Viplala ja Viljandi

Järv ja lossimäed

Kõigepealt tahaksin  ma vabandada Elisabet ja  co ees. Ma võtan tagasi kõik oma pahad sõnad Viljandi kohta. On suur vahe kas viibida kusagil nostalgiast pimestatuna vanu aegu taga igatsedes või siis turistina, kel avatud meel ja rõõmus süda ning ilus ilm.

Mu Mees Kes Jookseb pani meile kogemustele tuginedes ööbimise kohta nimega JustRest, mis on 
automaatmotellina omaette spartalik elamus. 

Aga parim point oli lähtepunkt pikkadeks rännakuteks. Ma matkasin läbi kohad, kus ma oma pika ja väärika elu jooksul sattunud polnud. Või siis. Kunagi ammu. Aga avastusi- vau, mis siin tehtud on, oli palju. Turisti jaoks on kesklinn imekena, kenasti korda tehtud. Super.

Söömas käisime paljukiidetud Fellinis. Ma käisin, või õieti töötasin seal 25 aastat tagasi. Vahepeal on taas toimunud imeline muutumine.
Super teenindus. Maitsev toit, kuigi portsud olid pisikesed. Ja hulluksajav orgastiline beseerull vaarikatega.

Aga hämmastas 2 asja. Viljandis räägitakse eesti keeles. Täitsa imelik on olla. 
Saate aru. KÕIK räägivad eesti keeles. Ma mõtlen, äkki tõesti ei tohiks väljaspoole Tlna põgenikke lasta. Kui nad just ise väga ei taha. Neid väheseid säilinud eestluse kantse peaks ajaloo eesmärgil säilitama. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt


Ja teine. Kas Eesti väikelinnad on tõesti jõudnud Euroopasse.. kohvik oli täis. Me saime viimase laua. Ja saba oli ukse taga. Lihtne eesti inimene sööb õhtust väljas.
Tõesti vapustav ja väga tore.
Nüüd peaks veel üle saama püüdest pakkuda kõike kolme söögikorda ja keskenduma kas õhtule või lõunale. Et ka omanikel oleks oma elu. Mitte ainult töö..
Sest linnarahval ilmselgelt on. Laupäeva õhtul kondas linnas mingi 4 inimest. Ülejäänud olid sündsalt kodus.

Ja varesed kraaksusid.

A. Bruštein Tee viib kaugusse

On arusaamatu ja häbiväärne, et minul, kes ma olen enda meelest läbi studeerinud kogu nõukogude punase patriootliku noorsookirjanduse, on kahe silma vahele jäänud raamat Tee viib kaugusse. 

Nii Sesamy kui ka Elisabet on nimetanud seda oma üheks lemmikuks. Ja neid ma usaldan.
Minu raamat oli Kullimaja Marta. Linda kirjutab sellest siin.

Ja peab tunnistama , et need kaks raamatut on väga sarnased. Venemaa muutumine 20 saj alguse murrangulistel aegadel läbi väikese tüdruku silmade

Ma ei tea kahjuks kui autobiograafiline on Marta raamat, vaadates kirjaniku eluteed, siis ilmselt on. Aga kõik need kohad olid ja on Riias reaalselt olemas. Ma olen need üles otsinud ja see muudab teema ning raamatu veelgi lähedasemaks.

Kuid sellest hoolimata on .. Marta ikkagi ilukirjandus, lugu.
Tee viib... on biograafia  Bruštein räägib elus kohatud ja kahtlemata väga huvitavatest persoonidest. Annab vihjeid nende tuleviku kohta. Aga lugu jääb seetõttu ebaühtlasem, meenutustereaks. 

Ilmselt pole mu võrdlus õiglane. Martat olen ma lugenud musttuhat korda ja igas vanuses. Täiskasvanuna loetud Tee viib... jääb kindlasti seetõttu nõrgemale positsioonile.

Šasa kasvab üles u 1894. Revolutsioon on õhus, aga kaugel.
Sasa on intelligendi tütreke. Majapidajanna ja koduõpetajad.

Marta tegevus toimub u 20 aastat hiljem. Esimese MS eelõhtul ja ajal. Marta õde Lilli saab tunda ka kapitalismi õudusi, kuid õnneks kasvab ümber ja saab tunda Vene provintsi kõiki võlusid.

Marta on töölise ja revolutsionääri tütar. Eestlane. Ja ilmselt see viimane annab mitu sümpaatiapunkti.
Marta on ühtlasem lugu suurte tunnetega. Lein, armumised ja sõprus.

Vahel olen ma mõelnud, kuidas oleks olnud elada sellel ajal. Kui elasid Tõelised inimesed, head inimesed. Kes pidasid õigeks ausust, siirust, lahkust, nõrgemate aitamist. Vasjok Trubatsovi raamatus on  näiteks stseen, kus õpetaja kurvastab halva hinde pärast ning poisil on piinlik!, et ta on õpetajat alt vedanud.

Küpros Paphos

Mees saatis messi, et Budapesti on soodsad lennupiletid. Vaatasin just õõvastavaid pilte massidest Ungaris ja arvasin, et äkki me ei mahu. Ja kui soe seal üldse on...
Jäi siis hoopis Küpros. Ma olen alati öelnud, et kogemused on saatanast. Kreetal käisime me peale Türgit. Siia tulin peale Itaaliat... ja paraku on  võrdlused selle maanurga kahjuks. 

Ma olen üritanud leida eestikeelset omadussõna selleks
Et on keskmine, ok, rahuldav... kõht on täis, soe on ka, aga seal, mujal on parem...

Kuiv ja tolmune

Palju sõltub ka hotellist. Võid ju väita, et see on ainult magamiseks. Aga kui vesi on leige ja surve olematu. Siis varsti hakkab häirima. Kuni harjud...

Kuidas ma küll elasin enne interneti tulekut?? Üle pika aja olime hotellis, kus wifi oli ainult lobbys.
Uskumatu, kui palju on aega. Aega, mida ei oskagi täita. Lõputult lugeda, vestelda, võõraid teleprogramme vaadata... pikad pimedad õhtud...Tegelikult oli isegi hea, et netti polnud. Siin on ju teistmoodi pistik ja meil õnnestus kohalikust marketist saada viimane adapter.

Aga soe on. 27- 29 kraadi. Ja see kompenseerib nii mõndagi.