Bulgaaria. Sunny Beach

 Taas üks võõras ja tundmatu riik. Mida ma teadsin Bulgaariast. Globuse hoidiseid. Seda, et nad väidetavalt noogutavad keeldudes ja nõustudes vangutavad pead. Maailmakuulus jogurt, muidugi. Et ei lubanud Lavrovil oma õhuruumi kasutada. Ja vana hea laul... Mäel mõtlikult seisab Aljoša.. Bulgaarias, Venemaa poeg...

Aasta 2022 uus teema ja ilmselt ei ole hea mõte seda kirja panna :) aga mina sain teada ühe nipi. Kui sul on jäänud lennuni 50 min ja seda juhtub viimasel ajal väga sageli. Saad osta infost 7 eurose pileti, mis annab turvakontrollis eelisjärjekorra. Ma ei kujuta ette, kui kõik peaks seda kasutama...

Sunny Beach oli ootuspäraselt 100 % turistikas. Mis polnud ootuspärane, on see, et piirkond on väga.. ma ei leia õiget sõna.. tihe? Palju maju, hotelle, rahvast. Kui on park, muru või puu, siis on seal ümber aed, sest see on hotelli piirkond. Mulle tundus, et Montenegros oli nn avalikku pinda suvitusrajoonis rohkem. Ok, ma natuke liialdan. Aga need, kes varem käinud, väidavad, et kui varem sai promenaadi mööda teise linna, siis nüüd on hotellid vahele ehitatud. Sama mulje jäi ka Sv Vlasis ning Nessebaris ja elurajoonides linnast väljas. Järgmisel korral katsetaks ilmselt teist piirkonda. 

Montenegro. Budva

 

Temaatiline
puhkuseraamat

Sissejuhatus 

Ma olen lihtsalt nii väsinud. Kui järele mõelda, siis mu viimane puhkus oli 15 kuud tagasi. Poolteist aastat. Võtsin sellel aastal spetsiaalselt pakettreisi. Maksan küll kõvasti rohkem, kui omal käel minnes ja jään ilma kõige magusamast osast st planeerimisest, aga ehk on koroona tingimustes nii turvalisem ja mugavam.

01.06. Ma olen moraalselt valmis kõigeks. et rannas peab mask ees olema. Et on külm ja vihmane. Et süüa saab pappkarbist oma toas. Ja ma istungi kogu puhkuse oma rõdul raamatut lugedes. Ja see rõdu on põhja poole ning vaatega prügikastidele. Kui mul rõdu ikka on, sest täna tuli kiri, et väljavalitud hotell alustab tööd alles 15. juuni…. pakuti alternatiivi, mis tundus ka okei. Aga erinevalt esimesest pole seal jooga-pilatese- vesivõimlemise treeninguid. Ma olen nii rõvedalt paksuks läinud ja käega löönud, et oli lihtsalt lootus, et äkki.. aitab?

Meelelahutus on kinni, mingeid

RMK matkatee Peraküla-Aegviidu- Ahijärve. #Metsanurme- Saarte raba lõik

 Kui otsid endale äri, mis tooks sulle pensionini leiva lauale ja lisaks veel vorsti ka peale, siis palun: hakka tootma "Eramaa" ja "eratee " silte.

Hiljuti arutleti blogides, et miks me jahume kogu aeg ühel ja samal teemal. Vabandust. Ma teen sedasama, aga kuniks ei ole vastuseid, tuleb endiselt imestada ja küsida...

Igaks juhuks full disclosure : ma varastasin põllu servas kasvavalt üksikult õunapuult mesimagusa lumivalgekeseõuna. Ei olnud silte juures :)

Aga no tõsiselt.

Muretsed endale sõna otseses mõttes karupepusse elamise. Ei ole looduskaunis koht, ei ole seenemetsi või järve või merd. On maharaiutud metsad, võsa ja põllud. Ja sa paned sildi eramaa. Mis ei anna mitte mingisugust infot mängureeglite kohta. Milleks? Ma ei tea, iga kord kui ma matkadel käin, olen ihuüksi. Äärmisel juhul kohtan kaht. kolme matkajat või jalgratturit. Äkki ma käin valel kellaajal? Ja muidu on seal elu nagu Viru tänaval?

Kõnnin mööda maanteed, Üksikud autod tuhisevad mööda, ümbruskonnas puudub inimasustus. Nagu ikka, on tee ääres kraav ja kraavipervel kuusekasvandus. Ning silt "Eramaa". Mu kujutlusvõime suudab välja mõelda vaid ühe sihtgrupi: möödasõitvates autodes tagaistmel istuvad lapsed, kes ajaviiteks loevad mööduvaid silte. Aga hea teada, eks.

Keset matkarada on keegi hea inimene endale võsasse ehitanud onni. Ma tegelikult ei tea, võimalik, et riigimetsas ongi erateed. Igatahes. Tare on veel pooleli, kuid tünnisaun on juba olemas ja täpselt tee ääres. Inimesed on küll erinevad, aga mina vist ei tahaks vannis istuda, kui minust võõrad mööda kõnnivad. Pange tähele, aasta pärast on seal silt eramaa ja paari aasta pärast loeme RMK kodulehelt, et omaniku palvel on rada mujale suunatud. 

Kui mu blogi peaks lugema teised matkajad, siis tõesti palun, võtke ennast kokku. Linnas ja asulas pole ju ühtegi "eramaa" silti ning sa ju ei lähe aia või hekiga piiratud territooriumile luba küsimata. Isegi kortermajade rajoonis, võõrasse hoovi ei kipu. Miks sa siis looduses lähed võõrasse õue telkima, teed õunapuude alla lõkke ja loobid prügi laiali? Ära tee nii, vaesed omanikud peavad sinu pärast silte üles panema. 
Jahh...

#puhkaeestis Hestia Hotel Laulasmaa Spa

Mulle lihtsalt meeldib raha eest magada.
Jõudsime reede õhtul õhtusöögiks. Sõime ja siis tundsin, et enam ei jõua. Heitsin kell pool seitse voodisse ja ärkasin hommikul hommikusöögiks sätitud äratuskella peale.
Ma magasin 14 tundi. Kiusatus on öelda, et ei pööranud külge ka, kuna ärkasin asendis, milles uinusin, aga see pole  ilmselt tõsi.
Ehk siis mu varasemalt korduvalt tehtud pakkumine:  kui keegi sooviks vahetada oma energiat minu une vastu, siis palun... :)
Järgmisel päeval piisas õnneks vaid 11 tunnisest unest :) Täiesti väljapuhanuna sai hakatud kohapealset avastama.

Jalutan mööda randa Klooga poole. Okei. Tegelikult ei jaluta, vaid sumpan pahkluudeni liivas...:)
Unelen oma maailmas, vesi on mõnusalt jahe. Liiv annab päris korraliku koormuse. Järsku märkan meres porgandpaljast meest.
Pööran pilgu diskreetselt rannale. Ja. Roostikus seisab teine paljas mees. Keeran pilgu kaugusesse. Ja ka seal on alasti mees!!
Tuli välja, et ma olin jõudnud eakate meesnudistide rannaalale.
Ma palun väga vabandust! Aga päriselt, mitte ühtegi silti polnud !! :)

Euroopa rannikurada 2

Tere tulemast ehk võõrastele sissepääs keelatud

kui mitu korda on universum üritanud mulle vihjata, et "ära kasuta ühistransporti, sõida autoga?" Sada vist.
Aga mida mina teen. Lolli järjekindlusega üritan bussiga sõita.
Harju maakonna ranniku matkateest on mul veel käimata neli jupikest. Nõva, Vihterpalu jäävadki käimata, kuna bussiajad ei klapi.

Seekord valisin kodule lähedase raja Vääna-Jõesuu, seal kus viimati pooleli jäi kuni Tabasaluni. Naiivse inimesena eeldad, et randa ikka inimesi viiakse.
Esimesest bussist jäin... maha. 3 minutit või nii, igatahes nägin, kuidas saba kaugusesse kadus. Pole miskit. Järgmine pidi tulema 40 minuti pärast. Eks tuleb oodata. ootasingi.
Koos minuga veel mitu inimest.
ja saad aru, see buss sõitis peatusest peatumata lihtsalt mööda!!!
Ega midagi kui veel 20 minutit oodata.
No tõesti. Ega mul polegi kenal laupäevahommikul muud tarka teha,. kui elava liiklusega maantee ääres tund aega bussi oodata, et seejärel sõita metsa, et 20 kilomeetrit, seljakott seljas vantsida.
hea on olla normaalne inimene :)


Sedapidi on väga hea minna. Päike oli kogu aeg nn selja tagant.

Kogu see raja lõik Vääna- Jõesuust kuni Tabasaluni on suurepäraselt märgistatud. Vaid kord, üle kraavi minnes, tekkis kõhklusmoment. Vaatasin otsivalt ringi, mispeale üks ujumast tulnud proua küsis- kas otsite rada, see on seal...:)
Kuuldes, et suundun Tabasallu vangutas murelikult pead. Seal on ju mere ääres sellised  häärberid.. sealt te küll läbi ei saa..

Aga, kuigi eramaa silte oli ka selles piirkonnas piisavalt, siis läbipääsemisega polnud kusagil raskusi.
Raja esimene pool on kõrges rohus, ehk siis soovitav on kanda pikki sääri. Sest, kuigi ma hiljuti kuulsin just uudist, et maailmas on nõgesed muutunud defitsiidiks, siis meil jagub neid veel

Moskvasse! Moskvasse!

Jõulud on hea tegemise aeg, eks.

Mu isa õppis aastat 40 tagasi mitu aastat Moskvas. Samuti on sinna kolinud tema kadunud venna, ehk siis minu onu 82 aastane väga heas vormis proua oma laste ja lastelaste ja lastelastelastega....
Isa on aastaid rääkinud, et tahaks Moskvasse, enne surma ära käia, sugulasi külastada ja vanu kohti meenutada....

Lähme Moskvasse? Kõik rõõmuga nõus, selgub, et huvilisi on rohkem. Ja siis algab see, mis alati, kui inimesi on palju. Läheme. Kuule, mõtlesime, et vist ikka mitte... Ei, rääkisime ja otsustasime et jah... Ei tea, tervis ikka naa vilets...

arhh… ega see pole Helsingi või Riia. lennupilet muutub iga päev kallimaks ja viisat vaja... Lõpuks jäi. Läheme. Viisad, muide, saimegi kätte õhtul enne äralendu...:)

Peale otsust algas teine kannatlikkuse proov. Ma ei taha eriti Fb postitada, sest iga mu postituse peale isa helistab, et öelda- ma nägin su postitust...:) :)
Rekord oli... 12 kõnet päevas. Ma saan aru, et inimene on elevil ja tahab jagada tähelepanekuid, emotsioone, aga..... ahhrrr!!! Me kõik jääme vanaks, eks..:)


Selgus, et meie otsus pole ainult meie otsus. KOGU suguvõsa aeti jalgele. Meil õnnestus välja kaubelda, et me ööbime siiski hotellis. Kuna see on kenasti kesklinnas Punaste väljakute jms lähedal.  Aga mõlemad minu onutütre mehed võtsid töölt vaba päeva, et meid võõrustada. Täiesti kategooriliselt maksti kinni meie hotell. Ja öö enne ärasõitu ööbisime sugulaste juures, kust onutütre mees meid kell pool kolm hommikul lennujaama sõidutas... Ohh jahh.
Ühe päeva saime siiski vabaks kaubeldud, kuna me tõepoolest olime kesklinnas ja autoga Moskvas. Oi oi. Millised ummikud ja milline ajakulu. Rääkimata sellest, et parkimine on peaaegu sama kallis kui Tallinnas ja kohtade leidmine sama raske.
Tõsi. Hiljem saime aru, et ka jalgsi ja metrooga kulub hullult aega. See on Suur Linn.

Euroopa rannikurada

Suvel lugesin Osalise  suvisest meeleolukast perematkast mööda Euroopa rannikurada.
Kuna Oandu Iklaga läks nagu läks, siis otsustasin järgmiseks väljakutseks võtta Rannikuraja.

Ma pean tunnistama, et guugeldasin üsna tublisti, enne kui õige lehekülje leidsin. Kindlasti on põhjus minu vähestes oskustes leida õiget infot, aga minu jaoks oli see koduleht küll päris hästi peidetud.
Ehk siis teile kõigile, kes tahaksid matkata Portugali või lihtsalt mere ääres jalutada või rattaga sõita. Õige leht on
https://coastalhiking.eu/et

Minu jaoks on selle raja suur pluss, et pea igasse lõpp- ja alguspunkti pääseb ühistranspordiga. Ja kuna enamik rajast kulgeb tsivilisatsioonis, siis omad plussid-omad miinused, aga nälga ja külma ei jää.

Tallinna Sadam Tabasalu
Raja algus st siis lõpp Tallinna Sadam kuni Tabasalu pani mind kulmu kergitama, Kuna käin väidetaval trajektooril üsna tihti, pole ma seni märganud mitte ühtegi infot selle kohta, et tegemist oleks rannikurajaga.
Etteruttavalt võib öelda, et silte polegi. Vähemalt mina ei näinud ühtegi viita, silti, teemärki jne. Ehk siis, kui tahad matkata, siis võta kaart kaasa.

Kuna ma tahtsin testida, et milline mu vorm on ja kas märgistust on või mitte, ja kuidas on üldse talvel matkata, kui juba  pool neli läheb hämaraks ning taevast sajab kõike. Siis alustasingi linnast. Raekoja platsi jõuluturust. Ma pole seal aastaid käinud. Mulle väga meeldis. Haarasin kaasa topsi kuuma glögi ja väga priske piparkoogi ja vantsisin rajale.


Ma ei saa öelda, et see rada pole huvitav. Teele jäävad Patarei vangla, Lennusadam, Energia ja siis see uus avastuskeskus. Palju poode ja bensukaid, mistõttu ma jätan aja enda teada.
Tõeline linnaorienteerumine " tunne oma kodulinna" :) Ma nägin elurajoone, parke ja nurki, millest mul aimugi polnud.
Aga kindlasti ei ole see hea rada, väga elava liiklusega sõiduteede ääres.
Soovitan läbida jalgrattaga või siis alustada hoopis Pelgurannast st Stroomilt.

RMK matkatee juurdepääs ühistranspordiga

 Ma panen kirja iseenese jaoks märkmed logistika teemadel. Ehk on veel huvilisi, keda ma saan aidata.

Mul on tänaseks läbitud 146 km ja käia veel 224 km

Aga. Ma pole üldse kindel, et see mul õnnestub. Väga lihtsal ja kurval põhjusel. Ma ei tea, kuidas sinna lõikudele juurde pääseda.

Et oleks selge, ma tegelikult ei pahanda kellegagi. Mulle meeldib, et matkatee kulgeb inimtühjades paikades. Ma saan aru, et pole mõtet käigus hoida busse kohtadesse, kus inimesi elab paarkümmend.
Aga ma ei saa aru loogikast, et matkata saab vaid nii, et keegi viib su algusesse ja tuleb hiljem järele.
Või on see kõik planeeritud nii, et lähedki nädalaks ja tagasi tsivilisatsiooni saadki siis, kui oled Oandust Iklasse jõudnud :)

Kuigi ma paar postitust varem hooplesin, kuidas mulle meeldib uurida, siis tundub mulle siiski ebaõiglane, et pean seda RMK asemel ise tegema.

RMK Matkatee Oandu- Kalmeoja lõik

Esimesel päeval hoidsin ma  tulist ahjunõud käes umbes paar minutit, enne kui sain aru, et kõrvetab. teisel päeval lõikasin noaga sõrme veriseks.
Kolmandal kallasin kohvimasinasse kohvi asemel kõrval purgist kassi krõpse.. ilmselgelt vajan ma puhkust..

Matkarada algab Oandust. Sellest, kuidas pääseda matkateedele, teen ma eraldi postituse. Ka Oandule ei saa ühistranspordiga, saab Altjale, mistõttu lisandub 3 km .

Ma tahaksin kindlasti kiita bussijuhti, kes viis meid Altjale. Kahjuks ei tea ma tema nime. Taisto liinid, heleda peaga keskeas mees. Kui kõik teeksid oma tööd sellise rõõmu ja pühendumisega, oleks maailm palju parem paik. Ja kui järele mõelda. Kui palju pingutust tegelikult vajaks rõõmus nägu, positiivne suhtumine, märkamine ja arvestamine..

Teoreetiliselt oleks võimalik Altjal ööbida ja hommikul vara alustada. Mina tulin esimese bussiga ja seetõttu alustasin rada Oandult kell 12.30. 
Aega läks tänu sellele, et ma ei olnud raja alguskohas kindel, Kuna ma olen valede märkide tõttu kõndinud liiga palju asjatuid kilomeetreid :), siis otsustasin enne kontrollida.
Aga oli õige küll. Ei pea minema Looduskeskuseni. Kohe tee ääres on suur värav sildiga Kõrve rada. Ja kui hoolikalt vaadata, siis ka vajalik valge- punane- valge märk.
Ja veel on seal Sõnade mets!! :)
Pakkige lapsed autosse ja minge Sõnademetsa mustikale :)

Võrgus

Raja algus on üsna halvasti märgistatud. Lisaks õigele sildile esineb veel sinist ja kollast ja lausa A4 trükitud sedeleid.
Oandu - Võsu lõik on 9 km pikk ja ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et ka lapsevankriga läbitav. Tõeline linnainimese matkatee mustika- ja pohlametsade vahel.

Pohlad õitsevad pööraselt, mustikate osas ma kindel ei ole, mu meelest ei olnud isegi tooreid marju.
Umbes paar kilomeetrit enne lõppu läheb rada kaheks. Jalgratta tee jookseb paralleelselt, kui tahad jõudu säästa,  võid rahulikult rattarajal jätkata.


Jalgrada, seevastu on tõeline ekstreemrada:) Kitsas, üles-alla. boonuseks möödub ta vanast tõrvaahjust, Tõsi, selle äratundmiseks on vaja tugevat kujutlusvõimet....:)
Ja veel näeb vahvat veskitammi.

Võsu telkimisalale jõudsin 14.20.
Nagu ka eelnevates postitustes, siis RMK väärib vaid kiitust. Telkimiskohad on hästi varustatud. Konkreetses kohas oli jõgi ja kemps ja piktogrammi järgi ka kaev, aga kuna mul tol hetkel polnud vett vaja, siis ei hakanud otsima.



Kuna lubati vihma, siis eelmise aasta kogemustele tuginedes võtsin kaasa varutossud. Vihma ei tulnud. Ilm oli täiesti suurepärane, Soe, aga mitte kuum, väikese jahutava tuulega.
Aga puhkekohas tekkis mul geniaalne idee.
Vanade messikülastajate tarkus, vaheta jalatseid, siis jalad ei väsi. Ja nii ma tegingi, vahetasin puhkekohtades sokke ja jalatseid. ja etteruttavalt võib öelda,. et see oli hea mõte. Ma täna täiesti kõnnin. Jalad on vaid kergelt tundlikud.

RMK Matkatee Kalmeoja- Aegviidu. Osa 2

Rabamurakas

Jehuu, umbes 70 käidud ja 300 km veel minna :) Ma tahtsin puhkuselt võtta maksimumi, aga kahjuks ei õnnestunud leida kahte järjestikust vaba päeva.

Seega seekord ühepäevamatk. Kalmeoja- Aegviidu 38 km. Eelmisel korral alustasin Aegviidust.  Nii et, võtsin tüki eespoolt.

Alustama samast kus eelmise matkapostituse lõpetasin. Kiidan endiselt RMKd loodud infrastruktuuri eest ja laidan info pärast. Neil oleks hädasti vaja tööle võtta üks IT tüüp ja nutikam turundusinimene.

Tõsi, ma tõesti ei tea, äkki enamik inimesi käib matkal nii, et sõidab autoga punkti A, jalutab seal ringi ja tuleb alguspunkti tagasi. Sellisel juhul ma vabandan. Ehk siis, mu pahameele põhjuseks on see, et ülitäpselt on kirjutatud kuidas saab alguspunkti autoga, palju on parkimiskohti jne. Aga kuidas saaks algusesse/lõppu ühistranspordiga?? Ilmselgelt ei käi buss iga telkimisplatsi juurde, aga nagu ma tänaseks tean, siis kilomeetri- kolme kaugusel on alati mingi bussipeatus või asustatud koht.
Jah, mul ei ole keeruline see guuglest ise välja otsida. Aga miks ma pean? Miks see eeltöö ei ole eelnevalt RMK infomaterjalide koostajate poolt tehtud.

Viru Raba

Niisiis. Kalmeoja telkimiskoha juurde saab Ulliallika peatusest. Kas pole tore nimi ?:)
Kui bussist maha tuled, jaluta paarsada meetrit tagasi ja keera vasakule metsavahele. Kilomeetrike kõndida ja oledki alguspunktis. Väikese metsajärve kaldal, kõik vajalik olemas, ideaalne ööbimiskoht.
Soovi korral võib selle vahele jätta, sest Viru Raba on kohe sealsamas.
Bussisr väljusin kell 9.30

Viru raba, nagu rabad ikka, oli imeline. Muuseas, tulemas on super murakaaasta, murakaid oli palju, aga nad polnud veel valmis.
Rabasse oli toodud ka neli bussitäit sakslasi. Ja nii nad tulid mulle sel kitsukesel real gundersendi meetodil vastu. Õhates ja pildistades ja viisakalt tänades, aga tüütu oli. Astuda iga mõnekümne meetri pärast kõrvale. Nagu oleks kesklinnas :)

Kuhu minna mida näha. Reisisoovitused

esimese maailma probleemid.
Leidsin delfist sellise nimekirja Mitmes neist paikadest oled käinud ja neid põnevaid asju teinud? Poolsada kohta Euroopas, mida peaksid elu jooksul nägema

Ausalt tunnistades, on need soovitused pisut imelikud. Aga umbes pooled neist tehtud. Noppisin välja need, millega ma olen hakkama saanud.

Kuhu siis veel edasi, ma küsin :) :)
Ma väga tahaks minna Inglismaale- kogu saar on läbi käimata. Ma pole käinud Norras ja Islandil. Eriti see viimane kõlab väga ahvatlevalt. Taanis olen ma käinud pigem nime poolest- komandeeringutel ja läbisõidul ja korduvalt lennujaamas :).
Horvaatias pole käinud, aga tahaks kindlasti minna. Mu blogisõprade hulgas on mitu Rumeeniast ja Horvaatiast pärit kirjutajat, nende köögid ja riigid  näivad võrratud.

Tee laevareis Amsterdami kanalitel. Vänta jalgrattaga Amsterdamis — see linn on rattasõiduks loodud
Esimene pool on tehtud, ja tõeliselt kiidan. Kuigi ekskursiooni kvaliteet sõltub giidist. Võib olla nii, aga võib olla ka naa. Samas, see teine soovitus. Jah, teoreetiliselt on Amsterdam rattasõiduks loodud linn. Aga mulle peaks ikka väga kõvasti maksma, et ma seda seal prooviks. Kuna ratturite tempo ja nahaalsus on lihtsalt.. kohutav. Minu jaoks. Aga kui oled prof rattur, siis muidugi proovi.
Amsterdam on mu lemmiklinn!! Ja ma soovitan kõigil kord elus minna. Imeline klišeelik nukulinnake. Minu Amserdami- mida teha, soovitus, on hoopis: Osta kaasa süüa ja  pea mõnes neist imelistest parkides piknikku.
Loe rohkem siit.


Mine ostureisile Grand Bazaari turule Istanbulis.
Istanbulis pole käinud (st lennujaamas ja hotellis olen olnud) Musta merd olen siiski näinud:)
Ja Türgi turul kaubelnud, Istanbuli tahaks ka kindlasti minna, kui olukord turvalisemaks muutub. Ning turust rohkem huvitaks mind Yerebatan Sarayi.
Aga ma jätsin Türgi siia nimekirja põhjusel, et paketireis Bodrumis oli mu ilmselt kõigi aegade parim, huvitavaim reis üldse. Kuidas iganes see ka kõlab (paketireis ja tore).
Loe sellest reisist siin.

Võta ette alastiujumine mõnes Stockholmi privaatses rannas valgete ööde ajal. Mine Stockholmis sõjalaevale — Vasa muuseumis saab vaadata vana sõjalaeva sisemusse
Kas Eesti rannad sobivad? Või peab seda kindlasti tegema Rootsis?
Aga Stockholm on ka riietatuna väga kena linn. Ning sõjalaev on uhke, aga mulle jättis viimati parima elamuse hoopis Abba muuseum. Ning kui oled pruudieas naisterahvas, kes soovib mehele saada. Siis sõida Stockholmi hoopis Paldiskist, DFDS laevadega ...:)

Narva-Jõesuu SPA ja Sanatoorium

Ma  olen lõunaeestlane, mistõttu Virumaast palju ei tea. Umbes 15 aastat tagasi saabus mu ellu Virumaa. Läbi töö.

Mu toonased juhid Portugalist ja Rootsist, kes niigi ei suutnud ära imestada, miks küll vajab üks tilluke Baltikum kolme erinevat keelt, said veel suurema väljakutse. Kuidas hääldada Virumaa linnade nimetusi:Jõhvi, Sillamäe, Kiviõli, Järve ja Jõesuu... jne.

Mingil põhjusel lähtusid nad inglise keelest ja Jõhvi on minu jaoks siiani Dzõuvi. Tänaseks võin öelda, et käin Virumaal väga tihti. Tallinn- Narva maantee on peas. 
Aga näinud.
Olen ma Virumaad endiselt väga vähe.

Mehele kingiti Narva Jõesuu kinkekaart ja kuna ta oli nii armas, et võttis ka minu kaasa, siis läksin rõõmuga.

Mu viimatine Narva Jõesuu kogemus pärineb umbes 10 aasta tagusest ajast, einestasime baaris Yes. Noo, see oli ikka yessss... Ma mäletan seda kogemust siiani....Täiesti tagasi 80-dates. 

Vahepeal on linnake natuke, et mitte öelda palju, raha saanud. Aga  erinevalt näiteks Jurmalast, on pilt endiselt äärmiselt eklektiline.  Vanad kokkuvajumisäärel datšad kõrvuti uusrikaste tornikeste-kaarekestega villadega. Nende kõrval täitsa maitsekad lossid ja samas 9 kordsed mahajäetud kortermajad.

Mida teha Fuerteventural. Caleta de Fuste.

Nagu juba tavaks saanud tuli ka see reis juhuslikult. Me ootasime viimase hetke pakkumist, Ja see tuli. 2 tärni ja all inclusive ?!  Väga veider kombo, aga proovime siis ära.
Kuna me oleme viimased eestlased, kes pole Kanaaridel käinud, siis nii jäi. Ei viitsinud isegi uurida, kas seal novembri esimeses pooles ka soe on..

Tegin enne sõitu siiski pisut kodutööd. Et mida teha Fuertaventural?  Ja mind haaras paanika. Mida rohkem uurisin, seda rohkem kõhklesin..
Saare peamised vaatamisväärsused on rannad. Kokku üle 50 km. Kivine, liivane, must liiv ja kollane liiv ja kruusane liiv.
Igale maitsele.
Et nagu seitse päeva päevitan ja söön?!

Kui vaatan varasemaid reisikirjeldusi, siis vahel olen alustanud tõdemusega, et pole see.
Fuerteventural meeldis mulle esimesest momendist viimaseni kõik.
Saaremaast pisut väiksem saar. Must kivikõrb. Lained. Valge. Soe, isegi kuum, aga mitte tappev ega lämmatav. Tuul. Ookeanivesi oli minu jaoks jahe, aga normaalsed inimesed ujusid.
Kui Maltal ja Küprosel häiris mind rohelise puudumine, siis siin on see kuidagi normaalne. See saar on kõrb. Ongi suured laiad kivikõrbed ja selle keskel kenad asustatud rohelised oaasid.

Meie hotell oli Tahona Garden. Ja kiidan seda väga. Nagu öeldud, lubati 2 tärni. Avame  oma bungalo ukse, ja kuku pikali: kaks magamistuba, 2 wcd, kööginurk.... Milline siis veel 4 tärni on ? :) Eks meil tegelikult vedas, kõik toad usutavasti nii luksuslikud pole.
Caleta de Fuste on üks tüüpiline suvituslinn.  Kogu saarel olevat kohalikke  vaid u 20%, selles linnas mingi 2000 ringis. Kanaarlastele meeldib millegipärast linnade nimesid muuta, Ja uutel kaartidel on Caleta de Fuste nimeks nüüd hoopis El Castillo. Selles linnas oli madalad 3 kuni 4 kordsed majad . Promenaad, söögikohad. Tavalisi hotelle oli ka, aga suuremalt jaolt bungalo- tüüpi. Mis tekitas mõnusa aedlinna mulje.

FV on aeg Eesti omast 2 tundi erinev. Lisaks polnud ma veel toibunud meie oma kellakeeramisest. Ehk siis. Mul oli alguses väga keeruline. Aga puhkus ju. Mis sest kellast.

Kahekesi Barcelonas

Ma olen nüüd mõned viimased aastad teinud ühe reisi aastas ka üksinda.
Ooo.. ütlevad inimesed kadedalt, kui neile sellest räägin. Kutsu mind järgmisel korral kaasa, kui lähed.
Naljatilgad. Kui ma kellegi kaasa kutsun, siis ma ju pole enam  üksinda.

Üks sõber, kes õpib hispaania keelt, pani südamele, et ma ta kindlasti Hispaaniasse kaasa kutsuks. ja kuna mul see plaan oligi, siis naljaviluks kutsusingi. Ja minu hämmastuseks, ütles ta kohe jah.

Sa ei saa üksireisimise eelistest ilmselt aru enne, kui oled selle vähemalt korra läbi teinud. Ja tegelikult. Ma arvan, et igaüks peaks vähemalt kord elus reisima üksi. Me üldiselt teame, mida me ei taha. Aga vähemalt minu jaoks on oluliselt keerulisem teadmine, mida ma tahan.
Reisid öeldakse olevat suhteproov. Ja isegi kui suhted on head ja korras, siis sellest, kui palju me tegelikult teeme oma elus kompromisse, saad aru siis, kui neid ühel hetkel enam tegema ei pea.
Sa saad endalegi ootamatult teada, mida sa tahad. Kui ei pea valima, otsustama, kompromisse tegema, teistega arvestama. Kui oled ainult sina ja sinu ego.

Need on imepisikesed ja täiesti ebaolulised asjad. Ei midagi põhimõttelist, ei midagi häirivat. On nagu on. Ja tehes neid iga päev mingi valiku või kompromissina, sa ei tule selle pealegi, et on olemas ka variant b.

Kas ööbida motellis või hotellis. Kas ruumi sisenedes tuleb telekas sisse lülitada või läheb reis nii, et kui sult küsitakse- kas ja milline telekas oli, sa ei oskagi vastata. Kas kliimaseade või aken pärani lahti ? Kas hommikusöök hotellis? Kus süüa ja mida: kas turvaline ja tuttav mac või midagi eksootilist. Või hoopis poest midagi süüa osta. Kas bassein või meri. Kas päevitamine või kultuur või midagi kolmandat...Kas ööseks kardin ette või mitte.  Mis kell tõuseme.
Kas sa tahaksid poodides käis- saame siis mingi paari tunni pärast kokku? ei-ei, ma ei taha poodidesse. Kümme minutit hiljem: kuule, ma ainult korraks vaatan sinna sisse.
ja nii edasi.

Kompromissid sõbraga algasid kohe esimesest hetkest. Meil oli kokku lepitud eelarve. Aga kui mina sättisin selle maksimumiks, siis tema mõistis seda rahana, mis tuleks kindlasti ära kulutada. Kui mul oli mõttes nädal, siis selgus, et tal on lapsed ja see ja teine... ja üle kolme päeva ei saa.

Ehk siis mu nädalasest rannapuhkusest sai sujuvalt kolmepäevane city break.

Kubija Hotell ja Spa

paraadpilt

See on nüüd üks hea näide sellest, kuidas reklaam töötab. Nägin kuulutust ja leidsin, et sinna võiks minna küll.

Sõitsime mööda Lõuna- Eesti kuppelmaastikku.
Noh, kuidas tundub, küsib mees. Kas on kodune tunne.
Jah, on, vastasin. See on minu koht ja geneetiliselt kuidagi õige ja omane.
Samas jätsin ma ütlemata, et tegelikult. Tegelikult meenub mulle mööda neid mägiteid ja orge sõites hoopis üks teine osa mu lapsepõlvest. See, kuidas me alati sõites oksendasime. Ema sundis meid vaatama otse ette ja kõva häälega laulma. Aga ka neist ettevaatusabinõudest hoolimata varem või hiljem läks ninaots valgeks. Ema pistis meile ajalehest volditud torbikud pihku ja tormas ette bussijuhti paluma, et see ivakeseks kinni peaks. Et lapsed saaks oksendada...

Vot selline apetiitne algus :)

Võrru jõudes tunned, kuidas tempo. Muutub. Aeglasemaks.... Mu meelest isegi veel aegalasem, kui Viljandis või Kuressaares. See on üks huvitav paradoks. Lõunamaalased seostuvad mägede ja temperamendiga. Lõuna- Eestis on mäed küll, aga tempo on aeglane.

Suure linna tuled

Hotellis ööbimine. See tundub imelihtne. Isegi meeldiv: keegi teeb su voodi ära, koristab. Pehmed tekid ja padjad...
aga ära lase end sellest illusioonist eksitada.

Esimene väljakutse ootab sind tuppa sisenemisel.
Olime mehega hotellis, tema toas, dušši all ja mina väljas mingeid asju ajamas. Tulen tagasi, Uksekaart ei tööta. Proovin nii. Proovin naa.
Ei midagi.
Koputamine tundus mõttetu, kuna teadsin, et ta on dušši all.
Helistasin.
Jah ütleb mees, kohe teen ukse lahti.
Ootan. Ei midagi.
Varsti tuleb kõne mehelt- kus sa oled?!
Olen ukse taga...eeemm... valel korrusel :) :)


Tuppa saades ootab järgmine väljakutse. Ma nimelt kuulun nende väheste inimeste hulka maailmas, kellele ei meeldi, kui  toas puhub külm tuul, mis paneb su juuksed hõljuma. Ehk siis - kuidas lülitada välja kliimaseade.
Üldjuhul on seal lakooniline joonis. Ja üldjuhul see joonis mind ei aita.  Isegi, kui võtan kaardi seinast ja lülitan välja nn elektri. Keeran soojuse maksimumi peale ja üritan vaigistada puhureid. Külmetan ma alati hotellides.


Viimatises hotellis lisandus veel üks atraktsioon. Geniaalne disainer oli integreerinud kliimaseadme paneeli ka aknaruloode juhtimispuldi. Õige ka. Kas oleks loogilisemat kohta: kui tahad soojust maha või juurde keerata, siis ilmselgelt tekib sul ka mõte rulood alla lasta või need üles tõmmata.
Oeh.

Aga läheks siis kuuma dušši alla.  Kui kliimaseadmel on juhend, millest minusugune aeglasema taibuga inimene aru ei saa. Siis duširuumis pole ka juhendit. Järgneb pooltund saamaks aru. Kuidas ja kust tuleb soe vesi. Milline nupuke lülitab sisse kraani ja milline dušši. Kuidas reguleerida veesurvet. Väga avardav ning arendav :)  Duššiall käimisest surmväsinud, võtad järgmiseks ette teleka. No see peaks isegi minusugusele olema jõukohane? Nupp- off ja on?
Unista edasi :) Nupp  " on" avab sulle laia valiku hotelli reklaame, interneti ja ilmselt seal kusagil menüüs on ka võimalus jõuda telepildini.

Vajutad voodi kõrval olevast lülitist tuled kustu. Veeretad end teisele voodipoolele, et kustutada ka sealsed tuled.
Ja siis tõused voodist, et minna esikusse kustutama viimast tuld...:)

Malta. San Pawl il-Baħar

Malta soolabasseinid

Malta oli meie reisilistis ammu. Aga siis käisid seal tuttavad.
Kuidas oli, küsisin.
Vaimustav. Käisime selle kalju otsas ja ujusime. Selles koopas ja ujusime. Sõitsime teise saare otsa ja ujusime...
Aaa.. ütlen mina. Aga kas seal midagi vaadata ja põnevat ka on? Mida te seal veel tegite? Küsin.
Ujusime. Vastab tema.

Ja nii läks Malta nimekirja lõppu.

Siis aga tulid soodsad pakkumised ja võtsime riski.

Malta on kivine. Kivine. Lõputud kiviaiad, et hoida seda vähest mulda.
Ja kuigi nii kuiv, siis õhk on väga niiske.
Ja Malta on kollane. Kui Kreeka on pigem valgest vanillini, siis Malta algab vanillist ja jõuab kollaseni.

Malta rõdud

Saak oli koristatud. Vaid üksikud kapsad ootasid ülesvõtmist.

Huvitav detail oli pooleldi kukkumas puud. Viimse jõuga juurtega kinni hoidmas olematust mullast. Muru on kulla hinnaga ja kõikjal piiratud keelusiltidega. Ära tallu.

Huvitav nüanss, mis veel silma jäi- maja külgedel ei ole aknaid. Sest kunagi ju ei tea, millal kõrvale maja ehitatakse:) Ma ei kujuta ette, kuidas on niimoodi elada..
Ja teine vahva asi, ajast, mil majadel polnud veel numbreid on jäänud majadele nimed. Ka uutel majadel on ukse kõrval silt. Rosie väitis, et mingit lugu seal tavaliselt taga pole, pannakse lihtsalt suvaline meeldiv nimi. Näiteks oli üks ridamaja, kus elasid ilmselt ooperisõbrad: olid majad Aida, Traviata, Carmen...

Saan aru, et kodu on kodu. Aga ma tõesti ei saa aru, kes tahavad nt Eestist kolida Maltale, Kreekasse, Hispaaniasse... Kuigi. Rosie ütles mulle, et vaadaku ma kuu pärast, siis on kõik roheline?
Ma kordan oma varasemalt korduvalt väljendatud mõtet, aga me reklaamime Eestit valesti, üritame meelitada oma olematu suvega. Kuigi meil on olemas tegelikud tugevused: ei ole kuum. On vesi. On roheline. On vihm.

Mees leidis netist mingi firma, mis pakub transfeeriteenust- Advanced shuttle direct Suprema Travel. Lisaks selgus, et Josep on valmis meile soodsamalt müüma ka muid ekskursioone ja tuure ja pileteid. Kiidan igati.

Kreeka Agioi Theodoroi ja natuke Ateenat

keskpäevane rannapromenaad

Nii sürri reisi pole mul vist ammu olnud.

Väljun lennujaama rongist üksinda. Ja kõnnin üksinda läbi tühja linnakese hotelli poole. Nagu oleks jaanuar.
Majutuskohaga panin seekord natuke puusse. Hotell on nn linnast ja keskusest ca 3 km kaugusel. Muul ajal oleksin rõõmustanud. Aga praegu küll käia ei viitsi.

Kreeka on vaene ja räpane. Miskipärast meenuvad mulle kohe read Eesti kirjandusklassikast. Vaene ja puhas.
Kontrastid. Kuivanud, kõrb.
Mahajäetud majad. Aknad uksed kinni löödud. Ja siis selline villa kõrval, et jääd lausa vaatama.
Mõnisada meetrit mu hotellist on suur suur park, kus männid annavad kenasti varju ja puhkajate jaoks on ehitatud kohvikud, baarid, mänguväljakud, tennise- ja võrguplatsid. Kohvikute aknad on kinni löödud, kiiged katetega kaetud.
Taamal on seitsmekorruseline tühi (remondis?) hotell.
Toidukohad on tühjad. Kui välja arvata omanik ja tema sõbrad.

See kõik peaks paksult suvitajaid täis olema.

Ma muidugi ei tea. Võib olla siis, kui ma magama läksin, algas ohjeldamatu ööelu.

Meil ei ole raha, et reklaamida, ütleb mulle vastuvõtust Maria. Ja valitsus praegu arutab, kas tõsta makse. Kui maksud tõusevad, siis paneme hoopis kinni.
Ja see on suvilate piirkond. Siia tullakse nädalavahetustel.


Aga hotell on kena, puhas ja kaasaegne. Mereveega bassein. Kivine puhta veega rand. Ja see kõik on ainult mulle.
Lainetekohin ja kukelaul. Paljudel on aias kanad, kuked ja pardid.

kuhu sina oma sidrunid paned

Vaade on äge. Mäed ja meri.

Tõeline enesekehtestamise suvekursus. Jah ma olengi kõrgest soost ja see, et mind ümbritseb pidevalt teenindav personal, on väga normaalne.
Hotell on minu, Söögisaal on minu. Ja bassein on ainult minu.

Lisaks minule on basseini ääres vaid püksikutes pruun mees, Michelis. Kes päev läbi jalutab, lobiseb telefoniga, vahel istub varjus. Siis haarab võrgu, et püüda basseinist sinna kukkunud lible.
See on tema töö.
Ilmselgelt on tal väga igav. Ja niipea, kui ma lugemise katkestan, on ta sipsti kohal, et rääkida.

minu sõber Michelis

Ma oleks tegelikult hea meelega rääkinud antiikkreekast või Tsiprase poliitikast. Aga tema sõnavara piirdus kahjuks  ainult küsimustega mu delikaatsete isikuandmete kohta....

Kärsitu inimesena, tahan ma tegutseda ja otsustan minna Ateenasse.
Nagu ma eelnevalt välja uurisin, siis netist pileteid ette osta ei saanud. Küll, aga, tõmbasin alla mingi äpi, mis teavitas mind iga päev uutest "suurepärastest pakkumistest- nüüd vaid 100 euro eest järjekordne tuur!"
Mul oli olemas Ateena kaart, mille järgi tundus, et vaatamiskohad on lähestikku (tegelikult väga polnud) ja ma lootsin google mapsile.

Vastuvõtust antakse teada, et saab ka bussiga, mis väljub maja eest.
Kas pole tore.
Kammin pea. Panen kleidi selga ja jään bussi ootama.
Lähen igaks juhuks veerand tundi varem. Kreeka värk, mine sa tea.
Mida ei tule, on buss.
Kuna moraal on juba valmis, siis otsustan, et lähen ikka. Rongiga. Eile ma ju tulin rongiga, ja veendusin, et need on reaalselt olemas. Taksot ei viitsi võtta. Rongijaama on u tund aega kõndida, aga aega mul on.
Jaamas, üllatus! valitseb tühjus.
Koristaja annab mulle teada, et täna rongid ei käi.
Ülejäänud jutt on kreekakeelne, hiljem guugeldan, ja...
Jah, teil on õigus. Streik.
Esimest korda elus saan ma omal nahal tunda streiki. Kuidas ma lennujaama saan, haarab mind paanika.. aga otsustan, et mõtlen sellele siis, kui aeg käes.

RMK Matkatee Aegviidu - Ardu

seljakotid selga. On ikka raske

Jess!!! Tehtud!

Tegutse. Ära mõtle.
Ma sain aru, et kui ma veel kaua planeerin, siis jääb mul matkamata. Eelmisel aastal oli sada takistust. Sel aastal lubas vihma ja külmaks läks ka.

Tuleb lihtsalt võtta  ja minna. Puudu oli vaid telk.

Kes oleks võinud arvata, et matkamine on nii kallis. Seljakoti ostsin eelmisel aastal, ma ei mäleta palju see maksis, aga kindlasti polnud odav.
Nüüd oli vaja veel telki. See suur, mis mul kodus olemas oli, oli liiga raske ja ka liiga suur. Ideaalis oleks vaja olnud 1- inimese telki, mis kaaluks alla kilo. Sellised on maailmas täiesti olemas, ja teate, palju nad maksavad? 500-700 eurot. Ma pidin toolilt maha kukkuma.
Jah, on natuke kehvemad, mis on ca 200 eurot. Aga ka see on hobi jaoks, mille osas ma veel ei tea kas ja kaua ja mis sest saab, liiga palju.
Võimalik, et ma ei oska guugeldada, aga ma ei leidnud Tallinnast ühtegi kohta, kes üheinimesetelke laenutaks. Nii et kas üldse mitte, osta uus või tassida kaasa suur ja raske.

Ma ostsin Jyskist 15 eurose telgi, 1,5 kilo.
See lendab sul minema. Arvas mees. Ma ei tahtnud öelda, et mu suurim hirm oli hoopis see kas ja kuidas ma üldse telgi püsti saan. See oleks ju eeldus, et üldse lennata saaks.

Maailm roheliseta #worldwithoutgreen