Võtsin kaasa tangupudru, pannkoogid ja hõberahad. Kui kõrvale jätta pisiasjad- et laps saaks varem kõndima, rääkima, rikkaks ja ilusaks. siis kõik muu teenimas üht suurt eesmärki, et tütreke saaks tulevikus kiiresti ja õnnelikult mehele.
Küsisin lapse emalt, et kui ta saaks sõnastada ühe soovi oma lapse tulevikuks, siis mis see oleks.
Et ta saaks iseendaks jäädes olla õnnelik, vastas maimukese ema...
Mitte ainult viktoriaanlikul Inglismaal, vaid ka Eestis oli abiellumine teema. Mitte vaid tüdrukute, vaid ka nooremate poegade jaoks, kes jäeti pärandusest ilma ning pidid otsima elu- ja ametikohta mujalt.
Kui varanduslik aspekt kõrvale jätta, siis soov, et mu laps leiaks kaaslase, on ju tegelikult siiani väga hea soov.
Kes ei tahaks armastada ja olla armastatud. Kaaslast, kellega jagada rõõme, muresid, varandust, kohustusi, vastutust. Leida koos mõte ja värv elule kasvatades lapsi, luues väikseid traditsioone...
Päris mitmes kultuuris annab siiani abiellumine teatud sõnumi, sinu kui isiku kohta. Sa oled valmis võtma riski. Oled valmis pühenduma ja panustama. Sa pead olema kasvõi natukenegi valmis koostööks ja meeskonnamänguks. Statistika kinnitab, et abielus mehed on tervemad, elavad kauem ja on õnnelikumad.
Aga raamatust ka.
Mulle meeldis. Kindlasti on see parem kui Vihurimäe ja Jane Eyre. Kuigi selle viimasega pole vist võrdlus aus, ma lugesin seda lapsena.
Peategelane Elizabeth on väga naksakas neiu. Oma ajastu laps, muidugi. Ja romantikat, naiivsust on ajastule kohaselt piisavalt.
Mingil arusaamatul põhjusel ihaldasid tolleaegsed neidised rohkem karuseid, tusaseid ja ebaviisakaid mehi...Aga erinevalt praegusest ajast, kasvasid kõik need kollid ka kenasti armastuse mõjul ümber. Neist said sõnaosavad, kirglikud ja viisakad mehed.