eest võime endile, inimestele, õlale patsutada.


Autor on sakslane ja toob näiteid oma riigist. On võimalik muuta mets tootmisvahendist majandusse tulutootjaks ka ilma puidutööstuseta. Näiteks toob ta kalmistud (urnid maetakse metsa tasu eest), firmade heategevus- makstakse kinni puutamata metsaaalad jne.

B. Bryson Inimkeha kasutusjuhend asukale

Oi, kuidas ma nägin vaeva selle raamatu läbi lugemiseks. Just selliste raamatute pärast ringlevadki maailmas vandenõuteooriad.
Kurb on see, kuidas nii põneval teemal on võimalik kirjutada nii igav raamat. Kui ma võtan siia kõrvale võrdluseks Endersi balterite raamatu, siis ... on lihtsalt kahju.

Mis paneb inimese kirjutama raamatut teemal, millest ta mitte midagi ei tea? Kui ma oleks iga kord võtnud napsu, kui raamatus oli kirjutatud "mitte kellelgi pole aimugi", "see on endiselt saladus" jmt. siis oleksin praegu alkoholismiravil.

Kõige totram, et seal raamatus on hulgaliselt väiteid, mille vastuseid ma arvasin teadvat.
Kaks suvalist:

"Samamoodi pole mitte keegi suutnud ära seletada, miks sõrmeotsad pika vannis viibimise järel kipra tõmbuvad"

mulle õpetati 80-date lõpus koolis, et põhjuseks on osmoos.

Teine näide: autor kirjutab pikalt ja põhjalikult, kasutades USA statistikat, kuidas sõeluuringud on mõttetud, kallid ja ei täida eesmärki. Mulle on Eestis väidetud vastupidist.

Ehk siis, kui Billil on õigus- ja miks ma peaks selles kahtlema, on mulle kogu elu valetatud, ma olen loll ja lihtsameelne
Ja selline teadmine ei meeldi mulle.

G. Enders Võluv soolestik

Ma olen Miks inimene. Ma lihtsalt pean teadma, MIKS meiega midagi juhtub, teeme, kasutame, arvame jne.
See raamat on esiteks ääretult vaimukas ja teiseks populaarteaduslik, kus populaarne ja teaduslik on kenasti tasakaalus. Kirjutatud on kergesti loetavalt, kuid mitte lihtsalt. Ja eelkõige annab vastuse küsimusele- kuidas, aga vastust miks näiteks tekitab second hand kauplus ja keldrid ja pööningud minus agressiivselt laksatiivse reaktsiooni, ma tegelikult ei saanud.
Hakka veel vanas eas meditsiini õppima :)


Täpselt samal teemal on tehtud ka dokfilm, millest ma olen kirjutanud siin. Bakterid teevad meiega inimkatseid.
Selle postituse lõpus esitas Notsu küsimuse, et millised on erinevad soolestikutüübid ja sellele annab raamat ka vastuse: Baceroides, Prevotella ja Ruminococcus. Ning jah, teadlased otsivad täna, kas seos on sama, mis Hiina meditsiini jaotusel.

Aga kokkuvõttes saab oma mikrobiootia suhtes oluliselt targemaks. 

Näiteks, et fruktoos tekitab depressiooni.  Aminohape trüptofaan klammerdub seedimise ajal fruktoosi külge. Kui aga kõhus on nii palju fruktoosi, et seda pole võimalik kõike omastada, siis läheb ka trüptofaan kaduma. Me vajame trüptofaani aga serotoniini valmistamiseks.

R. Ludlum Bancrofti strateegia

See raamat ei vääri tegelikult postitust. Tavaline ladusalt loetav põnevik.
Aga. Seal oli kaks teemat, mis mind intrigeerisid ja vajavad jäädvustamist.

Ma ei tea, kas Mart varastas idee Robertilt või oli see vastupidi.. Igatahes, see, et Eesti on süvariik, on jäädvustatud ka maailmakirjandusse. Ning juturaamatud, teatavasti, peegeldavad ju tegelikku elu, onju.
niisiis. Kogu maailma kurja juur. Kogu maailma juhtmine toimub osati ka Eestist. Põhjuseks meie geopoliitiline asukoht, mille üle me ise õigustatult uhked oleme.
Ma loodan, et turismifirmad on juba moodustanud tuuri kohtadesse, kus raamatu tegevus toimus .. :)

Samas on selles ka paradoks. Kui Genesis upitab õigeid valitsusi pukki, siis ongi ju Mart õige ehk siis milleks süvariiki kiruda?


Teine teema on mõtteharjutus.
Tegelane saab kõigepealt endale kasutamiseks 18 miljonit ja seejärel heategevuseks 20 miljonit.

Esimese raha jagamine tundus alguses lihtne. Ma annaksin kõikidele lähisugulaste lastele 500 tuhat, kohendaksin natuke oma elutingimusi. Mingi raha paigutaks tuleviku kindlustamiseks- ostaks kulda ja kinnisvara ja väärtpabereid. Mittemateriaalse investeeringuna ma tahaks raieõiguseta metsa, et teha eksperiment  ja lasta sel kasvada põlismetsana.
Ja järele jääks pluss-miinus 10 miljonit. Selle jagaks pooleks. Pool mulle ja pool mehele. Riskide hajutamiseks ja mõttetute vaidluste vältimiseks.
Ja siis jooksis mu mõte kinni.
Ma ei oska selle rahaga mitte midagi teha!! Mul on kõik vajalik olemas, 5 ja isegi 10 miljonit on liiga vähe, et täita mu unistusi a la rajada Rail Baltic läbi Tartu või ehitada Uus Ameerika põgenikeriik kuhugi Aafrikasse.

Veelgi keerulisemaks osutus heategevussumma planeerimine. Jah, ma võiks selle jagada naiste- ja loomade varjupaikadele, toetaks puudega lapsi ja raha olekski otsas.
Aga heategevus, mis poleks annetamine vaid millegi uue loomine, investeering ?

Raamatus on üheks läbivaks teemaks, et igal teol on tagajärg. Samuti heateol. Et tehes head, me võime sellega tahtmatult teha halba ja/või käivitada ahelreaktsiooni nähtustest, mida me ei osanud arvatagi.
Annetades lastehaiglale saadame riigile signaali, et tänane tervishoiueelarve ja selle prioriteedid on okei. Annetades loomade varjupaigale saadame sõnumi neile vastutustundetutele, kes igal kevadel kiisukese võtavad ja ta sügisel hülgavad, kes leiavad, et iga loom peaks korra poegima..??
Moodustades fondi, mis õpetab lapsukestele ITd või keeli... ja siis nad lähevad ära, kuna Eesti jääb kitsaks jne jne jne

Ühesõnaga. Mitu päeva nuputasin õige vastuse üle.
Nädalavahetusel sõitsin Saaremaale.
Istun laeva kempsus ja loen ukse pealt:
Vastus: laeva nina

Vahel on vastused lihtsamad, kui me arvame :) :) :)

Puhas, vagur ja (seksikas) vanainimene.

Annan taas ära miljonidollari äriidee kirjutavale inimesele.
Teatavasti on eestlased ühed maailma pikemad ning PISA testide põhjal ka maailma targemad. Kindlasti leiab natuke otsides kinnituse ka meie rahulikkuse ning töökuse kohta.
Vaja oleks kirjutada ingliskeelsed bestsellerid:
Eestlaste Tarkuse Saladus ja Kuidas Saada Sama Targaks Kui Eestlased.
Eesti. Inrovertide Paradiis. 10 viisi, Kuidas Sina Saad Eesti Riigi Lahendusi Kasutada Oma Karjääri Edendamiseks

See on mul samalt autorilt teine raamat.
Mireille Guiliano " Prantsuse naised ei vaja iluoppe".
Ja kuigi ta nõuanded on mõistlikud ja asjakohased, siis see mõõdutundetu üldistamine ja prantslaste kiitmine hakkab vaikselt närvidele käima. Aga inimestele meeldib ja nad ostavad.

Seekord on juttu väärikast vananemisest. Ehk, nagu autor selle sõnastab. hoiakuga/ suhtumisega vananemisest ( agening with attitude)

Mulle jääb ikkagi siiamaani segaseks see punkt või piir, kus ma peaksin üle minema nn vanemate inimeste kategooriasse.
Mireille vihje on tegelikult nutikas. Kuni sa käid tööl, pead paratamatult olema läbilöögi- ja konkurentsivõimeline. Pead olema nooruslik ja äge. Ehk siis rahulikult vananema võib hakata pensionile minnes.

Kõik prussakad lähevad põrgusse?

Ammu ammu saatis kolhoos meie malevarühma preemiaks hea töö eest Odessasse reisile. Imeline linn, muuseas.
Jõudsime hotelli. Kolisime oma tuppa ja pakkisime asjad lahti. Muuhulgas läksime kambakesi ka wcd ja vannituba üle vaatama.
Teeme ukse lahti, paneme tule põlema ja .... hord prussakaid ....põgeneb paanikas kiljudes seinapragudesse ja meie, tüdrukud, koridori valvelaua tädi juurde.
Oleme šokis ja hüsteerias. Samuti on šokis ja hüsteerias valvelauatädi: Kas te olete hulluks läinud?! Mis inimesed te olete?, karjub ta meile.
Prussakad on vagurad jumalaloomakesed, kes ei tee kellelegi haiget. Miks te neid kardate ja niimoodi lapsikult ja hullumeelselt karjute?!

Kõrvad lontis läksime tuppa tagasi. Me ei julgenud neid jumalaloomakesi isegi mitte tappa, sest tundus, et tädil olid kõik nad arvel. Õhtupoole avastasime, et prussakad kardavad valgust ja otsustasime tuled ööseks põlema jätta. Aga vagurad loomakesed olid hämmastavalt kohanemisvõimelised. Üsna varsti vilistasid nad tuledele ja sibasid oma prussakaasju ajades rahulikult keset põrandat, irvitades meie üle, kes me voodis teki all hirmunult värisesime.

Ma lugesin C. Palahniuki järjekordset raamatut "Damned". Ma ei viitsi teda isegi kiita, kuna ta lihtsalt on minu tassike teed ja meeldib mulle. Süsimust lõikav huumor ja ühiskonnakriitika.
Selle raamatu peategelaseks on 13 aastane Madison, kes satub peale surma põrgusse.
Madison on eelmises elus olnud usutavasti eestlane, või igaljuhul kohaneb ta põrgueluga kiiresti. Lõpuks läheb lausa " Teeme äraks"  kätte :)

Murakami Kafka mererannas

Viimasel ajal on mind vaevanud üks väga oluline küsimus.
Kas kassidega on mõtet rääkida?
Mu oma kass ei anna selgust. Kui ma temaga noomin, ütleb etteheitvalt ning pahaselt.. trrr (saite ju aru, eks, mida see tähendab).
Vahel tuleb pimedast magamistoast südantlõhestav "mjäuuu mitte keegi siin majas ei armasta kassi ".
Kui ma ütlen, et nüüd on aeg minna sööma või tüdrukut äratama. Vastab ta nõustudes nrr.. ja traavib õiges suunas minema.
Et nagu saaks aru küll.
Kui ma, aga, üritan talle rääkida oma raskest elust, siis ta parimal juhul haigutab. Halvimal, keerab end kerra, katab silmad käpaga ja uinub.

Ma ei tea, mis teema on jaapanlastel kassidega, aga see oli mu meelest selle raamatu parim osa. Nakata oli mu lemmiktegelane !

See oli mu teine Murakami raamat ja nagu ka eelmisel korral. ei väsi ma imestamast kui vähe on selle autori raamatutes Jaapanit. Ma ei tea miks, aga minu jaoks peaks Jaapan olema midagi eksootilist, teistsugust. Filmidest ja turismireisidelt on jäänud mulje, et jaapanlased on väga tõsised, väärikad, kummardavad kogu aeg.
Aga pole. Ses raamatus oli ainult kolm Jaapani momenti: tegelane ütles oma nime ja seepeale küsiti: mis hieroglüüfidega te seda kirjutate. Siis see, et hommikuks söödi miso suppi, praekala ja riisi ( juu...) ning kolmas oli seotud hotelliga. Ma ei viitsi enam otsida, aga teate küll, mingi spetsiifiline Jaapani madrats.

Imelike uute asjade raamat

Kuidagi täiesti juhuslikult on kolm viimast raamatut rääkinud religioonist.

Esimene Palahniuk  "Survivor" jutustas ühest usulahust, kus kõik tegid enesetapu ja üks jäi järele. Ning siis meedia manipuleeris temaga. Vist.
Teine Brooks "Tee iseloomuni", küll rõhutas, et olla usklik pole oluline, aga... Ja loo moraal oli; ole alandlik ning keera teine põsk ette. Vist.

Kolmas oli tegelikult ulmekas. Faber " Imelike uute asjade raamat". Preester läks uuele planeedile ja levitas seal jumalasõna. Vist.

See, et religiooniga olid seotud, pole tegelikult oluline.  See oli lihtsalt huvitav kokkusattumine. Kõik olid okei raamatud. Ma joonisin päris mitu kohta alla.

Ladusalt kirjutatud. Esimese ja kolmanda lugesin lõpuni, sest tahtsin teada saada, et kas ja mis siis lõpuks juhtub. Ei juhtunud midagi. Nagu Kivirähk " Maailma otsas", aga kolm korda vähem geniaalne. Nagu minu blogi. Räägid lihtsalt bla- bla mingit lugu. Millel puudub point.

Keskmise suutsin lõpuni taluda tänu alguses olnud lubadusele: lõpus ütleme sulle, kuidas selle elufilosoofiaga tegelikus maailmas toime tulla. Ei öeldud, Või vähemalt mina ei saanud vastust,

Aga.
Aga on selles, et ma panin järjest kolm raamatut kinni ja küsisin. Milleks? Ja millest?
Ma suutsin praegu siia kokku võtta mingi süzee.
Ja kui ma käiksin koolis ja peaksin kirjutama mõnest neist 4-leheküljelise kirjandi, siis teeksin selle lõdva randmega ära.
Aga ikkagi kuidagi nadi tunne on.

Ellujäämisõpetusi

Lugesin sellist raamatut, nagu Palahniuk " Survivor". Väga omapärane raamat meediast ja manipuleeritavusest ja usust.
Ma pean natuke järele mõtlema, et osata sellest kokkuvõtet teha.
Aga postituse teen ma hoopis raamatus olnud tarkuseteradest.
Seda ma kirja ei pannud, kuidas autot peale mõrva puhtaks saada, seda lugege ise :)

Kuidas eemaldada verejälgi:
kasukalt: maisijahuga harjata kasukat vastukarva
Klaveriklahvidelt: talgi ja piimapulbriga
tapeedilt: teha pasta maisitärklisest ja külmast veest

Kuidas katta kuuliauke: hambapastaga, Kui on suuremad augud, siis segada pasta võrdsetes osades tärklisest ja soolast

Küünlad:
Et küünlad tilguks vähem, leota soolases vees
Hoia küünlaid külmikus
Süüta küünlaid spagetiga

Higi ja pisarajäljed
padjapüüril: lahusta 5 aspiriini vees ja määri sellega plekki, kuni ee kaob. Samuti saab maha ka  ripsmetušši

Huulepulgajäljed saab maha valge äädikaga

klaasikillud saab põrandalt kätte leivatükiga

Kui ei taha, et peekon tõmbub rulli, sügavkülmuta mõned minutid enne praadimist,
pikkpoissi määri jääkuubikuga, et see küpsetamisel ei praguneks

piparmündiõli hoiab rotid eemal

L. Shriver Me peame rääkima Kevinist

Tõsiselt ärritav raamat.

Esiteks oleks võinud olla see kirjutatuna online, olevikus, mitte meenutustena. Sest tagantjärele oleme me  kõik targad. Näeme märke ja vihjeid.
See pole aus.
Mind hirmutas see, kui palju ma tundsin ära omaenese elu.
Mind ärritas see, kui valesti käitus Kevini ema. Ja kui ema  väidab, et ta nägi kõike läbi, siis miks ta midagi ette ei  võtnud. Miks ta ei kehtestanud ennast.
Ja veel rohkem vihastas mind poisi isa, kes äpardus täielikult.
Aga trikk on selles, et seda, kas me täna ja praegu käitume ning kasvatame oma lapsi õigesti,  me ei tea.
Me teamegi seda hiljem.
Ma näen, et Kevini ema ja isa tegid valesti, nüüd. Ma tean, et tegin ise omal ajal vigu, nüüd.
Ja seetõttu pole tagasivaade õige.


Me kõik oskame olla tagantjärele targad. Aga keegi ei õpeta meid lapsevanemateks.
Ja mul oli väikesest Kevinist siiralt kahju.

Ma ei osta ära teooriat, et imik sünnib plaaniga kiusata vanemaid. Jah, me sünnime teatud isikuomadustega, asudes kohe peegeldama ümbritsevat. Kui ma vaatan oma tuttavaid väikelapsi, siis on iga jonni ja enesekehtestamise taga pigem teatud vajaduse mitte rahuldumine.
Pigem meeleheitlik appikarje armastuse järele.
Ja võti on selles, kuidas vanemad sellele reageerivad. Kius ja kättemaks ja vandenõud tekivad hiljem.

Laps peegeldab sind ennast, ütles mulle üks psühholoog. Ja tal oli õigus. Sai korda mu elu ja sai korda ka mu laps.
Aga vanemad on inimesed. Ja meile meeldivad mõned asjad ja inimesed ja teised mitte.
Ja see, kas sul veab, et saad inimese, kellega klapid, on loterii.
Ning kas meil on õigust ette heita seda, et paljud meist ei oska aimata õigeid mustreid, suhtlemisviise ja seda, millega mõjuda.

Tiit Tarplan Lõhestusjoon

Kõigepealt annan autorile fantaasialennu eest 10 punkti.
Tõsiselt huvitav ja raamist välja vaatepunkt ning originaalne idee.
Mis oleks kui.. mitte valged poleks vallutanud Ameerikat, aga täpselt vastupidi. Kas looduslähedased ja väärikad punased (st indiaanlased) oleksid teinud sama, mis tegime meie nendega.
Vallutanud, tapnud, orjastanud. Ja lõpuks paigutanud reservaatidesse.
Kuni ärkamiseni, et looduslähedus on cool.

Mu meelest ideaalne materjal näiteks mõnele seriaalikirjutajale. Siit annaks ammutada rohkem ja veel.

Aga,
Samas on see raamat hoiatav ja hea näide sellest, et ka vormistus on oluline. Meist paljudel on väga häid mõtteid, aga kui teostus pole briljantne, siis on natuke kahju,

Ma pole eriline ulmekirjanduse guru. olen peamiselt lugenud venelaste-poolakate omi ja filmina vaadanud ameeriklasi. Kui ma üritan kogemust kokku võtta, siis mulle tundub, et slaavlased võtavad reeglina mingi üldinimliku probleemi- ühiskonnakriitika, suhtedraama vms ja tõstvad selle nn ulmekeskkonda. Ulme on dekoratsioon, taust, mis aitab ehk pisut lihtsamalt üldistada igal ajal oluliseid teemasid.
Ameeriklased, seevastu mängivad ideega- mis oleks kui, kasutades ulmet vahendina realiseerimaks oma ideid ja fantaasiat.

Tarlap on kusagil seal vahepeal.Materjali oleks  mitmeks erinevaks raamatuks. Pseudoajalugu lihtsalt uitmõttena. Ühe kultuuri hääbumise lugu- a ala mees kes teadis ussisõnu; tänase päeva kontekstis uued ja vanad kultuurid ja mis sellest kõigest võiks tulla.
Ja siis lisab autor veel kamaluga esoteerikat- selgeltnägemist, paralleeluniversumid... ohh...
ehk siis, minu jaoks oli seda kõike natuke liiga palju,

Aga ülalolevast kriitikast hoolimata, oli väga põnev lugemine. Alles hiljem, hakkad mõtlema loogikavigadele ja muudele küsitavustele.
Mind ajab tegelikult ka see närvi, et Eesti muistset elu kujutatakse alati patriarhaalselt, kuigi on rohkem kui küll tõendeid, et Eestis olid naised rohkem kui tegijad. Seda juba praktilistel põhjustel, et anda meestele võimalus kodust väljaspool tööd teha.
Aga see selleks, eks see raamat üks meestekas ole nagunii. Armastust ja tundeid on näpuotsaga.

Muuseas. Kas mäletate kooli ajast, kui palju on maailmas erinevaid inimrasse?
Vale vastus.

Õige vastus on 22

J. Austen Uhkus ja eelarvamus

Mind kutsuti hiljuti katsikule. Kuna polnud väga ammu käinud, tegin interneti lahti ja töötasin materjali läbi.
Võtsin kaasa tangupudru, pannkoogid ja hõberahad. Kui kõrvale jätta pisiasjad- et laps saaks varem kõndima, rääkima, rikkaks ja ilusaks. siis kõik muu teenimas üht suurt eesmärki, et tütreke saaks tulevikus kiiresti ja õnnelikult mehele.

Küsisin lapse emalt, et kui ta saaks sõnastada ühe soovi oma lapse tulevikuks, siis mis see oleks.
Et ta saaks iseendaks jäädes olla õnnelik, vastas maimukese ema...

Mitte ainult viktoriaanlikul Inglismaal, vaid ka Eestis oli abiellumine teema. Mitte vaid tüdrukute, vaid ka nooremate poegade jaoks, kes jäeti pärandusest ilma ning pidid otsima elu- ja ametikohta mujalt.
Kui varanduslik aspekt kõrvale jätta, siis soov, et mu laps leiaks kaaslase, on ju tegelikult siiani väga hea soov.
Kes ei tahaks armastada ja olla armastatud. Kaaslast, kellega jagada rõõme, muresid, varandust, kohustusi, vastutust. Leida koos mõte ja värv elule kasvatades lapsi, luues väikseid traditsioone...


Päris mitmes kultuuris annab siiani abiellumine teatud sõnumi, sinu kui isiku kohta. Sa oled valmis võtma riski. Oled valmis pühenduma ja panustama. Sa pead olema kasvõi natukenegi valmis koostööks ja meeskonnamänguks. Statistika kinnitab, et abielus mehed on tervemad, elavad kauem ja on õnnelikumad.

Aga raamatust ka.
Mulle meeldis. Kindlasti on see parem kui Vihurimäe ja Jane Eyre. Kuigi selle viimasega pole vist võrdlus aus, ma lugesin seda lapsena.
Peategelane Elizabeth on väga naksakas neiu. Oma ajastu laps, muidugi. Ja romantikat, naiivsust on ajastule kohaselt piisavalt.
Mingil arusaamatul põhjusel ihaldasid tolleaegsed neidised rohkem karuseid, tusaseid ja ebaviisakaid mehi...Aga erinevalt praegusest ajast, kasvasid kõik need kollid ka kenasti armastuse mõjul ümber. Neist said sõnaosavad, kirglikud ja viisakad mehed.

A. Bruštein Tee viib kaugusse

On arusaamatu ja häbiväärne, et minul, kes ma olen enda meelest läbi studeerinud kogu nõukogude punase patriootliku noorsookirjanduse, on kahe silma vahele jäänud raamat Tee viib kaugusse. 

Nii Sesamy kui ka Elisabet on nimetanud seda oma üheks lemmikuks. Ja neid ma usaldan.
Minu raamat oli Kullimaja Marta. Linda kirjutab sellest siin.

Ja peab tunnistama , et need kaks raamatut on väga sarnased. Venemaa muutumine 20 saj alguse murrangulistel aegadel läbi väikese tüdruku silmade

Ma ei tea kahjuks kui autobiograafiline on Marta raamat, vaadates kirjaniku eluteed, siis ilmselt on. Aga kõik need kohad olid ja on Riias reaalselt olemas. Ma olen need üles otsinud ja see muudab teema ning raamatu veelgi lähedasemaks.

Kuid sellest hoolimata on .. Marta ikkagi ilukirjandus, lugu.
Tee viib... on biograafia  Bruštein räägib elus kohatud ja kahtlemata väga huvitavatest persoonidest. Annab vihjeid nende tuleviku kohta. Aga lugu jääb seetõttu ebaühtlasem, meenutustereaks. 

Ilmselt pole mu võrdlus õiglane. Martat olen ma lugenud musttuhat korda ja igas vanuses. Täiskasvanuna loetud Tee viib... jääb kindlasti seetõttu nõrgemale positsioonile.

Šasa kasvab üles u 1894. Revolutsioon on õhus, aga kaugel.
Sasa on intelligendi tütreke. Majapidajanna ja koduõpetajad.

Marta tegevus toimub u 20 aastat hiljem. Esimese MS eelõhtul ja ajal. Marta õde Lilli saab tunda ka kapitalismi õudusi, kuid õnneks kasvab ümber ja saab tunda Vene provintsi kõiki võlusid.

Marta on töölise ja revolutsionääri tütar. Eestlane. Ja ilmselt see viimane annab mitu sümpaatiapunkti.
Marta on ühtlasem lugu suurte tunnetega. Lein, armumised ja sõprus.

Vahel olen ma mõelnud, kuidas oleks olnud elada sellel ajal. Kui elasid Tõelised inimesed, head inimesed. Kes pidasid õigeks ausust, siirust, lahkust, nõrgemate aitamist. Vasjok Trubatsovi raamatus on  näiteks stseen, kus õpetaja kurvastab halva hinde pärast ning poisil on piinlik!, et ta on õpetajat alt vedanud.

J. Petrone Minu Eesti 3

See ei ole minu Viljandi. See ei ole minu Eesti. 

Kui esimestes raamatutes oli veidi äratundmisrõõmu, siis nüüd tiirlevad meie elud täiesti erinevatel orbiitidel.

Jah, ma tean. et  inimeste elud ongi erinevad ja see on suurepärane. See on väga hea, kui inimesed elavad omamoodi elu, mis teeb neid õnnelikuks. 

Sürr on see, et Justin pole oma maailmas õnnelik. Mispeale tahakski talle öelda, et- Hei, tule ja ela nagu 90% eestlasi. Sa päriselt ka ei pea vägistama end mingis rahvusromantilises 20. sajandi pseudoelus...

Ma ei saagi aru, miks see raamat mind ärritab.
Aga ärritavad mind kaks teemat. Esiteks nõustun Vello Vikerkaare kriitikaga, ma ei viitsi raamatust õiget kohta välja otsida: ära vingu ja hala nii palju. Kui ei meeldi siin Eestis, mine lihtsalt ära. Kui ei meeldi oma elu, siis muuda seda.

Miks peab üritama sarnaneda ja võrdlema end eesti mehega? Miks ei või inimene olla tema ise. Kui ta naine oleks tahtnud eestlast, ju ta siis oleks selle eestlase leidnud.

Ja teiseks see elitaarsus ja snooblikus. 

Hea teada, et ma olen pööbel. Ma ei söö mahesepikut ja pane lapsi Waldorfkooli, sest ma ei pea seda vajalikuks. Ma ei oma kinnisvara vanalinnas, sest olen liiga vaene, et seda taastada ja hallata. Folgil ei käi, sest ei huvita ja ahju kütta ei viitsi.

Mulle tuli seda lugedes meelde koht mu lapsepõlve lemmikust "Väike teater". Kus Milie manitseb Gervaisi, kel teatritegemisest kõriauguni ja rõõmus, et lõpuks sellest pääses normaalse elu peale. Kuid Gervaisi võõrustajad tahavad teha teatrit ja Milie noomib venda: nende inimeste jaoks on see midagi eksootilist ja erilist. Ning sina pead olema viisakas ja kaasa mängima.
Sama tunne on lugedes. Et tulevad välismaalt mingid pärismaalaste juurde ja tahavad onnis elada, kuigi kohalikud on ammu majadesse kolinud. Kuidas te rumalukesed aru ei saa, et naturaalmajandus on äge. Jah ebapraktiline, ressursimahukas, vaeva ja tööd nõudev. Aga nii lahe, cool...

Ka mina sõitlen oma vanematega, kes ostavad Leedust toodud plastikkanistris piima. Aga mulle tundub, et minu  motiivid on teised. Töökohad, toidujulgeolek ja terve mõistus. Ja ma oskan lugeda.

Hea asja eest tuleb maksta rohkem, aga
Statoili kohv on täitsa ok. Ja kreeka maasikad ja ukraina arbuus lihtsalt on magusamad.

B.Crouch Wayward Pines

Ma poleks ilmselt teist ja kolmandat osa lugenud, sest esimene oli selline.. ..keskmine. Aga kuna EPL poolmuidu pakkus, siis võtsin ette. Ja see oli õige otsus.
Järgedes oli autor ära jätnud fookuse teemalt, mida ta väga hästi ei valda - nimelt ulme osa ning keskendunud sellele, mida oskab suurepäraselt. Tapmine ja tagaajamine. Ausalt, ma pole üldse Hollywoodi actionite sihtgrupp, aga lugesin rannas ühe hingetõmbega, raatsimata katkestada, hooga mõlemad raamatud läbi, Jalad ja turi on tumepunased...

Nagu öeldud, siis  ulme ei ole Crouchi teetassike.
Hullult on küsimärke, peategelane Kuri Geenius pole samuti just kõige teravam pliiats. Miks mitte näiteks panna oma mänguasju sipelgatena tööle, selle asemel, et neid toita ja katta. Samuti peaks olema lausa arulage, planeerides elu tulevikus ilma korralike agronoomide jt agraarühiskonna alustaladeta.
Ilmselgelt pole autor ka päevagi elanud totalitaarses riigis. Mina olen ja seetõttu ma lihtsalt ei osta seda utoopiat ära. See pole loogiline. Ja lisaks ulmele pole ka inimsuhted ning psühholoogia selle autori tugevaim külg.
Mis on ühest küljest väga intrigeeriv.
Kui mõtlen näiteks Strugatskitele ( sellepärast, et nad on kõige värskemalt meeles), siis on hämmastav, kuidas detaili täpsusega on suudetud ette kujutada maailmakorda, milles nad pole päevagi elanud., Ma ei tea, kas probleem on selles, et heas ja õiglases ja demokraatlikus riigis elanud- kasvanud inimesed on lihtsalt oma loomult nii head, natuke naiivsed ja idealistlikud ja nad ei suudagi ette kujutada, et maailmas on olemas kurjus  ja julmus ja inimesed, kes ei mängi mängureeglite järgi, kes sülitavad kokkulepetele ja viisakusele jne. Nad ei kujuta ette kui palju suudab inimene taluda ja kui mõjus on hästi tehtud ajupesu. Nad kujutlevad, et demokraatia on ainus ja ainuvõimalik riigikord ja jooksevad ummikusse, kui selgub, et ühe hullu asemele tuleb lihtsalt teine hull.
Aga ehk on lihtsalt Strugatskid andekamad kui Crouch.

Mis mind veel häiris, oli see, et õhku visati äärmiselt intrigeerivad  süzeeliinid- näiteks Tedi romaan, nomaadi lugu, armukolmurgad, elu üldse sellises keskkonnas, laste kool ja haridus, vanaproua suhe värraga jne jne jne. Ja need kõik sumbusid kuhugi, Jäidki õhku.

Kuuldavasti on sellest romaanisarjast juba tehtud teleseriaal ja ma usun, et üsna hea. Sest stsenaariumiks on see piisavalt skemaatiline, tegelased must-valged ja nagu öeldud, siis kõik katsed muuta tegevus sügavamaks- põnevamaks- intrigeerivamaks, lõpetatakse kiiresti ära.

Aga ometi see kõik köitis. Väga sobiv rannaraamat,

Lilleke pasameres

Suurim kahju, mida vanemad oma lapsele saavad teha- panna ta uskuma, et laps on eriline.

Sest eriline ja eristuv olla on üks piin  ja viletsus.
Ma ei mäleta, kas mu vanemad mulle seda sisendasid. Ja kui ka mitte, siis pole lugu .
Elu ise hõõrub seda iga jumala päev nina alla. Ja irvitab mõnuga.

Sellest, et midagi selga pole panna, olen korduvalt kirjutanud.
See, et müügilt kaob ära toit, mis maitses; või šampoon, mille oled lõpuks ometi leidnud 10 aastase katsetamise tulemusena, kuid selgub, et olid Eesti Vabariigis ainus, kes seda tarbis ja kasutas- see on normaalne, tavaline.  Nii ju alati ongi.

Aga see, et uusi värskeid kaasaegseid ja kvaliteetseid raamatuid pole lugeda on juba üle mõistuse. Ma ei pea vabandama ega selgitama, miks ma loen just e- raamatuid.  Ja mul on põhiseaduslik õigus lugeda kirjandust eesti keeles.
Ja ega paberiturul olukord parem pole.
Nii EPL raamatuprojekt, kui ka raamatupoodide valik pakub krimkasid ja eneseabi.
Ma lihtsalt ei jaksa enam.
Mõned helged sutsakad, aga üldiselt... mitte midagi lugeda pole.
Saan aru, et nõudlus ja pakkumine, aga äkki lihtsalt proovite. Ehk see üks kord, kui proovisite midagi muud, oli lihtsalt juhus.

Tõlkige näiteks Soumission ära. Isegi inglise keel oleks juba abiks...

H. Fielding Bridget Jones. Poisi järele hull.

Kui peatükid ei algaks viitega, et aasta on 2003 ja tegelased ei kasutaks arvuteid- mobiile, siis võiks vabalt arvata, et tegevus toimub eelmise sajandi keskpaigas.
Kuna meedia ja EPL e- raamatud on mind hoidnud viimasel ajal Põhjamaade lainel, on kontrast eriti terav.

Kuidas on ikkagi võimalik, et Euroopas, üsna üksteise lähedal asuvates riikides elatakse nii erinevates kultuuriruumides.
Koduperenaised. Päevad täis mõtisklusi enda väljanägemisest.
Kus ideaalmees on "... ta oli nii isandlikult käskiv, ta oli nii MEES"...
Inglise naiste feminism on kuidagi teistsugune, kui siin, Läänemere kaldal. Neil on a la Caitlin Moran. Naine on õrn, abitu, väga rumal ja saamatu. Tegelane, kelle päeva täidavad juurdlused selle üle, kuidas meestele rohkem meeldida. Aga samas on ju täiesti normaalne, et sa pead saama õiguse otsustada ja võimaluse olla võrdne. Et see vastutamise ja kohustuste osa on kuidagi vahele jäänud.

Era- ja internaatkoolid. Ja nendes koolides mitte käimine annab hariduse, et meil on võimalik nalja visata täiskasvanud inimese rumaluse, kirjavigade, geograafia- ja klassikateadmiste puudumise üle... Tõsi, Inglise naised on kröömike teravamad pliiatsid, kui Ameerika samalaadse naistekirjanduse peategelased.
Rootsi raamatutes on ka tegelikult kõrgklass- rikkad ja nende veidi snoobim käitumine. Kuid see kontrast ei ole kuidagi nii terav.
Ma tegelikult usun, et kõiki meediatooteid saadab sotsiaalne tellimus.
Et isegi, kui autor seda teadlikult ei tee, siis taolise meelelahutuse loomise juures ei suudeta alateadlikult kõrvale jätta stiili, mis müüb. Ja ju siis ingliskeeles maailmas müüb selline kuvand.
Kuuldavasti on Põhjamaad praegu väga populaarsed. Ehk aitab see ka brittidel lähiajal keskajast väljuda.