Kas usute, et Euroopas, Saksamaal, on ikka veel inimesi, kes tõemeeli küsivad- a kus see Eesti asub? Leedu, see on endine Venemaa, eks? Kas te kuulute Euroopa Liitu?
Ja täiesti intelligentsed inimesed. Haritud, juhtivatel kohtadel.
Lugege Ninataga väga head postitust. Maailm on küll küla ja kaardid mängitakse ilmselt varsti ümber. Aga Eesti on endiselt mõttetu Venemaa provints:(
Ma olen praegu natuke liiga väsinud, et rohkem kommenteerida..:)
Sellest blogist leiad lihtsate koduste ja vanaaegsete eesti toitude retseptid, raamatuarvustused ning minu reiside ning matkade kirjeldused.
10 kõige populaasremat retsepti selles blogis
Popimad postitused: 1. Kuidas teha ise kohupiima Ma ei saa sulle kirja panna eesti toidu retsepte, kui sul pole kohupiima. Seega, teem...
reede, 30. aprill 2010
kolmapäev, 28. aprill 2010
Reisimõtted
Jalutasin täna hingematvalt ilusas Mirabelli aias ning mõtlesin, et tegelikult ma ju ei tea. Ma pole vist 100 aastat käinud vanalinnas ja Kadriorus. Äkki on ka meil pingid ja kena muru kus piknikku pidada. Lillede juures sildid, et teaksid, mis sordiga tegemist jne.
Kunagi üks lätlasest kolleeg rääkis õhinal, et suvel on plaanis Saaremaa reis, mispeale teine lätlane küsis mu käest- aga mis teil seal huvitavat on...? Ei osanudki tookord vastata. Kadakad ja puhas loodus. Neil Lätis on seda samuti. Ja mis Saaremaa, ei oska ma midagi rääkida ka Tallinna vanalinnast või mõnest teisest vaatamisväärsusest.
Välismaal turismiobjektidel ahhetades mõtlen alati, et huvitav, kas kohalikud ka ise teavad kui palju neil on ilusat ja huvitavat. Sest Eesti osas on vähemalt minul küll suured lüngad...
Ma täidan alati püüdlikult ära hotellide tagasiside lehed ja siis järgmises linnas uues hotellis saan aru, et see on üleüldine. Igal pool on nii. Neid lehti ei loe mitte keegi või olen mina ainus, kes kaebleb ja seetõttu polegi muuta vaja?
Näiteks, miks on hotellides (va perepuhkuse teemad) päevatekid. Tekitavad vastikut staatilist elektrit ning päeval vaevalt keegi hotellitoas passib. Ainult ühes hotellis- Riias, Revali Latvijas olen näinud ok varianti. Raskete tolmuste päevatekkide asemel olid mõnsad pleedid, mille sisse sai end ööd oodates sisse keerata.
Igas hotellis on vannitoas silt ... bla-bla öko jne. Kui te tahate et teie käterätik läheks pessu jätke see põrandale. Ja absoluutselt igal korral, kui olen jätnud käteka nagisse- et palun ärge vahetage- mis te arvate? Just. Mu käterätik on ikkagi vahetatud puhta vastu.
Seoses lennukisse võetava käsipagasi piirangutega ei saa ma aru, miks ükski hotelli pole rakendanud klientide üllatamiseks seda, et nn standardvarustusse kuulub muu hulgas ka hambapasta. Ühepäevareisidel on väga nõme ainult hambapasta kaasa pakkida (meestel)- nii armas oleks, kui ka selle saaks hotellist.
Ning siis ei saa ma aru sellest, miks on Eesti ainuke riik maailmas, kes suudab kinni maksta inimeste wifi (st ei küsi selle eest raha). On see siis tõesti nii kallis teenus?
Kunagi üks lätlasest kolleeg rääkis õhinal, et suvel on plaanis Saaremaa reis, mispeale teine lätlane küsis mu käest- aga mis teil seal huvitavat on...? Ei osanudki tookord vastata. Kadakad ja puhas loodus. Neil Lätis on seda samuti. Ja mis Saaremaa, ei oska ma midagi rääkida ka Tallinna vanalinnast või mõnest teisest vaatamisväärsusest.
Välismaal turismiobjektidel ahhetades mõtlen alati, et huvitav, kas kohalikud ka ise teavad kui palju neil on ilusat ja huvitavat. Sest Eesti osas on vähemalt minul küll suured lüngad...
Ma täidan alati püüdlikult ära hotellide tagasiside lehed ja siis järgmises linnas uues hotellis saan aru, et see on üleüldine. Igal pool on nii. Neid lehti ei loe mitte keegi või olen mina ainus, kes kaebleb ja seetõttu polegi muuta vaja?
Näiteks, miks on hotellides (va perepuhkuse teemad) päevatekid. Tekitavad vastikut staatilist elektrit ning päeval vaevalt keegi hotellitoas passib. Ainult ühes hotellis- Riias, Revali Latvijas olen näinud ok varianti. Raskete tolmuste päevatekkide asemel olid mõnsad pleedid, mille sisse sai end ööd oodates sisse keerata.
Igas hotellis on vannitoas silt ... bla-bla öko jne. Kui te tahate et teie käterätik läheks pessu jätke see põrandale. Ja absoluutselt igal korral, kui olen jätnud käteka nagisse- et palun ärge vahetage- mis te arvate? Just. Mu käterätik on ikkagi vahetatud puhta vastu.
Seoses lennukisse võetava käsipagasi piirangutega ei saa ma aru, miks ükski hotelli pole rakendanud klientide üllatamiseks seda, et nn standardvarustusse kuulub muu hulgas ka hambapasta. Ühepäevareisidel on väga nõme ainult hambapasta kaasa pakkida (meestel)- nii armas oleks, kui ka selle saaks hotellist.
Ning siis ei saa ma aru sellest, miks on Eesti ainuke riik maailmas, kes suudab kinni maksta inimeste wifi (st ei küsi selle eest raha). On see siis tõesti nii kallis teenus?
esmaspäev, 5. aprill 2010
D. Brown Kadunud sümbol
Sama autori seniloetuist ilmselt kõige nõrgem raamat. Raamatutest on minu jaoks hetkel esikohal "Da Vinci kood" ning filmina oli väga hea "Inglid ja deemonid".
Aga sellest hoolimata- minu silmis on tegemist ühe parima põnevuslugude kirjutajaga. Kui inimestevahelised liinid on suht ettearvatavad ja kliseelikud, siis saladuste, mõistatuste ja nendest tulenevate süzeepöörete kirjapanekul on mees tõeline meister.
Tõsist austust tekitab autori mega-taustatöö. Ega ma muidugi usu, et ta seda (enam) ise teeb- ju on selleks terve meeskond. Aga just need viited reaalsetele juhtumistele, fakti- ja infokillukesed- sunnivad edasi uurima, kontrollima, lugema... mis on väga hea.
Samuti istub mulle väga Browni maailmanägemine.
Et piiblit ei faksitud taevast, vaid selle koostasid inimesed konkreetsel eesmärgil ja tagamõttega. Et inglid ning deemonid on ühe ja sama kaks erinevat poolt. (Juba vanad eestlased teadsid, et ükski heategu ei jää karistamata...:)). Darfuris vaeste aitamine toob minimaalselt kaasa sassis suhted lähedastega ja maksimaalselt Orwelli "sõda on rahu".
Ning viimane raamat. Inimene ise ongi jumal. Inimene on looja. Meie mõttel on tugev jõud ning võime muuta asju meie ümber.
Ma olen kindel, et iga uus on äraunustatud vana. Ma usun isegi seda, et maailm on suure muutuse lävel. Kas see nüüd just paari aasta pärast teoks saab, aga õhus on midagi. Vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi veel ei oska. Ja ma ei tea kas ma kardan rohkem seda, et muutus pole mulle sobivas suunas, või seda, et muutust ei toimugi, kuna inimesed on muutunud liiga mugavaks.
Mul on koos Browni tegelastega kahju, et maailmas on nii palju rumalust ning inimesi, kes lasevad endaga manipuleerida.
Täiesti selge on ka see, et mina pole ei Äravalitu ega ka Valgustatu. Minus pole piisavalt kirge ega empaatiat mõistmaks- kuidas on võimalik usu, idee, veendumuse nimel ja eest elada, surra, tappa ning mingeid mõistatusi taga ajada. Mind ei pea veenma, et mõte võib maailma muuta. Ma tean seda. Pigem olen ma hädas vastupidise probleemiga.
Kahtlemata on vägev ja ülev tunne (raamatu lõpustseenis)- ülal pilvepiiril kuldse püramiidi kõrval päikesetõusu tervitades tunda end Pühendatuna. Kuid lõpuks on vaja ikkagi trepist alla tulla. Sest arved ootavad maksmist. Enda teetass täitmist ning emale pole ammu helistanud. Ja mitte ühtegi head haldjat ei tule minu eest neid asju tegema, ikka ise.
Siis küsin ma. Inimesed, kust ja kuidas te olete ometi saavutanud selle kerguse, millega delegeerite osa vastutusest kellelegi kuhugi... Kust leiate aja, et päästa maailma....?
Tahaks ka.
Aga sellest hoolimata- minu silmis on tegemist ühe parima põnevuslugude kirjutajaga. Kui inimestevahelised liinid on suht ettearvatavad ja kliseelikud, siis saladuste, mõistatuste ja nendest tulenevate süzeepöörete kirjapanekul on mees tõeline meister.
Tõsist austust tekitab autori mega-taustatöö. Ega ma muidugi usu, et ta seda (enam) ise teeb- ju on selleks terve meeskond. Aga just need viited reaalsetele juhtumistele, fakti- ja infokillukesed- sunnivad edasi uurima, kontrollima, lugema... mis on väga hea.
Samuti istub mulle väga Browni maailmanägemine.
Et piiblit ei faksitud taevast, vaid selle koostasid inimesed konkreetsel eesmärgil ja tagamõttega. Et inglid ning deemonid on ühe ja sama kaks erinevat poolt. (Juba vanad eestlased teadsid, et ükski heategu ei jää karistamata...:)). Darfuris vaeste aitamine toob minimaalselt kaasa sassis suhted lähedastega ja maksimaalselt Orwelli "sõda on rahu".
Ning viimane raamat. Inimene ise ongi jumal. Inimene on looja. Meie mõttel on tugev jõud ning võime muuta asju meie ümber.
Ma olen kindel, et iga uus on äraunustatud vana. Ma usun isegi seda, et maailm on suure muutuse lävel. Kas see nüüd just paari aasta pärast teoks saab, aga õhus on midagi. Vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi veel ei oska. Ja ma ei tea kas ma kardan rohkem seda, et muutus pole mulle sobivas suunas, või seda, et muutust ei toimugi, kuna inimesed on muutunud liiga mugavaks.
Mul on koos Browni tegelastega kahju, et maailmas on nii palju rumalust ning inimesi, kes lasevad endaga manipuleerida.
Täiesti selge on ka see, et mina pole ei Äravalitu ega ka Valgustatu. Minus pole piisavalt kirge ega empaatiat mõistmaks- kuidas on võimalik usu, idee, veendumuse nimel ja eest elada, surra, tappa ning mingeid mõistatusi taga ajada. Mind ei pea veenma, et mõte võib maailma muuta. Ma tean seda. Pigem olen ma hädas vastupidise probleemiga.
Kahtlemata on vägev ja ülev tunne (raamatu lõpustseenis)- ülal pilvepiiril kuldse püramiidi kõrval päikesetõusu tervitades tunda end Pühendatuna. Kuid lõpuks on vaja ikkagi trepist alla tulla. Sest arved ootavad maksmist. Enda teetass täitmist ning emale pole ammu helistanud. Ja mitte ühtegi head haldjat ei tule minu eest neid asju tegema, ikka ise.
Siis küsin ma. Inimesed, kust ja kuidas te olete ometi saavutanud selle kerguse, millega delegeerite osa vastutusest kellelegi kuhugi... Kust leiate aja, et päästa maailma....?
Tahaks ka.
reede, 2. aprill 2010
T.Williams "Elamiskõlbmatuks tunnistatud"
Igal aastal, lumesulamise aegu, tekib mul vastupandmatu soov lugeda seda konkreetset näidendit. Sest see on nii kevad.
Pabervalge lõputu taevas. Maailm ilma rohelise värvita. Võimalus näha, kuidas loodus on kasutanud vaid kümnekordselt lahjendatud põhitoone: taamal sinakashall metsaviirg, igas tonaalsuses ja varjundis määrdundkollane maailm, aksendiks erkpunased pajud ja kiiskavvalged lumevaalud. Mida aasta edasi, seda enam täiendab pilti ringilendav prügi. Detail, mis puudus nii minu lapsepõlvest kui arvatavalt ka Williamsi maailmast.
Ahastav kajakakisa ning kriiskavad närvilised varesed. Neile sekundeerimas varblaste ja tihaste omavaheline duell, kes laulab kõvemini. Kusagil sõidab rong ning keegi piinab võrri.
Ja need lõhnad. Üle kõige magusvärske osoon, Kergelt hapukas mulla, seente ja kõdunenud lehtede lõhn. Kusagil põletab keegi prügi ning spetsiifiline raudtee diisli tõrva ja metalli aroomikokteil.
Ja taevas on nii valge valge valge.
Ma olen lugenud, et väidetavalt surevad inimesed neil kahel perioodil- sügisel ja kevadel, kui rohelist enam/veel pole, kõige suurema tõenäosusega. See on kurb ja lohutu aeg. Tüüpilisest Eesti filmist eristab Minu Kevadet see paarileheküljeline näidend.
Tiisikusse surnud prostituudi noorem õde lootmas ootamas ja igatsemas midagi. Huvitav, miks just kevadel tekib vastupandamatu soov armastuse, soojuse ja helluse järele? Olla kellelegi vajalik ja mitte elamiskõlbmatuks tunnistatud....
Pabervalge lõputu taevas. Maailm ilma rohelise värvita. Võimalus näha, kuidas loodus on kasutanud vaid kümnekordselt lahjendatud põhitoone: taamal sinakashall metsaviirg, igas tonaalsuses ja varjundis määrdundkollane maailm, aksendiks erkpunased pajud ja kiiskavvalged lumevaalud. Mida aasta edasi, seda enam täiendab pilti ringilendav prügi. Detail, mis puudus nii minu lapsepõlvest kui arvatavalt ka Williamsi maailmast.
Ahastav kajakakisa ning kriiskavad närvilised varesed. Neile sekundeerimas varblaste ja tihaste omavaheline duell, kes laulab kõvemini. Kusagil sõidab rong ning keegi piinab võrri.
Ja need lõhnad. Üle kõige magusvärske osoon, Kergelt hapukas mulla, seente ja kõdunenud lehtede lõhn. Kusagil põletab keegi prügi ning spetsiifiline raudtee diisli tõrva ja metalli aroomikokteil.
Ja taevas on nii valge valge valge.
Ma olen lugenud, et väidetavalt surevad inimesed neil kahel perioodil- sügisel ja kevadel, kui rohelist enam/veel pole, kõige suurema tõenäosusega. See on kurb ja lohutu aeg. Tüüpilisest Eesti filmist eristab Minu Kevadet see paarileheküljeline näidend.
Tiisikusse surnud prostituudi noorem õde lootmas ootamas ja igatsemas midagi. Huvitav, miks just kevadel tekib vastupandamatu soov armastuse, soojuse ja helluse järele? Olla kellelegi vajalik ja mitte elamiskõlbmatuks tunnistatud....
Tellimine:
Postitused (Atom)