Kalle Muuli "Kodanike riik"

Olles läbi lugenud Kalle Muuli triloogia, võib kokku võttes öelda järgmist.
1. Poliitika on vastik. See, mida tehakse võimu nimel... see on. Vastik.
2. Kui hämmastavalt suur roll on maailmas juhusel. Rohkem kui kord algab lugu nii: mõjukas mees X oli tähele pannud üht noort aktiivset Y-t ja kutsus ta endale nõunikuks(!).
 Loomulikult, sellel Y-l peab ka sisu olema, muidu ei saa asja. Aga ilmselgelt ei tee need Y-d tripodi teste, ei esita CV-sid, ega osale konkursil. Nad on õigel ajal õiges kohas ja tunnevad õigeid inimesi.

Lapsed, kui soovite saada rikkaks, õppige reaalaineid. Kui soovite saada rikkaks ja kuulsaks, siis õppige politoloogiat või haldusjuhtimist... ja ärge keelduge plakatite kleepimisest.
Juhus ei mängi rolli ainult inimeste puhul. Ka asjad ja tegevused ja sündmused saavad rohkem kui tihti alguse juhusest.
Sellest tulenevalt ka kolmas järeldus:
3. aeg peab olema küps. Ma ei oska seda ratsionaalselt selgitada, aga kuidagi nii on, et vahel võib kõik olla õigesti, kuid ikkagi ei saa soovitu teoks. Ning siis ühel päeval on aeg küps ja isegi, kui ettevalmistus pole täiuslik, asjad õnnestuvad ning juhtuvad.


Neist raamatutest kõige huvitavam on ilmselt "Vabariigi sünnimärgid". Loogiline, kuna räägib üleüldiselt Eesti lähiajaloost ja keskendub eelkõige tähtsamatele ja olulisematele sündmustele.

"Isamaa tagatuba" oli samuti väga huvitav.
 "Kodanike riik", aga, kuidagi... steriilne..?
Mida lehekülg edasi, seda enam oli soov heisata sini-must-valge, pühkida silmanurgast liigutuspisar ja  raamatu lõppedes lausa  püsti seistes aplodeerida. Kestvad kiiduavaldused. Mis oleks meist kõigist küll saanud, kui poleks olnud RE kindlat ja konkreetset juhtivat kätt, mis on toonud meid rikkasse ja helgesse tulevikku...
Ilmselgelt tuleb järgmistel valimistel hääletada nende poolt. Kes siis veel...

Skandaale sellest raamatust ei leia. Kallase 10 miljonit on küll lahti räägitud, kuid Meikari case piirdub kolme lausega, millest üks on  a la kõik oligi juriidiliselt korrektne.
Vastust ei saa sellel aastal toimunud vangerdustele ning juttu pole ka fooliummütsikestest. Võin saladuskatte all öelda, et isegi mina tean RE ladvikust värvikamaid fakte. Ma ei tea, kas seda raamatut on asjaosaliste poolt toimetatud.  Või ongi RE ajalugu nii veatu ja ladus, täis õnnestumisi. Erinevalt IRL ajaloost, mis oli värvikas. Aga ehk on õigus Rõivasel, kes viimati raadios manitses, et vahel ongi asjad lihtsad ja lihtsalt. Polegi skandaale  või vandenõud.

Ilmselgelt võidab tugev turundus aated või maailmavaated (M.O.T.T)
 Inimesed on mugavad. Ühes oma postituses küsisin retooriliselt, miks enamik eesti meestest, kes on loomu poolest konservatiivid hääletavad ikkagi RE poolt.
 Hundi Ulg vastas: Reformierakonna on loonud aastatega imago edukusest, enesega hakkamasaamisest jne. Reformierakond on poistekampade mõistes alati teistest paremad (üksteist aastat võimul). Ning kuigi mees võib lugeda enne igat palgapäeva väheseid sente, siis iseendale tunnistamine oma ebaedukusest on ületamatu. Mees TAHAB kuuluda edukate, võitjate hulka...

RE on oma edu oskuslikult tsementeerinud jättes meid tegelikult valikuvõimalustest ilma. Erakonnad, mis väljendavad selget maailmavaadet, ei saa ilmselgelt mitte kunagi meeldida laiadele massidele. Ja kui ka RE ei peaks mingi ime läbi valimisi võitma, jääb ta  nii ehk naa kaalukeeleks. Neutraalseks kas konservatiivse või siis sotsiaaldemokraatliku maailmavaate tasakaalustajaks.
Enne, kui ühe teise suure partei ladvikus midagi ei muutu, ei muutu ka Eesti poliitmaastikul midagi. Ma ei oskagi põhjendada, miks selline stabiilsus ja valikute puudumine mind häirib. Lihtsalt häirib.

Aastaid tagasi ei suutnud ma kuulata saadet "Olukorrast riigis". Sest see tõstis mu vererõhku ja ajas mind täiesti närvi. Aja möödudes, kas muutusin mina, või muutusid saatejuhid leebemaks- muutus see mu lemmiksaateks. Kuigi Samost ja Muuli olid teoreetiliselt erinevatel seisukohtadel, olin ma suurema osa ajast nende mõlemaga üsna nõus.  Ja kui algul Samost ja seejärel Muuli saatest lahkus, oli mul väga kahju.  Andku hr. Tankler mulle andeks, ta on küll andekas ajakirjanik, aga sest saatest puudub nüüd KIRG.

Ning huvitaval kombel, kui Muuli saadetes oli kirg, siis need raamatud on täiesti kiretud. See triloogia pole ilukirjandus. Muuli räägib, eriti viimases raamatus, täiesti kiretult ja faktipõhiselt.Objektiivselt? Ju vast nii peabki.

 Teatud lõigud, kuna ju sündmused on samad, neis raamatutes korduvad. Kuid mis on kummaline ja millest on natuke kahju: sündmused on lihtsalt sündmused, need pole edasi antud erinevast vaatenurgast- vastavalt siis näiteks RE või IRLi vaatepunktist. Üks väheseid teemasid, milles on tunda Muuli suhtumist, on Savisaar. Mu naiivne vaimustus, et Savisaar oligi meie iseseisvusaja kangelane, rikuti juba T. Vahteri raamatus "Vaba riigi tulek". Muuli mu meelest ei varjagi, kui väga talle Savisaar ei meeldi. "Vabariigi sünnimärgid" "paljastas" ja käesolev raamat kinnitas minu jaoks ka Kallase tegeliku(?) olemuse. Ja see pole positiivne.

 Hoolimata mu kohatisest kriitikast on need tegelikult väga head ja vajalikud raamatud. Ning mul on äraütlemata kahju, et Muuli end erakonnaga sidus. Kes kirjutab nüüd raamatud Keskerakonnast ja SDE-st?...

 Ja nüüd võiks tulla mõni kirglikum kirjutaja ning teha neist raamatutest kokku Eesti oma "Kaardimaja" stsenaariumi..

Udo Uibo Sõnalood

Ma olen vahepeal läbi lugenud mitu head raamatud, aga aju on ilmselt veel puhkusereziimil- ei oska midagi pikemalt nende kohta öelda.
Ei oska õigupoolest eriti lisada ka sellele raamatule, aga ma teen postituse, et soovitada.
Soovitada väga head raamatut.

Ma pole kunagi varjanud, et olen etümoloogiafänn. Kunagi, kui pensionile lähen, siis on vast aega ja võimalust seda teemat põhjalikumalt uurida.
Selle raamatu lugemiseks ei pea fänn olema. Sest ma ei kujuta ette inimest, keda ei huvitaks meie igapäevaste sõnade päritolu.
Sõnade valik raamatus on üsna veider.
Minu meelest.
Aga ju on ses oma loogika.

Kui Eesti Etümoloogiasõnaraamat on teatmeteos, siis Uibo jutustab oma raamatus mõnusaid lugusid. Kohati väga vaimukal moel.
Muuhulgas saab sealt näiteks retsepti ravimile laste jonni vastu:)
Intrigeeriv on see, et aeg- ajalt viitab autor  EES-le ja vaidlustab mõne seal avaldatud seisukoha. Õnneks või kahjuks on see teadus, kus on palju oletusi. Ja see teebki teema põnevaks.

Põnevaks teeb loo ka see, kui kiiresti ikka keel muutub ja areneb.
Udo Uibo toob raamatu alguses näite, et järgnevast lausest poleks näiteks Kristjan Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna. Mina oletan, et  välja arvatud sõna "kuninganna", on sellest lausest arusaamisega raskusi  ka tänastel alla kümnestel?

Üllas kuninganna veendus alluvate vooruses.

Kellel väikesed lapsed on- Iibis, Kaur, Ritsik, Laborihiir... proovige!
Keel muutub. Ja meie ka.

Portugal, Lissaboni ümbrus

Lissabon, vaade S Jorge kindlusest

Eellugu
Mul oli kunagi portugallastest koosnev juhtkond ja nende hulgas üks, kes mingil põhjusel kohe üldse ei sallinud Eestit ja eestlasi. Küll käis talle närvidele meie isepäisus, ülbus, see, et randades pole võimalik jeebiga ringi kihutada ning olematud golfirajad. Ta oli veendunud, et me, eestlased, samuti vihkame Portugali ja armastas meile ikka rõhutada- teie, eestlaste meelest on Portugal üks vaene väike maa kusagil Aafrika kõrval....
Me ei osanud midagi arvata. Piinlik tunnistada, aga ma ei tea Portugalist mitte midagi: ei oska nimetada ühtki kunstniku, muusikut, kirjanikku...
Ma tean vaid, et neil on olnud ägedad maadeavastajad sajandeid tagasi ning tänu Vernele tunnen ma ka portugallast Negorot. Orjapidajat.
Ilmselt oli TAP pisut eeltööd teinud, või juhtusime suhtlema ainult intelligentsete inimestega:  kõik teadsid, et riik, nimega Eesti eksisteerib, ning " teil on seal ju külm ja sajab kogu aeg"...



Minu Portugal
Paljud mu tuttavad on küsinud: kas ja mis on erinev näiteks võrreldes Hispaaniaga?
Ookean on ilmselt Portugali õnnistus ja õnnetus: ookean ei saa mitte kunagi sama soojaks kui Vahemeri. Ja see hoiab ilmselt päevitajate hordid kontrolli all. Meie sealoleku ajal oli õhutemperatuuri rekordiks 35 kraadi, ookeani temperatuur oli 16- 17... Samas, ujujaid oli, ja mitte ainult punanahalised põhjamaalased.
Portugal on väidetavalt surfarite paradiis ning ka selles rannas koolitati soovijaid.
Kui ma siin varem olen vingunud, et iga lõunamaa riik on kui väike vene küla, siis Portugalis jäi aeg- ajalt isegi inglise keelega hätta. Ja mulle väga meeldib see. See ehedus, see vajadus otsida sõnu ja suhelda käte ja jalgadega ja lasta end mõnes söögikohas lihtsalt üllatada.
Btw. Kas maailma keeleteadlased on ikka kindlad, et tegemist on romaani keelega? Erinevalt laulvast itaaliast- hispaaniast kõlab portugali keel kui läti keel. Kõik, mis võimalik, susiseb essidest. Väga veider.

veiniriiul

Majutuskohta otsides, sain esimest korda teada, et booking polegi nii sõbralik, kui paistab. Valisin paar- kolm kohta välja, panin need nimekirja ning saatsin teistele ülevaatamiseks. Ning kujutage ette- 15 minuti pärast vaadates oli nende kohtade hind tõusnud ca 200 eurot !! Ma olin nii vihane, et otsustasin bookingut enam mitte kunagi kasutada. Leidsin ka muid lehti ja sain kinnitust väitele, et kõik portugallased puhkavad augustis: rõhuv enamik hotellide/ majutuskohtade kodulehti teatasid: "välja müüdud". Hinnad tõusid tundidega ja ma sain aru, et ainus õige valem (olin sunnitud bookingusse tagasi pöörduma) on: broneerid kõik vähegi sobivad kohad, hiljem jõuad tühistada.

Meie majutuskohaks sai Carcavelos. Linnake, mis saab 10 punkti 10-st. Imeline, rahulik, unine ja puhas väikelinn Lissaboni külje all. Võimalik, et meil ka lihtsalt vedas, sest sattusime reisi jooksul ka täiesti ülerahvastatud piirkondadesse- Sintra ja Nazare, näiteks.
Carcaveloses oli tasuta parkimine, väga hea ühistranspordiühendus kõigi olulisemate vaatamissihtkohtadega. Rongipilet Lissaboni ja tagasi maksis alla 3 euro.
Peene liivaga puhas rand, kust puudus agressiivne kaubandus ja tümps.
Ainult sahh... sahh... randa sõudvad surfilained.
Kohalikud noored patseerisid ringi särkidega- me oleme kohalikud, kui soovid, siis aitame. Igal pool oli näha politseinikke.
Internett oli väsitavalt aeglane, aga kui küsisid vastuvõtus korgitseri, siis - loomulikult- oli see kohe taskus olemas.

Ühte sorti tigu

Ma julgeks oletada, et viaduktid- sillad- ringteed on portugaallaste leiutatud. Nende teedevõrk on lihtsalt muljetavaldav. Ning liiklus on lõunamaa kohta üllatavalt viisakas ja sõbralik. Pole kõhklustki, et jalakäija lastakse viisakalt üle tee.

Ja palju teisi sorte tigusid

Jalakäijana aga nii äge pole. Kõik Portugali teed näivat olevat kaetud libeda kivisillutisega. Ei ole mõtetki kaasa võtta stilettosid. ainult tossud ja mittelibisevad rihmikud.

Toidust
Kõige raskem, minu meelest. Ükskõik millises maailma riigis ja linnas, on leida normaalne söögikoht.
Meie keskmine ühe inimese õhtusöögi hind oli ca 14- 16 eurot. See oli seal maal selline keskmine hinnatase ja selle eest ootan ma natukene ka maitseelamusi.
Eelroogade suhtes olime me hoiatatud, st seal on kombeks, et tuuakse tellimata lauda valik snäkke.  Menüüst sai vaadata nende hindu ja mis seal salata- kogumaksumus võis olla isegi kuni 9-10 eurot. Aga paraku oli päris mitmel korral suupisted maistvamad, kui see päris praad, nii et me sõime need alati mõnuga ära,
Mingil hetkel saab sügavalt kõrini turistikates pakutavast toidust: taldrikul on liha või kala kõrval, mis võis esineda ka vertikaalselt rippuva vardana, hunnik riisi ja teine friikaid. Taldrikureeglist pole nad midagi kuulnud... tuleb meelde vana anekdoot vanaemast kes ostis lapselapsele krõpse " kuna kartul on köögivili ja köögiviljad on kasulikud". Portugallased näivad arvavat sama. Parimal juhul on taldrikul viil tomatit ja kuhjake riivitud porgandit. aitab küll... Ja kastet ka pole. Kõrvale pakutakse pisipakendis ketšupit või majoneesi,

Mercado da Ribeira

Variant kaks toidust on väga rohkes kastmes kana või liha. Tänu kastmele pisut maitsvam. Lisandiks taas kuhi riisi ja friikaid.
Suppe ma kiidan: levinumad tundusid olema köögiviljapüreesupid, aga õnnestus proovida ka selge leemega kanapuljongit makaronidega.
No ja siis teod. Kas pole maailm kummaline: selle, mille eesti naise lömastab kummikukannaga, sellest teeb portugallane või, veini ja küüslauguga hõrgutise. Igas suuruses ja kujus pakuti. Muid mereelukaid ka. Aga minu meelst on need rohkem näksimiseks, mitte päris söök. Minu meelest.
Seekord ei aidanud mind ka tripadvisor ning kurb tunnistada, mul pole ka ise sinna midagi lisada. Soovitatud kohad olid kas eelpool kirjeldatud  turistikad või siis väga high level söögikohad.
Õnneks on inimene leiutanud abitu turisti jaoks kaubanduskeskused. Kus on tasuta parkimine, tasuta kemps ja terve maailma tähtsaimad köögid sööklast restoranini.
Natuke fänsim, kui tavaline keskus, on Lissaboni raudteejaamast kohe üle tee asuv Mercado da Ribeira. Igaljuhul, on seal esindatud kohalikud restoranid, pakuvad kohalikku toitu, on olemas degusteerimismenüüd jne.

Cabo da Roca

Mu pika jutu lühike mõte on tegelikult selles, et ma soovitan Portugalis valida apartmendi ( ja ärge unustage basseini!). Ma ei teinud seda sellepärast, et üks kohustuslik komponent puhkusest on " ma ei mõtle, mida söögiks teha". Ja ma ei mõelnud sellele, aga ma mõtlesin pidevalt, kuhu sööma minna.
Portugali supermarketites on üsna samad hinnad, mis Eestis ja värske kala- liha valik lausa muinasjutuline. Ning valmis, mitte valmitatud mangod, kiivid, viinamarjad, virsikud....
Meie kohalikus poes, ilmselt sihtgrupile mõeldes maksis kõige kallim vein 7 eurot! Suuremas poes oli ka kalimaid veine, Ning kui meil on veinid jagatud riikide järgi, siis seal oli mitu pikka riiulivahet jagatud Portugali enda maakondade järgi.
Ja kohalikud õllegigandid Sagres ja Super Bock on toonud turule 200 ml miniõlled! Ja õlu on suurepärane.


Cabo da Roca
Väidetavalt Euroopa mandri läänepoolseim punkt. Vastas tõele, et temperatuur on seal jahedam, kui mujal. Uhke ja metsik vaade Ameerikale (nali).

Sintra.

 Peña palee

Enne reisi sai imestas üks mu tuttav selle üle, et ma igaks reisiks kodutöö ette teen. Tema ei tegevat. Sintra jäi ka minul mingil põhjusel kahe silma vahele  ja ma pidin seda kibedalt kahetsema.
"Sõidame Sintrasse" on umbes sama, kui " sõidame Tallinna". Suur ülerahavastatud linn. Kesklinna leidsime küll üles, aga selgus, et seal on umbes sada objekti, mida peaks vaatama.
Valisime  nende hulgast Peña palee. Mingil hetkel keerasime aga vist pisut valesti ära ja olime  spiraalina mööda järsku mäenõlva üles keerduval teel, mille servas polnud isegi kõnniteed. Sildid väitsid lõpuni olevat 10 kilomeetrit.. seltskond arvas optimistlikult, et ega me mingid nõrgad pole, et bussi ootama jääme... ja niimoodi kuuma päikese käes marssisme ikka edasi ja edasi. Lõpuks ( õnneks) loobusime ning saime bussile. sest minna oli veel, oi kui palju.
Vabandagu kõik Sintra fännid, aga see linn mulle ei meeldinud.
Järjekorrad, järjekorrad. see linn vajab kindlati kas väga head kodutööd või siis head giidi, kes selgitaks, miks just see kitsaste tänavatega vanalinn on ägedam, kui ülejäänud maailma kümme tuhat.
Ilmselt olen ma liiga palju käinud ja näinud, aga kõik need kindlused, kirikud, lossid, maalilised vanalinnad hakkavad kokku sulama ja sa ei mäleta enam, kus, aga oled kindel, et kusagil oled sa seda kõike juba näinud.

Lissabon

Eelnevalt oli juttu, et ma ei tea Portugali kunstist midagi. Sintras olid tänavatel päris põnevad installatsioonid. Rannabaaris seintel kohaliku naivisti maaild ning nii Lisabonis kui ka Evoras väga ägedad grafitid, mis vist liigituvad pigem linnakunsti alla.
Sel aastal on neil 1974 aasta revolutsiooni aastapäev ja sel puhul oli seinad täis maalitud nelke ning punaseid lippe ja sonimütsides mehi... aga tulemus oli muljetavaldav.





Belém ja Jeronimose klooster (Mosteiro dos Jerónimos)

Belém

asuvad teineteisest üle tee. St siis Belemi kindlus ja ausammas ja torn.
Sealse maa üsna tavapärane parkimispraktika tundus olevat, et platsil oli üks neeger, kes valdas inglise keelt täpselt niipalju, et kinnitada: tegemist on tasuta parkimisalaga, aga 5 euro eest valvab ta meie autot ja garanteerib, et see on ka tagasi tulles seal ja olemas...
Kui otsida viitsib, siis tegelikult on olemas tasulise parkimise alad, kus on automaadid ning hind on ca 1 h/ 1 eur ( sõltub kohast) nii et valikuvõimalus.

Belemist me neid päris- päris õigeid ja autentseid koogikesi üles ei leidnud ( aga neid on müügil igal pool, seega pole lugu), aga kloostri kõrval müüsid tüdrukud ilmselt parimat isetehtud limonaadi, mis me iial saanud oleme.
Klooster on ehitatud 16. sajandil ning esindab hilisemat gootistiili. Kuulub muiudgi UNESCO kaitse alla ja selle seinu peetakse maailma  kaunimateks.
Kloostris oli ka väga põnev sein, kus paralleelselt jooksid maailma ning Portugali ajaloosündmused. Jah. Me siin alles elasime pärisorjuses, kui teised maailma vallutasid...

Okeanaarium ( Oceanario de Lisboa)

Vasco da Gama sild

Asub väga- väga ägedas moodsas kvartalis, kuhu ma soovitan minna ka siis, kui okeanaariumisse ei viitsi minna. Aga okeanaariumis on nunnud pingviinid ja saarmad ja palju kalu. Mulle väga meeldis. Me sattusime sinna õigel kellaajal- rahvast oli üsna vähe. Seega sai rahulikult uidata ja vaadelda.

Keskkonna teema on Portugalis üks veider asi. Igal pool sellst räägitakse ja rõhutatakse- sildid ning pildid. Aga esimeses supermarketis saad aru, miks EL tahab keelustada pisikesi tasuta kilekotte ja oled sellega 100% nõus. See on lihtsalt õudne, kui palju nad kilekotte kasutavad. Ja kempsudes on musta värvi ja kalapiltidega vetsupaberi reklaamid...
Okeanaariumi kõrval asub köisraudtee, millelt saab imetleda Vasco da Gama silda ja nagu ma juba mainisin, väärib see kvartal jalutamist ka niisama.
Okeanaariumis, muuseas, oli üks soodsamaid toidukohti, mida me reisil nägime.

Kindlasti tasub sõita Nazaré sse,

Nazaré supelmajad

Koht, mis on tegelik eesmärk, asub kõrgel kaljul- Sítio. Alt-linnast saab sinna köis-trammiga.
Ka all-linnas on vaatamist. Nazare rand oli pisut kruusasem, kui "meie oma". Kuna ta on läänerannikul,  siis ilmselt oli vesi külmem- ujujaid tundus vähem olevat. Rannas käis tümakas. Ja päevitamiseks olid mõeldud väga ägedad supelmajad.

Nazaré kuulus seelik

See, millega seda linna müüakse, on vana kaluriküla. rannas istuvad vanamehed, kes kuivatavad seal kala.
Ning vanaprouad oma seelikutega.
Algul, ma ei näinudki neid seelikuid. Teadsin, et peavad olema, aga no pole, siis märkasin, et tõepoolest. Prouadel on seljas põlvini(!) ruudulised seelikud, mis on kaetud põllega. Kliima tõttu arusaadav, aga äraütlemata veider, et vanainimestel on seljas lühikesed seelikud.
Vaade Sitiolt on tõeline vau- elamus. Ausalt. Väärib iga senti.
Ning seal müüakse ka jumalikke pähkliküpsiseid. Ma ütlen etteruttavalt, et supermarketis on need müügil kolmandiku võrra soodsamalt,. Lennujaamas oli ainult ühes poes ja kirvehinnaga ja Lissaboni ümbruses neid polnud. Ainult Nazarest ja Batalhast saabki...

Batalhas on

Batalha klooster

14. sajandist pärit imeilus gooti klooster. Isegi mul, kes on juba täiesti immuunne kõigi kirikute suhtes jäi suu lahti. Ning vitraazist põrandale tekkiv värvimäng...
Ja kogu selle linnakese meelolu oli selline. Rahulik. Harras. Meeldiv.

Lissabon
Ma saan aru, et Lissaboni teema on trammid. Oli kohe lausa mitu varianti. Roheline tramm sõidutas 12 euro eest. Kollane 2,60 eest ja nr. 28 oli vist veel soodsam. Selliste tuuride suurim eelis on see, et saad rahulikult istuda, jalgu puhata, inimesi jälgida ja näha kõike, mis on oluline.
Siis oli veel selline tramm, mis sõitis mäest üles ja seejärel alla. Vahepeal said muidugi taas imetleda vaadet. Minu meelest oli see mõttetu.

Käisime  Sé katedraalis. Kus meil vedas. Oli just käimas jumalateenistus ning inglihäälega noormees laulis oreli saatel. Ma mõistan ka seda, miks usk on lõunamaades nii oluline. Kuuma ilmaga pakub kirik jahutust ja varju. Siis nii mitmeski mõttes ja otseses tähenduses.
Ning S.Jorge kindluses. Kust oli taas imeline vaade. Aga muidu kindlus nagu ikka kindlus.
Vabandust.

Viimasel päeval jõudsime veel Évora.

Évora

Evora asub Lissabonist sisemaa- Hispaania poole. Lõputute oliivisalude ja viinamarjaväljade vahel. Teele jäi päris mitu veinimõisa.  Kaunis antiikne linn, kust võib leida kloostreid keskajast ja varemeid, mis ulatuvad 1. saj pKr. Loomulikult taas UNESCO kaitse all.
Lisaks tavapärasele oli sealseks hitiks São Francisco kontide kabel. Ma olen samasuguses käinud Tšehhis, kuid too oli kuidagi anonüümsem.
Portugali omas olid just käimas restaureerimistööd. Noored puhastasid pintslikestega konte. Seina peal rippus ka üks täisluukere ja tekst kõrval seletas, et luud ja kondid on pärit kohalikult kalmistult. See kõik oli päris õõvastav...

Evora oli meie jaoks ka nn korgipealinn. Hunnitud korgist valmistatud kingad- kotid ja muud esemed. Siiani kripeldab, et ei raatsinud osta.

Jah, Portugal on imeilus. Valgus- valgus- valgus. Päike. Mingi kummaline rõõmus rahu. Ookean.
Tallinnas võttis meid vastu 14 kraadi ja lõputu vihm.
Aga ikkagi on kodus parem:)

Eestlane ja venelane 14: Minu venelased

Mulle tundub, et kuumus on inimesed täiesti sassi ajanud.
Lambist lastakse alla reisilennuk. Siis on meedia tagajalgadel, et Eestisse julgeb tulla inimene, kes arvab valesti. Ja tagatipuks deklareerib kodanik, et ta keeldub tarbimast asju, milledele on märgitud kirillitsas toote nimetus...
Mis toimub?

Olgu, siin on mitu probleemi. Kas mul on õigus jätta kutsumata endale külla inimene, kes mulle ei meeldi? Mina arvan, et jah. Arvaku ja olgu oma kodus selline nagu tahes, aga oma kodus ei pea ma taluma näiteks patsidega tüdrukuid, kui ma neid mingil põhjusel ei salli.

Kas on õige laiendada kõik Venemaa sigadused ja karistada nende eest kõiki  vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi? Minu meelest mitte. Seda enam, et mõned neist on igati ontlikud Eesti kodanikud. Enamik neist elab oma igapäevast elu ja ei saa mitte kuidagi mõjutada Venemaa, kui riigi, otsuseid ja tegevust.



Aga äri vs eetika? See on juba keerulisem teema. Olgem ausad.
Meid häirib, et see keel on just vene keel.
Meid ei loksuta teadmine, et akadeemiline maailm on varsti täielikult ingliskeelne ja et Tallinna kesklinn ja reisisadam elavad soome keeleruumis. See on eetiline ja normaalne. Klient on kuningas. Ja Eesti liiga väike ja kõik need teised tõed.

See, et ca 400 000 Eestis elavat inimest saavad lugeda pakendil olevat infot talle mõistetavas keeles, ei ole eetiline.
See, et Eesti riik pole suutnud toetada 20 aasta jooksul  venekeelse toimiva usaldusväärse meediakanali teket. Et pole olnud piisavat nõudlust ning et ainus toimiv reklaamikanal on PBK. Ei ole eetiline.
Kas ärimees  peab lõpetama kaupade ekspordi Venemaale, mitte ostma teenuseid ja kaupu Vene kapitalilt olevatelt ettevõtetelt? Et mitte toetada kurjust ja valet?
Ilmselt ei ole sellele küsimusele õiget vastust. Sest iga riigi, iga ettevõtte taga on Inimesed. Lihtsad inimesed. Ja ma tõesti ei tea, kas on õigust karistada neid, kuna meie vaated ei kattu nende inimeste valitsejate vaadetega.
Ning kust jookseb see piir. Kas Mistrale, millega tehakse ilmselgelt kurja, ei tohi müüa. Aga  rõivaid ja toitu tohib?
Need on küsimused millele ma vastust ei tea.

Aga mitmes asjas olen ma veendunud.
Meie endi venelasi ei tohi kiusata. Kõikidesse inimestesse, sõltumata nende soost, rassist või rahvusest tuleb suhtuda lugupidamisega. Inimesed ei vastuta oma rahvuskaaslaste sigaduste eest.
Ma saan aru, et on naiivne loota, et Venemaa muutuks normaalseks. Aga täiesti meie võimuses on, et inimesed, kes elavad Eestis on meie poolt, et nad saavad tasakaalustatud uudiseid ja armastavad oma praegust kodumaad.

Meeldib või mitte, aga eksport ja äri on majanduse alus ning mootor. On teatud eetilised piirid, mida ei tohi ületada. Aga piimapaki markeerimine venekeelse sildiga ei ole minu jaoks see eetiline piir. Info edastamine kliendile talle arusaadavas keeles ei ole see eetiline piir.
See piir on kusagil kaugemal.

goodreads.com

Te ju teate, et ma armastan numbreid. Mingi veidra valemiga jõudsin goodreads.com-ini. Surfasin natuke seal nõutult ringi ja siis leidsin enda meelest portaalile päris hea eesmärgi: kaardistada, kui palju raamatuid ma läbi olen lugenud.

Ma pean tunnistama, et olen selle lehe osas natuke pettunud. Ei teagi, mida ma ootasin- mõnusaid arutelusid loetud raamatute üle?
On lugejate ülevaated, mida on võimalik kommenteerida ning laikida. Ja ilmselt kusagil tekib ka diskussioon. On mingid grupid, aga ma tõesti ei viitsi nende kõigiga liituda, et leida üles elusamad kohad.
Hea on ülevaated autorist. Ja hea on ka raamatu juures olev ülevaade " teised raamatud, mis meeldisid neile, kes seda hindasid". Tunduvad päris loogilised.
Pettumus on statistika. Mingil põhjusel ta mul ei tööta ja kui töötaks, oleks seda ikkagi väga napilt. Abi otsimine lehelt on mega-keeruline. Lõpuks leiab kõik üles, aga millise vaevaga...


Sinu loetud raamatute põhjal programmi poolt antavad lugemissoovitused oli asi, mis äratas huvi, aga tegelikult on see üks suur jama.
Ma pole küll ühtegi soovitatutest lugenud, aga usaldust ei ärata, kui ta pakub mulle lugemiseks  juba sisestatud raamatu- aga, vau, hoopis teises keeles. Samuti on väga veidraid valikuid žanrite põhjal. No ma ei tea, kas Clarke ja Asimov on ikka näiteks huumorizanri parimad esindajad. Aga see selleks. Arvuti teeb, mis suudab.

Tohutult häirib, et sama raamat erinevates keeltes üldjuhul ei muutu üheks. Ja see kuidas neid "combine"-da- vabandust, aga mina hakkama ei saa ja abiotsingutel eksisin lehel täiesti ära.

Ma ei saagi päris täpselt aru selle lehe eesmärgist. Sa saad endale näiteks sättida eesmärgi, mitu raamatut sa aasta jooksul läbi loed. Et siis... kes on sihtgrupp? Koolilapsed?
Ilmselt, kui oled ingliskeelne ja kõik su sõbrad on seal keskkonnas, on see päris ok. Aga minu jaoks, kelle sõbrad raamatuid ei loe ja oma mõtteid tõlkida ka ei viitsi, jääb see mänguasi ühekordseks projektiks.

Kui palju raamatuid inimene oma elus läbi suudab lugeda?
Mul on nimekirjast puudu kõik õpikud, teatmikud, aime- ja erialakirjandus, kuhjadega titekamaid lasteraamatuid ja kaasaegne pehmekaaneline kräpp. Väga palju on mul puudu nõukaaegseid, kuna neid pole andmebaasis. Ja no kuulge, kui isegi selline šedööver nagu "Kangelaspioneeridest" puudub, siis millest me räägime?...:)
Puuduvaid raamatuid saab ise sisestada, aga nõukaaegsetel puudub isbn kood. Mis tähendab, et raamatu profiil jääb poolikuks. Pilti saavad lisada vaid teatud õigustega kasutajad. Ja lisaks on sisestamine ikkagi väga tüütu. Seepärast lisasin vaid need, mis mulle midagi aegade jooksul on tähendanud ning olulisem: millest ma natukenegi midagi mäletan.

Hiljuti oli ajalehes juttu, et mingis uuringus said lisapunkte lapsed, kes väitsid endil kodus olevat vähemalt 500 raamatut. Ma julgen täie kindlusega väita, et enamik neist lastest valetasid. 500 raamatut on ikka megahunnik. Ma olen sinna hetkel sisestanud teatud mööndustega (st. ma pean mäletama sisu) nii oma vanemate kui ka isikliku raamaturiiuli ja 500-ni annab jõuda.

Oletagem, et mul on puudu pooled. See teeks siis ca 1000 läbiloetud raamatut, mis arvestades mu aktiivset just nende raamatute lugemisiga teeb umbes 2,3 raamatut kuus. Samas on olnud aastaid, kus ma pole lugenud ridagi. On aastaid, kus lektüüriks olid ainult õpikud. Ja väga palju aastaid, kus olen uuesti üle lugenud ainult vanu lemmikuid.
On see loogiline number?

Mälust olen ma varem kirjutanud, aga tegelikult on see ikkagi väga kummaline, mida ja kuidas me mäletame. Mingil veidral kombel mäletan ma superhästi sadu lapsepõlves loetud raamatuid. ja praktiliselt ei mäletagi kümneid hiljuti loetuid.
Osati on see loogiline. Kohustusliku kirjandusega sai tehtud lugemisteste, kirjutatud kirjandeid ja üritatud välja pigistada raamatu mõtet.
Aga need, mida ma ise ja kodus lugesin?
Vaatan seda nimekirja ja üritan oma lemmikutele leida mingit ühist nimetajat. Miks ma neid siiani armastan ja võin veel sajandat korda üle lugeda.
Üldiselt on need lihtsad jutukesed. Pole suuri tundeid ega hingematvat põnevust. Pole sügavat kunsti, üllatavaid üldistusi või põrutavad sümbolismi. Ühine nimetaja on vist hoopis- väärtused. Nad räägivad õigest ja valest ja heast ja halvast... Mu tuttavad ilmselt nõustuvad, et mu eetilised väärtushinnangud tekitavad nii mõnelgi juhul küsimärke. Kas see oli ja on mingi omamoodi kompensatsioon, soov lugeda lugusid, milles inimesed on ilusad ja head?

Tegelikult hakkas neid raamatuid sisestades pisut kurb. Kõigil neil raamatutel on autor, kes hinge värisedes on toonud lugejate ette oma elu töö. Oma mõtted. Ja kui mitmed tuhanded nendest kaovad tolmu alla. Mitte keegi neid ei mäleta. Isegi sellises naljakas portaalis, nagu on goodreads, neid pole.

Üks huvitav nüanss, eriti hindamisel, on ka lugemise aeg. Ajastus. Projekti " ma ei sisesta ühtegi raamatut, kui ma ei mäleta millest see räägib" raames üritasin üle lugeda näiteks Stendhali "Punane ja must".
appi.
Tuleb välja, et ma ei suuda enam lugeda raamatuid, kus nii kangelane kui ka kangelanna puhkevad nutma ja ripsmetel helkivate pisarate kiuste on tunda, kuidas ta mõtles alati ainult sügavmõttelisi mõtteid.
Ma olen vist sügavate tunnete east väljas. Raamat, mis 20 aastat tagasi oleks saanud 5, saab täna vaevu 3. Vastupidist hindamist huvitaval kombel ei esine. Aeg pole midagi paremaks muutnud, Mis oli hea, on seda siiani.
Naljakal kombel ma raamatus olevaid pisaraid ei talu, aga samas võin ikka ja veel ulguda nutta Florale, Siljale, Martale või Gesinele kaasa elades. ise nuttes.
Elu on imelik. Inimene on imelik. Mina olen imelik.

Napi statistika põhjal, mida portaal väljastab selgub, et mu loetuim autor on Eno Raud! Järgnevad Lindgren ja Tammsaare ning neljandal kohal on juba 8 autorit. Kõige rohkem olen ma sisestanud nö laste-noorteraamatuid. Seejärel tuleb klassika.
St. Minu meelest klassika.

Aga jah. Kui peaksite seal kontot omama, siis saage minuga sõbraks. Võrdleme, kellel on pikem ja väärikam:)

Minu Top 40 ja olgu öeldud, et isegi see vidin ei tööta õigesti, vahele on võetud ka madalama hindega raamatuid ja täiesti välja jäetud  need, millel pilti polnud. Ja loomulikult on nad täiesti suvalises järjekorras. Ja osa on hoopis 3 või 4 punkti raamatud....
Aga vahet pole.

     
     

       
           

      Minu TOP 40
   
 

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

   

Indigoaalane's favorite books »
 
 

     
     

Rita Ahonen " Minu Stockholm"

Ma kuulsin sellest raamatust tänu Kuku raadiole, kus "nädala raamatu" raames loeti ette katkendeid. Äratas huvi, läks nimekirja ja nüüd siis lõpuks sai loetud.

Ja ma olen rahul. Ma julgeks vist isegi öelda, et tegemist on ühe parema Minu sarja raamatuga (mitte, et ma neid väga palju oleksin lugenud ja seetõttu teen ilmselt nii mõnelegi liiga).

Ma ei tea Rootsist just väga palju- olen käinud mõned korrad turistina ja töö asjus. Peamine info pärineb ikkagi Lindgrenilt ja teistelt autoritelt. Ning väga headest Rootsi seriaalidest, mida ETV on hakanud näitama.

Loetud "minudest" eristub see eelkõige küpsuse ja ja elukogemuse tõttu.  Kui enamik selle sarja lugudest räägivad noore inimese eneseotsingutest, siis selle raamatu autor on enese leidnud ja vaatab sooja huumoriga olnule tagasi. 

Ma ei tunne selle raamatu autorit, aga ta tundub inimesena, kellega tahaks sõber olla. Siirus, headus, tarmukus, huumorimeel ja mis väga oluline: lugupidamine nii võõra maa kui ka kodumaa suhtes.

Pr. Ahonen on ideaalne immigrant, kes on suutnud kohaneda uue riigiga ja samal ajal jääda eestlaseks. Ta oskab näha nii uue kui ka vana kodu eeliseid.
Ja see on väga sümpaatne.

Teine erinevus "tüüpilise minuga" on autori saatus. Kui enamik meist jääbki välismaal kajuteid koristama, banaane korjama või vabatahtliku tööd tegema, siis autor võitleb välja end erialase tööni. Noorele lugejale annab ilmselt päris hea signaali ja lohutuse, et autori eriala on humanitaarne, 

ja oh hullu, isegi väga spetsiifiline võõral maal läbilöömiseks: eesti filoloog. 

Ei ole vahet, milline on su eriala, kui sa seda armastad ning kirega teed, siis lööd alati läbi. 

Vot pr. Moran-  kõrgete kontsade ja roosa Marati kostüümiga on võimalik korda saata imesid. 

Kui ise oled tubli. Kui haarad kinni võimalustest, oled valmis kaotama ning riskima.

Kuigi. 

On vana tõde, et õnne peab ka olema. 

Õigel ajal, õiges kohas, õiged inimesed. 

Nii nagu Mae kirjutas, jäi ka mulle õhku küsimus, kuhu kadus autori mees. Kui ikka nii suur armastus oli, et sa hülgad lausa kodumaa ja kõik senised suhted, siis pidi ju olema midagi väga olulist. Ja kui siis hiljem loed, kuidas autor on hädas, aga armastatud meest ei kuskil. siis paratamatult tekitab see küsimusi. Kõikvõimas internet annab meile muidugi vastused, nii detailselt poleks vaja olnudki: oleks piisanud ühest lausest.

Nii nagu mõne varasema "minu" raamatu puhul, hakkas ka selle puhul minu meelest formaat vastu töötama. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi oleks võinud see ilmuda parem elulugude sarjas. Stockholmist olulisem  tundus mulle ühe naise väga värvikas elulugu. Ma loodan, et pr.Ahonen viitsib võtta ja kirjutada ühe pikema ja põhjalikuma raamatu oma elust. 

Natuke pikemalt elus ENSVs, natuke põhjalikumalt kohanemisraskustest Rootsis ja väga põhjalikult kooli asutamisest.

Sest kogu see kooli teema oli väga huvitav!

Ma küsin vist juba mitmenda raamatu kokkuvõttes sedasama küsimust: kas meie haridusametnikud ka loevad ja uurivad vahetuid kogemusi erinevate riikide haridussüsteemidest? Mitte kohalike ametnike powerpointe, vaid inimeste, kelle lapsed seal reaalselt õpivad, muljeid ja arvamusi?

Ma ei tea, miks see teema mulle endiselt nii korda läheb, aga läheb. 

Ma tahan, et eesti koolile jääks tema tugevused ja väärtused ja et me laste enesemääratlemise soovis piire liiga kaugele ei nihutaks. 

Hoiatavad näited Rootsist ja Saksamaalt ja mujalt kohe võtta.

Mul on ammu üks küsimus, millele ma pole viitsinud vastust guugeldada: huvitav, kas minuraamatuid tõlgitakse ka sihtriigi keelde. Kas näiteks rootslased ja moldaavlased ja norrakad jne jne saavad omas keeles lugeda, mida neist "arvatakse". Ja ka vastupidi. Maailmas on ilmselt inimesi- vahetusõpilased, näiteks, kes kirjutavad koju jõudes raamatu oma Eestist. 

Naljakas on tegelikult see klišeeede teema. Mingid stereotüübid on meil ju igast riigist. Mõni riik näeb kurja vaeva, et neid ümber lükata, teine itsitab vaikselt ja lubab meil uskuda seda mida me soovime. 

"Minu Stockholm" on selline, mis ainult kinnitas: jah, lihapallid, demokraatia ja võrdsus. 

Ning tundub, et autor on rootslaste olemusest väga hästi aru saanud. Minu meelest on ülivaimukal ja eneseiroonilisel moel võtnud Rootsi olemuse kokku ka rootslased ise. Ja see on täiesti "Minu Stockholm".
Meenutage:)

Võililled

Visa Võilill

Võilill

Võilill hiljem

Sookail

Sookail

Sanatooriumis. Värska sanatooriumis.

Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, mehed, muusika! Mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! 

parafraseerides klassikaks saanud filmi "Mehed ei nuta". 

Mu mees on läbi käinud pea kõik Eestimaa spaad- mina olen rikkumata, puhas ja eelarvamusteta. Kogemusi on napilt ja seda rohkem olin ma põnevil eesootava suhtes.

Paketis oli nädalavahetus, 3 x päevas söögid, 3 protseduuri, veekeskuse kasutamine ja midagi vist veel.

Esimesed paar tundi kohapeal me lihtsalt ainult naersime üllatusest, sest kõik meie ümber oli võimatult koomiline. Nagu reis minevikku.
Me saabusime just õhtusöögiajaks ning saime esimese retrolaksu sööklas. Just nimelt sööklas, mitte restoranis. Olime tagasi kaheksakümnendates, kus inimesed olid veel suutelised sööma kõike: liha, laktoosi, gluteeni jne.

Kartul, valge jahukaste ja kotlet. Kõrvale klaasi valmisvalatud keefir (olin just lõpetanud ühe Strugatskite ulmeka, kus valitsus sundis inimesi keefiri jooma, seega eriti kummastav link).

Söögi taustaks Elmari tantsuõhtu ja Nexus. Mäletate veel?

Meelt saad lahutada kabe- ja koroonalaua taga.

Õhtul on baaris tantsuõhtu: tantsuks mängib üksik mees süntekal Mati Nuude repertuaari.

Me olime ühed nooremad. Väidetavalt käib seal palju venelasi, aga kuna rubla kursiga on praegu nagu on, siis meiega koos olid pigem eestlased. Või eestimaa venelased. Paar vene ja soome numbrimärki olid ka. 

Värskas saad aru kahest asjast. 

Esiteks. Turundusõpikutes pähe taotavast "sa pead ületama ootusi". 

Ma ei saa selle kogemuse kohta öelda mitte üht halba sõna. 

Värskas oli kõik okei. Normaalne. Hästi.

Tõepoolest, miks peaks olema restoran, kui võib olla söökla. Kõhu sai täis ja tõesti väga maitsev oli (ma võtsin 2 kg juurde!!)
Kui mitu erinevat toitu on siis vaja, et seda võiks nimetada  buffeeks?

Kõik oli. Aga midagi jäi puudu. Nagu romaanides- vaene, aga puhas ja aus. 

Termosesse valmis tehtud tee. Toad ja ühiskondlikud ruumid olid saanud värske värvi ja plastaknad, aga tervikuna vajab kompleks ikkagi remonti. Tubades on telekad, aga neid on keeruline paigutuse tõttu vaadata. Majas on wifi, aga tubades pole ei wifit ega mobiililevi jne.  

Rahu sõna otseses mõttes...:)

Teiseks. Aeg voolab teisiti kui Tallinnas. Hämmastav paralleelmaailma kogemus, nagu oleks tagasi lapsepõlve väikelinnas. Vaikus. Ööbikud. Soprankäod. Võrratu loodus.
Meil vedas ka ilmaga.

Kõik teenindajad olid ülisõbralikud ning Seto majamuuseumi tegijad asjalikud. Lisaks mõnus huumor: Vana Jüri seebipoodi juhatas vietnamikeelne viit. Omanik selgitas, et kuna paar aastat tagasi tuli grupp vietnami põgenikke just tema maade juurest üle piiri, siis taheti  võõrastele tee leidmisel abiks olla...:)

Väga ägedas veekeskuses igast nurgast mudituna- masseerituna, istusin hiljem soolakambris (btw, kust pärineb arvamus, et paaniflöödil esitatud  popmuusika on rahustavam kui originaalesitus) ja mõtlesin, kas ma suudaksin seda sanatooriumit müüa. Ja sain aru, et  oskaksin küll. 

See on koht maailma äärel, kus aeg seisab.

Ma arvan, et neil läheb tänagi üsna hästi, aga ta vajaks hädasti kõrvaltpilku ja värsket mõtet. Ehk läheks siis veel paremini.

Tallinn, Riia ja Novgorod on Värskast üsna samal kaugusel. Tillukesed detailid: täna Tallinnast bussiga  tulija õhtusöögiks kohale ei jõua ja teistest linnadest tulek on päris keeruline. 

Ja vanemaealiste ja/või töönarkomaanide, kes otsivad just rahu ja levist väljasolekut, osakaal ainult kasvab. 

Ilmselgelt ei ole see asutus täna suunatud lastega peredele. Ja ehk peakski nii jääma. Minema ju kedagi ei aeta, aga vaikus on see, mida on võimalik järjest enam ja kallimalt müüa.

Ma saan aru, et Värska vesi aitab nii umbes 100 haiguse vastu, muu hulgas on nende seas ka seedimisprobleemid. Taas kasvav segment, kusjuures veel selline, mida inimesed armastavad ise endale diagnoosida.

80 stiilina on vägagi in,  miks mitte seda veelgi võimendada. 

Võimalik, et me polnud sihtgrupp. Sanatooriumis peaks vist teoreetiliselt käima haiged inimesed, kes tahavad puhata ja ravida. Mitte pidu ja seiklust. Minu isiklikust seisukohast jäi meelelahutust pisut väheks: baar oli naljakas ja veekeskus super, aga seda oli vähe. Ma ei jaksa nii palju raamatuid lugeda. 10 tuhat sammu sai kuhjaga täis tehtud. Telekat saan ka kodus vaadata ja rannas peesitamiseks oli natuke külm. Mu mees on kahtlemata huvitav inimene, nalja sai palju; aga paarikümne viimase aastaga on meil suur osa juttudest räägitud:)
Lähimad vaatamisväärsused on 3 km ja 5 km kaugusel- seda on jalgsi tegelikult natuke palju ja ausalt öeldes vaadata ka natuke vähe. Meie olime autoga, aga kui poleks, oleks päeva sisustamine üsna keeruline olnud.
Mina, turist, tahaks väga teile oma raha jätta.

Miks mitte retropeod ja vanematele naistele suunatud laulupeod ja line-tantsuõhtud. Ma lugesin  seinalt, et kord nädalas tehakse bussiekskursioon piirkonnas ja et kunagi kusagil on toimunud ka seto õhtud. Ehk ei ole need menukad?- ei tea, aga mina oleks küll rõõmuga osalenud, kui juba nii kaugele tuldud sai.

Söögiga tuleks ka veel tööd teha. Söökla on okei, aga juurde oleks vaja ka restorani, kus saaks õhtut veeta ning mis toimiks toiduturistidele lisaatraktsioonina. Naabervald, Võrumaa ( lisaks Saaremaale) on üks väheseid maakondi Eestis, kus on suudetud eestlased koos tööle ja ühist asja ajama panna. Selle koostöö vilju - Uma Mekk, ma oleksin tahtnud Värskas tunda ja näha. Kohalik toit peaks sellises kohas olema kohustuslik- ei nõua mingeid investeeringuid peale ettevõtmise ja kommunikatsiooni (võetagu eeskujuks Pühajärve).

Ühesõnaga. 

Koju jõudes olime väsinud, kuid õnnelikud. Oli tore nädalavahetus...:)

Vanasti oli ilu ilusam

Ma olin sunnitud raamatukaupluses tutvuma väikelastele mõeldud kirjandusega.
Ja siit taas üks äriidee meie usinatele blogijatele. Turul praktiliselt puudub tittedele mõeldud "Muna" ja "Tibu".
Raamatuid muidugi on. Nii kodumaiseid kui ka tõlgituid.

Aga ma pean siin silmas eelkõige kujunduslikku poolt.
Esiteks peaks pilt olema mõnusalt detailirohke  ja samas realistlik. Et lapsuke saaks tundide kaupa uurida ning ikka midagi uut leida.
Ja pilt peaks olema selline, et ka sõnadeta selge, milles point. Ning just see on sageli uudiskirjanduses puudu.

Teine avastus on ülimalt subjektiivne. Tänasest Eestist puuduvad Maret Krenumees, Edgar Valter, Šiima Škop, Ilon Wikland.
No ei meeldi mulle uus stiil.
Aga eks me kõik oleme oma aja lapsed....

Sõit sõit linna, mis sinna minna

Ma annaks taas tasuta ära ühe äriidee.

Tänu tööle olin ma "sadu" kordi käinud Riias, Pariisis ja Amsterdamis. Kord küsis üks tuttav, kes asutas end reisile, soovitusi- mida teha, kuhu minna jne.
Ning sain aru, et kuigi ma olen neis linnades korduvalt käinud- pole ma seal tegelikult käinud. Pikad tööpäevad. Õhtul kell 7-8 jõuad surmväsinuna hotelli. Parimal juhul jaksad veel söömas käia, siis teed paar tundi arvutis tööd ja vajud magama. Linna, kui sellist, ei näegi.

Pärast selle teadvustamist orgunnisin ma kiirelt spetsiaalsed perereisid ja vähemalt nende sihtkohtadega on nüüd korras.

Aga äriidee on järgmine. Poed  ja muuseumid on õhtul peale tööpäeva lõppu juba kinni. Üksiku naisterahvana kuhugi pimedale tänavale hängima väga ei tõmba. Selleks et oskaks kuhugi minna, peaks eelnevalt pisut kodutööd tegema, aga see läheb tavaliselt meelest ja aega pole ju ka.
Miks ei võidaks korraldada õhtuseid linnaekskursioone üksikutele töö-turistidele. Meid on ikka päris mitu.

Katrina Kalda "Jumalate aritmeetika"

Kui olin kolmandat korda Pariisis, majutati mind mingil segasel põhjusel teisest eraldi. Väljusin metroost. Näljane, väsinud, higine. Kõige tipuks oli katki läinud kohvri vedamise süsteem, seega pidin oma kahtekümmet kilo ja käekotti ja arvutit ise tassima.
Väljas oli pime. Hakkasid kogunema noortekambad. Lärm, prügi ja eranditult mustanahalised inimesed.
Toona jõudis esimest korda kohale, et kõigil suurlinnadel on lisaks turisti-vanalinnale ka oma Lasnamäe ja Mustamäe ja Õismäe. Täiesti glamuurivaba.
Ja nii nagu mina käisin viimati Tallinna vanalinnas...eee.. ei mäleta millal. Nii võivad ka seal elavad inimesed elada oma elu Pariiisis nii, et pole kordagi käinud Louvres või Eiffeli tornis. Kodu- töö-pood-kodu.

Ma ei ole kindel, kas seda raamatut peaks laitma või kiitma.
Kuna ta ei vastanud absoluutselt ootustele. Alates täiesti glamuurivabast Pariisist, mis oli täiesti ootuste vastaselt lihtsalt linn. Ja lõpetades sisuga.

Mingeid külgi võimendades oleks sellest saanud ideaalse seebika. Kui mu käes olev raamat oleks olnud paberist, oleksin selle lõpetades ilmselt suurest nördimusest voodi alla saatnud. No mis mõttes selline lõpp. Autor vihjab ja lubab... ja ta ei tee sellest seebiooperit?!

Samuti oleks see võinud olla migrantide, uute alguste ja muudatustega kohanemise raamat. Vastandumine sundsaadetute ja vabatahtlikult lahkunute vahelt.  Vaesus ja nälg ja eneseületamine. Raamatus olevad helged ja tänulikud ja optimistlikud kirjad mineviku põrgust ja teisalt "kõht täis riie seljas aga ikka pole rahul" permanentne kaasaegne depressioon moodustavad kohati väga hea kontrasti. Aga üldistamiseks on seda natuke vähe, sest ENSVst lahkumine oli põgenemine nö kunstilisest seisukohast valedel põhjustel. Need olid sama medali kaks erinevat poolt. Ühed viidi uuest reziimist vägisi, teised põgenesid vabatahtlikult,
Parema kontrasti oleks andnud uusemigratsioon. Lahkumine kauaoodatult pudrumägedelt. Vabaduse vahetamine veel suurema vabaduse vastu.

Või oleks võinud olla põlvkonnaromaan. Aga selleks oli selles raamatus liiga palju autorit ennast. Lapsepõlveseigad olid küll huvitavad ja ilmselt lisatud loo tegelaste tausta avamiseks, kuid järele mõeldes moodustasid nad pigem ballasti. Kerge guugeldamine ei andnud mulle autori vanust, aga loetu põhjal ma otsustan, et tegemist on üsna noore inimesega.
Üldistuste jaoks jäi minu jaoks pisut väheks elutarkust ja kogemusi.

Kas pole veider, et sügava romaani saamise kriteeriumid on nii kergelt prognoositavad ja etteennustatavad? Selleks et olla diip, peab olema klišee.

Aga Katrina raamat ei olnud. Ta oli ühe noore inimese ja tema segase suguvõsa lugu. Ja just sellisena ta mulle väga meeldis. See on täpselt minu raamat: minu teemad. Ma võin täiesti ära uppuda lugudesse. Mõttesse, et kunagi elasid inimesed ja mis elu nad elasid. Miks nad just niimoodi käitusid. Mida seljas kandsid, mida lõunaks sõid ja mida naabrile ütlesid.
Katrina on selle tunde väga hästi edasi andnud.
Kohati oli tajuda autori püüdu anda raamatule sügavust ning seda raamatut on hinnatud ja auhinnatud- seega, ju see püüdlus ka spetsialistide silmis teostus. Mina hindan seda raamatut eelkõige, ja vastupidi, selle kerguse ja siiruse pärast. On nagu on. Milleks üle mõelda.

Ma ei leidnud internetist, kui palju on selle raamatu põhjal tegu autobiograafia ja tõsieluga. Juhul, kui see on välja mõeldud, siis on see välja mõeldud väga hästi.

György Dragomán Valge kuningas

Ma lihtsalt olen sunnitud loetud raamatutest kirjutama, sel põhjusel, et inimesed ei laseks end eksitada kaupluste avaldatud tutvustustest. Ma ei tea kes ja millises seisundis neid küll kirjutab ja kas see kirjutaja resümeeritavat teost eelnevalt ka ise lugenud on. Või on inimeste arusaamised lihtsalt nii erinevad?
Näiteks on selle raamatu kohta kirjutatud: Ühel hetkel ääretult naljakas ja järgmisel õudusvärinaid tekitav „Valge kuningas“ koosneb novellidest, ..

Ma kinnitan teile, selles raamatus pole kriipsu võrragi nalja. Selles on kuhjade viisi vägivalda. Lausa nii palju, et ma polnud võimeline seda järjest lugema- vajasin taastumiseks pause. Viimati sain taolise vägivallaüledoosi ilmselt kaua aega tagasi "Kellavärgiga apelsini " lugedes.
Kui  võtta võrdluseks teine ungarlane, siis nt "Pal tänava  poiste" vägivallas on midagi õilsat, see on põhjendatav ja räägib selle taustal väärtustest: sõprus ja lojaalsus ja reetmine jne. Burgess keerab vindi üle, nii et sa muutud etenduse pealtvaatajaks ja see annab loole põhjenduse.


"Valges kuningas" on vägivald selleks, et nõrgemat ja nooremat alandada. See on täiskasvanute vägivald laste vastu, suuremate laste vägivald nooremate suhtes. Mänguasjadeks noad ja püssid...
Jah, need lapsed pole ka ise mingid lillekesed. Aga, kui ma mõtlen sigadustele, mis ma oma lapsepõlves korda saatsin, siis peamiselt oli põhjuseks kas uudishimu või siis elementaarne mõtlemisvõime puudumine.
Selle raamatu lastel on väga sageli põhjuseks hirm. Suurema ja tugevama, olgu siis riigi või täiskasvanu poolt, vastuhakkamise korral saadav koslep on nii ebaproportsionaalselt räige, et tehakse mida iganes. Ka siis kui mõistus ütleb ei. Ja see on ängistav.

Kui ma oleks kirjanduskriitik, siis ma kirjutaksin umbes nii, et autor näitab meile totalitaarse hirmuühiskonna tulemusi: kõik kardavad kõiki ning on kaitses  ja et mitte alla jääda, siis ründavad esimesena. Ainult vägivald on lahendus. Inimese elu ei maksa midagi. Ja eriti, kui oled rahvavaenlase laps, võib sind ühiskonnast probleemideta välja tõugata.
Autor näitab läbi peategelase sisemonoloogide, et väärtused ja arusaamised heast ning kurjast võivad olla paigas, kuid ümbritseva keskkonna surve sunnib astuma vastu oma südametunnistusele
jne bla-bla. teate küll.

Ma üritasin kogu lugemise ajal seda raamatud ajateljele kuhugi paigutada. Kohati viidatakse NSVLs lõhkenud tuumareaktorile- see oleks siis nagu 1986? Aga olme tundub selle aja kohta kuidagi mahajäänud. Ungari oli ju 80-date lõpus progressiivne riik? Või vähemalt nii meile räägiti.
Siis on vihjeid Ungari kodusõjale ja Doonau kanalite kaevamisele. See viitaks nagu kuuekümnendatele. See, kuidas lastel on relvad lahedalt käes, viitaks nagu sõja lõpuajale, ehk siis hoopis viiekümnendad .
Noh, tegelikult pole see muidugi väga oluline.
Ja võimalik, et see oligi autori taotlus- kunstiline üldistus, et sõltumata ajast ja ajastust sunnib hirm tegema rumalusi.

 See on tegelikult hea raamat, aga mul oli hea meel, kui see läbi sai.

Tom Rachman Imperfektsionistid

Üks naksakas kolmekümnene preili uuris hiljuti, et mida ma tahaksin oma elus saavutada. Ilmselt vastasin talle treenitud-pr-korrektselt. Aga see pani mind mõtlema.

Ühel päeval, kui sa enam pole 30. Saad sellest aru.
Kõik kaob ja saab otsa. Kõnnid mööda juba valitud rada ning see rada enam ei hargne.
Saad aru, et oledki kõik juba saavutanud. Ehk olid eesmärgid liiga lihtsad ja madalal, aga nii on.
Või et saavutaks küll, aga võimed ei tule järele või tähendab saavutamine enese maha salgamist ja suuremat muutmist kui südametunnistus (jah, ok, Ka mugavus) lubaks.

Ja kas üldse peab saavutama. Ehk ongi maailma parim elu ilma saavutusteta. Kodu ja pere ja rahu maailmas?

See on tegelikult väga depressiivne avastus, et kõik jääbki nii nagu on ega pole enam kunagi esimest korda. Kuni aegade lõpuni. Aamen.

Sa käid ja käid ja käid tööl. Ja vaheaega ei tule. Sa elad kogu oma elu lõpuni ikka selle sama mehega ja ei armu enam kunagi temasse esimest korda. Su lapsed pole enam mitte kunagi väikesed. Ja peeglist vaatab sulle vastu iga päevaga järjest vanem naine. 

On heledamaid ja tumedamaid päevi. 

Nii nagu lapsena sai noomivaid vanemaid ähvardatud- vaata, kui suren ära, ja siis te alles nutate. Nüüd enam surra ei tahaks. Jäänud on ainult sisemine ultimaatum: vaat, kui lähen homme päev siit töölt ära, küll, te siis näete ja kannatate... 

Aga sa tead ise ka, et ei lähe. Ei julge. Selleks, et ronida redelil järgmisele pulgale, tuleb korraks käed lahti lasta. Aga ei julge.

Ja niimoodi kõik kestab ja kestab ja kestab... ja ei lõppegi ära.
See- eest muutub peadpööritava kiirusega maailm sinu ümber. Ja selleks, et sinna peale jõuda, peab midagi tegema. Aga sa ei tea mida. 

Sest sa ei tea, mida sa saavutada tahad.

Ja siinkohal pead häbenema. Sest inimene peab seda teadma. Eks?

Ma olen nii väsinud.

Ja ilmselt selle tundega vist mitte üksi.
Rachman on osanud selle tunde kirja panna. 

Üks tegelane ütleb umbes nii, et " väidetakse, et surres ja sündides oleme me üksi. Tegelikult on vastupidi. Nii sündides kui loodetavasti ka surres ümbritseb meid kari rahvast. Üksi oleme me elades".
Kõige jubedam (oli raamatus see), kui ka üksikud ja üksildased ei oska kokku hoida, vaid tehakse haiget. Füüsiliselt, emotsionaalselt ja lemmikloomale.
See oli nii masendav.
Me kõik tahame nii armastust ja ometi ei oska me seda õiglaselt vastu võtta ja hinnata, kui seda meile pakutakse.

Ma tean, et ma olen sellest kõigest varem sada korda kirjutanud. Ja see on väga depressiivne ja selles raamatus oli oluliselt rohkem, kui see üksinduse ja muudatuste teema.

Mind kõnetas see raamat väga.

Selle raamatu tegelaste jaoks lõppes asi näiliselt kurvalt, kuid traagiline lahendus tõi neile lõpuks hoopis õnne. Kõigile.

Kas õnnelikud lõpud on ainult raamatutes?