Tarbija nõuab

Vorsti osta on lihtne. Vaatad pakendilt lihasisaldust ning otsustades kas pakutava kvaliteedi ja hinna suhe on sinu jaoks sobivas tasakaalus, teed otsuse.
Huvitav, miks raamatutele ei laiene tarbijate õigused ning otsustama peab ainult kaane ja apetiitse reklaamteksti põhjal?

Lugematu arv kordi olen ma selle õnge läinud ning nentinud, et hinna- kvaliteedi suhe pole olnud ootustele vastav.
Ma ei tea, kaugel  hr. Lang oma raamatukogureformiga on- pole meedias sellest ammu juttu olnud. Aga lihtne tarbija tänavalt teeks küll ettepaneku: kehtestada ka raamatutele kvaliteediklassid.

Esimeses klassis oleksid raamatud a la Tammsaare. Sellised, mida võid iga 10 aasta tagant uuesti lugeda ning leiad sealt ikka ja jälle midagi uut. Raamatud, millest  annab rohkelt välja kirjutada tsitaate ning imetleda, kui targad-originaalsed- suure üldistusjõuga mõtted kirjutajal on olnud.

Teises klassis on nö jutukad. Viimatiloetutest kuuluks siia ritta näiteks Donoghue "Tuba". Igati hästi ja korralikult kirja pandud. Pakub mõtlemisainet ja soovitad sõbrale. Üldjuhul põneva süžeega. Aga üsna suure tõenäosusega seda enam teist korda ei loe.

Ja kolmandas on siis nö sopakad. "Teate, mul juhtus ükskord nii" stiilis kirjandus. Osta ei tasu, laenutada võib. Ideaalne puhkuselektüür või peale rasket tööpäeva lõõgastumiseks.
Ehk siis mitte üks neist klassidest pole halb, aga annab ostjale- lugejale aimu mida oodata ning kas väljakäidav raha on vastavuses saadava sisuga.

Kes neid hindama ja klassidesse jagama hakkab? No kust mina seda teadma pean..:) Las nüüd keegi teine mõtleb...

E. Donoghue Tuba

Kas olete kunagi proovinud täiesti sirgel teel silmad kinni käia?
See õnnestub seni, kuni hakkad... mõtlema. Enese alalhoiuinstinkt või hirm keerata võpsikusse sunnib piiluma Ja tavaliselt, kui juba mõtlema hakkad, siis maandudki kraavis. Imelihtsast ülesandest- tõsta üks jalg teise ette saab järsku ületamatu, sest sunnid aju tööle.

Kui aju rakendada 100% on see raamat õõvastav, jälk, vastik. Sa pead tekitama filtri ja mitte mõtlema, et kuidas see kõik oleks PÄRISELT.
Aga kui lugemisel keskenduda loole. Sellele, kuidas autor on teinud ära suurepärase töö mõtlemaks läbi kõikvõimalikud detailid- on tegu suurepärase saavutusega.

Me ei tea kunagi, kuidas me ise sellistes olukordades käituksime. Kui kaua säiliks lootus, või oleks lihtsam aju välja lülitada ning lebada, vaadata telekat ja mitte enam loota. Kas valida oma lapsele vabadus või valida omaenese ego- klammerduda võimalusele leida endas motivatsioon, anda endale tegevus, olla kellegi jaoks oluline...

Inimeste privaatsusvajadused on erinevad, ma pean ausalt tunnistama, et kõige jubedam tundus mulle- seda on inetu öelda-  võimalus olla kellegagi 24/7 koos. Olgu see siis sinu armastatuim laps. Ikkagi. Õudne.

Jah, meie aju on imelik asi. Üks suudab keskenduda lootusele, ootusele, leida endas jõudu ja energiat, et iga päev end liikuma sundida. Ning teine, kel kõik võimalused käes, lülitab oma aju välja. Oleskleb. Ei looda. Nagu peategelane raamatus ütleb- inimesed istuvad ju üksikvangis kümneid aastaid ning me ei pea neid kangelasteks. Ma lisaks siia vabatahtlikud vangid. Inimesed, kellel on vabadus minna ja tulla, kuid kes on valinud Toa.

Ning kõige õudsem- sellised asjad nagu raamatus, juhtuvad päriselt. Siinkohal tuleb aju jälle välja lülitada...

Marcin Šwietlicki "Kolmteist"

Mida me teame Poolast ning poola kirjandusest. Esimese hooga meenub mulle S.Lem ning Wiktor Woroszylski "Sinustki võib saada indiaanlane", mis oli üks mu lapsepõlve lemmikutest. Viimasest sain teada, et poolakad söövad hommikusöögiks kaerahelbeid kas külma või kuuma piimaga. Tollal liikus mu kodulinnas retsept, mis nägi ette kaerahelveste üleöö leotamist õunamahlas ja seejärel võis neid süüa nii külmalt kui ka kuumalt... Kahjuks ei tea, kuidas see kindlasti väga tervislik hõrgutis ka maitses, kuna olles tookord laps keeldusin ma seda isegi proovimast. Vot selline väga oluline seos, eks. Ma olen korra ka Poolas käinud, nii kümme aastat tagasi. Mäletan, et Varssavi tee ääres olid puravikud ja prostituudid. Mõlemad müügiks. Ja Krakovis, kus toimub ka selle raamatu tegevus, olin pettunud, kuna krakovi vorstide asemel müüdi tänaval hoopis mingeid kummalisi saiu. 
Ehk siis Poolast tean ma üsna vähe ja tuleb välja, et kahjuks- poola kirjandusel on üsna väärt kraami pakkuda. 

See on üks äraütlemata kummastav raamat. Olles lugenud 46% ( e-luger näitab sulle täpselt., palju loetud on:)), polnud veel mitte midagi juhtunud. Ja ometi jääb see painama ja kummitama ning sa loed ja loed edasi.
Mõtlesin kaua, et mida tuua võrdluseks näiteks. Usun, kui Mart Juur kirjutaks ilukirjandust, siis võiks see olla samalaadne raamat,. Vaimukas, irooniline ja mingil veidral moel- mitte võttes seisukohti, lugemata moraali, lihtsalt kirjeldades- ühiskonnakriitiline.

Peategelasena  nö Väikese Inimese, joodiku kasutamine on äraleierdatud klišee- no eks ikka selleks, et see annab kõige paremini edasi maailmale vastandumist, materiaalse tühisust jne jne bla-bla-bla. teate küll. Marcin Šwietlicki suudab seda teha kuidagi värskelt, tema joodik ei puista kõrgfilosoofilisi mõtteterasid, nagu näiteks Remarque joodikud. Samuti pole siin Poirot või Holmesi mõttemänge. Ta lihtsalt joob. Joob. Täiesti tavaline sõltlane, kes elab 100% olevikus. Paks, hall ja paistes.  Ma kujutan ette, et need tegelased, kes elavad mu kodu lähedal sirelipõõsas ja alustavad päeva hommikul kell kaheksa sidrunipildiga pudelist rüübates, näevad maailma üsna samamoodi. Pudel on peos, sa oled olemas ja elad oma vaikset joodikuelu. Mingid naljakad inimesed su ümber ajavad oma naljakaid asju. Sa jälgid ja ei sekku. Ei sega mitte kedagi, lihtsalt jood ja haised. Aga kuidagi sattud ikkagi keset sündmusi. 
Peategelane, kes peaks olema peategelane, tegelikult nagu polekski peategelane. Lihtsalt üks hall molekul elus. Kelle ümber toimub värvikas elu.

Raamatu zanriks on kriminull. Jah, on täiesti olemas laip ja teises raamatus (tegelikult esimeses osas) "Kaksteist" on neid isegi mitu. Aga see on kuidagi kõrvaline, ebaoluline. Võiks vabalt ka olemata olla. Tegelikult kirjeldab autor oma vaimukal moel tänapäeva elu Poolas, lõpplahendused ja sündmuste pöörded on totrad ja absurdsed.

"Kaksteist" on traditsioonilisem, tavalisem. Peategelane lausa räägib, suhtleb ja mõtleb. Ning see muudab paradoksaalselt selle osa mitte nii ägedaks.

Hea puhkuseraamat, soovitan.

Eesti etümoloogiasõnaraamat

nii hea raamat! ausalt.
kõvasti hilinenud sünnipäevakingitus, kuna selgus, et lisaks minule ihaldasid seda nii paljud eestimaalased, et tuli juurde trükkida ja seetõttu oodata ja oodata.
Lähedased käivad nüüd küll kikivarvul ja mulle vargsi murelikke pilke heites. Ju ma meenutan Vihmameest telefoniraamatut pähe õppimas.
Aga ma olengi natuke hull:)
Teadlased on teinud tänuväärset tööd ja uurinud välja, kust meie igapäevased sõnad pärit on. Aga tegelikult on kogu kõne areng jube intrigeeriv.
Miks pidi sõnavara laienema. Välistele vaenlastele selgeks tegemiseks, et me nüüd võtame teie maa ja naised, polnud ju sõnu vaja. Kogukonnasiseseks suhtluseks piisas ilmselt kümmekonnast sõnast.

Ma loen praegu J.Verne "Kapten Granti lapsi", kus on tegelaseks üks paha sepp, kes tuleb kohale, rautab hobuse , saab tasu ning kogu selle aja jooksul ei lausu sõnagi. Võimalik ju.
Tollased vanaemad vangutasid kindlasti pead ja arutasid- kuidas küll lapselapsed on lobisema hakanud. Ei kasutagi enam 50-t sõna... No tegelikult seda muidugi ei toimunud, sest vanaemadel polnud selliseks arutamiseks ju sõnavara ja väidetavalt on vanavanemad üsna hiline leiutis, mil eluiga muutus piisavalt pikaks, et lastelaste sünd ära näha...

Arusaadav, et kui võõrad tõid kaasa uued nähtused, tegevused  siis koos nendega tulid ka sõnad. Aga see päris-päris algne.
Kes tuli üldse selle peale, et nimetada tuld näiteks "tuleks". Oli ta siis keegi uuralite tegelane, nagu raamat väidab. Aga keegi pidi ju olema esimene, kes selle nimetuse välja pakkus? see loogika, mis kaasaegsete sõnade tekke puhul toimib a la " teate küll see kõrvetav asi, mille me saame, kui täksime taelaga ja siis läheb kuiv hein põlema, annab sooja jne". Ja et see siis nii pikk poleks, siis järjest lühendades  ja meedias kasutades jääb käibele miski termin. Aga tookord ju nii pikalt ei saanud seletada. Polnudki ju analooge, võrdlusnäiteid.

väga põnev.

Dazai "Inimeseks kõlbmatu"

See raamatu tundub mulle hoiatusraamatuna. Mõeldes riikidele, kus lapsi on vähe ning seetõttu kantakse neid kätel, on järjest reaalsem oht, et selliseid inimesi, saab olema järjest ja järjest rohkem. Selline ongi meie tulevik? Lapsed, kel lastakse kasvada turvalises ülereguleeritud mullis. "Ma pole kunagi tundnud nälga" räägib raamatu minategelane. Nii ka need lapsed- nad pole tundnud nälga, igavust, valu, kaotusi..Kas nii kasvavadki sellised tahtetud isikud, kes on lähedaste poolt positsioneeritud igaveseks lapseks ning kes võtavad mugavusest ja soovist meeldida, vastu saamatu ja abitu isiku  rolli. Inimesed, kes lõpuni ootavad, et abi ja sekkumine tuleks väljastpoolt? Inimesed, kes omamata edukogemust usuvad, et neist endist ei sõltu mitte midagi ning janunedes oma mina tunnustuse järele, soovist olla märgatud ja oluline, soovist kõigile meeldida, ei julge ümbritsevaga konflikti minna. Tasakaalu rikkuda.


Ma isiklikult tegelikult usun, et omadused, nagu ettevõtlikus, energia, tahtejõud on tegelikult kaasa sündinud. Neid on võimalik ilmselt arendada, aga end lõpuni muuta ei saa. Kuid kui kriitiline mass muutub, võib olla muutuvad siis ka väärtused, mille põhjal kõlblikust hinnatakse?


Raamatu pealkiri- "inimeseks kõlbmatu", eeldab, et kõlblikuks inimeseks olemiseks on kusagil olemas reeglid. 
Huvitaval kombel on suur osa blogijatest, kaasa arvatud mina, positsioneerinud end "mitte normaalseks". Parim kaitse on rünnak? Silt "ma ei peagi olema normaalne" võimaldab mõelda ja arvata teisiti, ilma, et peaks põhjendama ning vabandama. Kas normaalsust ongi siis üldse olemas, kui iga inimene väidab, et tema küll normaalne pole?

Me oleme ammu väljas kogukondlikust külaelustiilist. Miks me siis ikka veel nii väga tahame meeldida ühiskonnale, sobituda massi. Raamatu tegevus toimub Jaapanis, mis kuuldavasti on väga kollektivistliku mõttelaadiga ning kirjutatud sõja-ajal, kui üsna ootuspäraselt pidi ühiskonna liige olema valmis tööks ja kaitseks. Aga täna?
Kui sa oled alaealine või Bill Gatesi pärija, ehk siis söök ja  katus olemas, miks siis ei suudeta olla õnnelikud passiivse, tahtetu, asotsiaalsena? Miks tekib tajumisest, et me ei vasta ühiskonna ootustele ja eeldustele, depressioon ja soov tõestada, et ma tegelikult pole selline?

Vahel läheb mul meelest ära, miks peab kogu aeg olema energiline, tegus ja töökas?
Et olla edukas. edukas milleks? Et teha paremini tööd, mis annab sulle kuuluvuse, tähenduse ja leiva laulale? Kui töö saab otsa, nagu mina usun, siis mis saab meie "protestantlikust tööusust". Läbi mille me end sel juhul identifitseerime. Kui töö ei saa enam anda meie olemasolule tähendust, aga passiivsus tekitab identiteedihäire. Kuidas siis saab.


Hiljutise seasõja kontekstis mõtlesin mõtet, et olgugi kehvades tingimustes elatud elu, aga kui paljud samuti väga kehvades tingimustes elanud inimesed saavad enne surma öelda, erinevalt tavalisest seast, et nende elul on olnud tähendus, mõte, eesmärk. Olgu seks ideeks saada kellegi praeks, rihmaks või harjaks- aga, ses on mõte. Kas sinu elul on mõte?