Kui olin kolmandat korda Pariisis, majutati mind mingil segasel põhjusel teisest eraldi. Väljusin metroost. Näljane, väsinud, higine. Kõige tipuks oli katki läinud kohvri vedamise süsteem, seega pidin oma kahtekümmet kilo ja käekotti ja arvutit ise tassima.
Väljas oli pime. Hakkasid kogunema noortekambad. Lärm, prügi ja eranditult mustanahalised inimesed.
Toona jõudis esimest korda kohale, et kõigil suurlinnadel on lisaks turisti-vanalinnale ka oma Lasnamäe ja Mustamäe ja Õismäe. Täiesti glamuurivaba.
Ja nii nagu mina käisin viimati Tallinna vanalinnas...eee.. ei mäleta millal. Nii võivad ka seal elavad inimesed elada oma elu Pariiisis nii, et pole kordagi käinud Louvres või Eiffeli tornis. Kodu- töö-pood-kodu.
Ma ei ole kindel, kas seda raamatut peaks laitma või kiitma.
Kuna ta ei vastanud absoluutselt ootustele. Alates täiesti glamuurivabast Pariisist, mis oli täiesti ootuste vastaselt lihtsalt linn. Ja lõpetades sisuga.
Mingeid külgi võimendades oleks sellest saanud ideaalse seebika. Kui mu käes olev raamat oleks olnud paberist, oleksin selle lõpetades ilmselt suurest nördimusest voodi alla saatnud. No mis mõttes selline lõpp. Autor vihjab ja lubab... ja ta ei tee sellest seebiooperit?!
Samuti oleks see võinud olla migrantide, uute alguste ja muudatustega kohanemise raamat. Vastandumine sundsaadetute ja vabatahtlikult lahkunute vahelt. Vaesus ja nälg ja eneseületamine. Raamatus olevad helged ja tänulikud ja optimistlikud kirjad mineviku põrgust ja teisalt "kõht täis riie seljas aga ikka pole rahul" permanentne kaasaegne depressioon moodustavad kohati väga hea kontrasti. Aga üldistamiseks on seda natuke vähe, sest ENSVst lahkumine oli põgenemine nö kunstilisest seisukohast valedel põhjustel. Need olid sama medali kaks erinevat poolt. Ühed viidi uuest reziimist vägisi, teised põgenesid vabatahtlikult,
Parema kontrasti oleks andnud uusemigratsioon. Lahkumine kauaoodatult pudrumägedelt. Vabaduse vahetamine veel suurema vabaduse vastu.
Või oleks võinud olla põlvkonnaromaan. Aga selleks oli selles raamatus liiga palju autorit ennast. Lapsepõlveseigad olid küll huvitavad ja ilmselt lisatud loo tegelaste tausta avamiseks, kuid järele mõeldes moodustasid nad pigem ballasti. Kerge guugeldamine ei andnud mulle autori vanust, aga loetu põhjal ma otsustan, et tegemist on üsna noore inimesega.
Üldistuste jaoks jäi minu jaoks pisut väheks elutarkust ja kogemusi.
Kas pole veider, et sügava romaani saamise kriteeriumid on nii kergelt prognoositavad ja etteennustatavad? Selleks et olla diip, peab olema klišee.
Aga Katrina raamat ei olnud. Ta oli ühe noore inimese ja tema segase suguvõsa lugu. Ja just sellisena ta mulle väga meeldis. See on täpselt minu raamat: minu teemad. Ma võin täiesti ära uppuda lugudesse. Mõttesse, et kunagi elasid inimesed ja mis elu nad elasid. Miks nad just niimoodi käitusid. Mida seljas kandsid, mida lõunaks sõid ja mida naabrile ütlesid.
Katrina on selle tunde väga hästi edasi andnud.
Kohati oli tajuda autori püüdu anda raamatule sügavust ning seda raamatut on hinnatud ja auhinnatud- seega, ju see püüdlus ka spetsialistide silmis teostus. Mina hindan seda raamatut eelkõige, ja vastupidi, selle kerguse ja siiruse pärast. On nagu on. Milleks üle mõelda.
Ma ei leidnud internetist, kui palju on selle raamatu põhjal tegu autobiograafia ja tõsieluga. Juhul, kui see on välja mõeldud, siis on see välja mõeldud väga hästi.
