J.K. Rowling Ootamatu võimalus

Ma ikkagi kirjutan ka sellest raamatust, sest üks teema jäi mind painama.

Kokkuvõtteks. See raamat on just täpselt selline, nagu te ilmselt olete juba kuulnud. Nagu BBC seep(kultussari, esilinastus, kvaliteetseriaal) väiksest Inglise linnakesest. Umbes 100 tegelast, kes meelde ei jää.
Millegipärast oli mulle jäänud teadmine, et tegemist on kriminulliga. Ja nii ma ootasin asjatult lõpuni, millal selgub, et surnud mees oli hoopis mõrvatud. Aga polnud. Kõik kes surid, surid ise.

Kõige veidram oli  minu jaoks väga arusaamatu jutukat kooshoidev ja tegevusliine ohjav kandev teema. Et siis haldusprobleemid. Kohalikule tasandile tuues: a la kas Peetri alevik peaks olema Rae valla, Tallinna või Mõigu haldusalas. Väga intrigeeriv, kas pole.
Kui ma oleksin selle raamatu toimetja, siis ütleksin. kallis J.K. või kuidas iganes nad omavahel teineteist kutsuvad- ära püüa kirjutada sellest, mida sa ei oska. Kirjuta sellest, mida sa suudad maailmatasemel. Nimelt lastest ja noortest.

Seal on tegemist lastega ( teismelised), kellel on oma vanematega kuidagiviisi halb suhe. Kõik noored reageerivad erinevalt. Kes murdub, kes võitleb, kes üritab üle olla, kes ülbitseb teistega...Skeem on sama, aga lahendused ja tulemused on erinevad. Sest inimesed on erinevad.
Eriti läks mulle südamesse üks india tüdruk, kellel olid edukad õde-vend. Ja tema, oli selline tavaline.

Ma loen ajalehest, et sõpruskond teeb oma lastele kooli, sest: vanemad soovivad, et kool arvestaks lapse eripärase loomusega.ja tööandjad arvavad, et noored kandidaadid arvavad lihtsalt, et küll «teie tahate mind ja mina ei pea pingutama", ehk siis noored usuvad, et nad on erilised. Siia ma linki ei panegi, sest selleteemalisi artikleid on kümneid. 
Tuleb välja,et noored on jõudnud selleni, mille nimel tänast haridusreformi ja erakoole luuakse- iga inimene on eriline ja peaks saama võimaluse selle eripära säilitada, täiesti iseenesest. Ses samas praeguses haridussüsteemis, mis ei tunnusta ja ei näe lapses isiksust ning tema erilisust.

Mu tutvusringkonnas, välja arvata üks erand, on kõigil väga tublid lapsed. Ja kui oma tuttavad oleme valinud ehk mingite parameetrite põhjal, siis ka blogiring, mida loen- mitmelapselised emad,-ka neil on eranditult ainult väga tublid lapsed ( Ma rõõmustan koos teiega!) Õpivad neljadele-viitele, on aktiivsed, ettevõtlikud, hea suhtlejad ja tegelevad oma hobidega. Juhul, kui me loeme meediast nö  ühiskondlikult mitteheaks kiidetud "hea lapse" standardile vastavatest noortest, siis on tavaliselt tegemist looduse viperuse või õnnetuse tagajärjel füüsilise või vaimse puudega noorega. Kes ikka saab hakkama.

Aga, nagu ka selles raamatus on olemas ka lapsed kes õpivad vaevu kolmedele on passiivsed ja halvad suhtlejad? Filmides on sellised lapsed- nohikud ja heidikud tavaliselt muus mõttes nutikad. Aga kui pole film vaid päris elu ja päriselt polegi mingit tugevat külge. Ja kas emad peavad ja saavad ning peamine küsimus- suudavad, olla uhked ka nende üle. Selles raamatus ei suuda. See india ema ei suuda, sest ta muretseb ja tunneb end süüdi: ühiskond ja tööandjad neid end erilisena tundvaid lapsi ei vaja ega oota. Või peavad emad teesklema- sest "me peame ju armastama oma lapsi just sellistena, nagu nad on". Ja siis tahaks ma lugeda ka raamatut sellest, kuidas tunnevad end lapsed ise. Kui nende kõrval kasvavad edukad õed-vennad, koolis ei ütle talle küll keegi pahasti (st õpetajad), aga ta tunneb ja tajub ja näeb seda, et ta suudab vähem kui teised.

Misläbi ma jõuan küsimuseni, et kas ja kui palju üldse mõjutavad noort inimest nende vanemad ja kool. Ning, kui see on kaasasündinud, siis ei peaks ju vanemad end süüdi tundma?
Nad ei peaks kurvastama, et neil on nt ekstravertne, aeglane, kohmakas vm laps- vaid rõõmustama, et tulevane haridusüsteem võimaldab tal selline olla ja selliseks jääda. Ei peaks muretsema, et kuhu see laps tulevikus sobitub ja kuidas saab hakkama kiirete ja nutikate konkurentsitihedas keskkonnas

Aga pole ju nii..? Või on?

Natuke segane sai see monoloog. Ma mõtlen veel selle üle ja ehk kirjutan kunagi veel.

Costa Brava Lloret de Mar

Nagu juba paaril viimasel aastal traditsiooniks kujunenud, oli ka sel aastal.
Mõtled et võtaks puhkuse ja kui on selgunud, et "ükskõik millal" on piiratud ikkagi kuupäevadega X, " siis on eksam" ja Y  "ma pean kindlasti Tallinnas olema"- ehk väljuda saadki ainult ühel konkreetsel päeval, et siis nädal hiljem tagasi olla. On valikuid täpselt 1.
Palun väga- lennuk Türki läheb nagu Mustamäe troll. Iga päev mitu korda päevas. Aga Türgis olen ma paar korda käinud. Seal on väga lahe, aga.  (ja nagu nüüd selgub, poleks seal olnud ka väga rahulik)
Tahaks midagi muud....


Avasin hajameelselt Tallinna lennujaama koduhele ja ohoo... on ilmunud Ryanair, mis sõidutab eestlase Barcelonasse. Ja Hispaania, see on päike, fiesta ja siesta:)

Ryanairi 313 eurosest (2 inimest) piletist sai tellides sujuvalt 425. Et pagas, ja kindlustus, ja ma isegi ei mäleta mida veel. Väga kaval süsteem.
Majutuse võtsin booking.com-ist. Ühes aknas pakkumised, teises google view üritasin leida normaalset hotelli. Ja üritades säästa, valisin selle, mille eest ettemaksu tagasi ei saanud. Viga.
Viga sellepärast, et kuigi ma uskusin, et olin süsteemselt kogu ranniku läbi töötanud ja leidnud parima pakkumise, saatis booking mulle iga jumala päev kuni reisini VEEL soodsamaid ja VEEL ägedamate hotellide pakkumisi....:(

No vahet ju pole, kus magada. Aga põletavaimaks probleemiks osutus hoopis ilm. Wall Street kutid ei jälgi oma kursse ka ilmselt suurema hasardi ja tähelepanuga, kui mina  terve maikuu jooksul Hispaania ilmateadet. Mai keskel oli 14-16 kraadi. Ja vihm. Eelmiste aastate ajaloost oli lugeda, et vanasti oli sel ajal nii 30. Ehk siis kuni ärasõiduni oli paanika- kas prognoosis näidatud 20 kraadi vastab ikka tõele, ja kas võiks loota, et tõde on selles suunas, et tegelikke kraade on rohkem.

Jensen, Aaltonen The Renaissance Society*

Jenseni üle- eelmine raamat "Unelmate ühiskond" oli minu jaoks aastaid tagasi täielik vau! elamus ning ka selles teoses ei pidanud ma pettuma.
Ta ei kirjuta midagi uut, revolutsioonilist. See kõik on täna ja meie ümber. Nad on lihtsalt need trendid välja noppinud ja suudavad tõestada, miks usuvad, et just need konkreetsed hakkavad meie tulevikku mõjutama.
Kas pole suurepärane töö- unistada ja saada selle eest palka:)

Ma üldjuhul  oma blogis raamatuid ümber ei jutusta, aga kuna ma usun, et enamik teist pole seda lugenud ja ilmselt ei kavatse ka, siis lubatagu mul seekord  levitada võõraid mõtteid, mis mind inspireerisid ja vaimustasid.
Ma ei jutusta küll ümber tervet lugu, vaid üksikuid kohti, aga kui keegi soovib seda raamatut ise avastada, siis jätke siin kohal lugemine katki.

Autorid on taanlane ja soomlane (see algab nagu anekdoot, eks), mistõttu neil on head näited omast käest võtta. Jah, me elame riikides kus on kõrged maksud, rikkad ei saa kunagi liiga rikkaks, väga nõme kliima, ütlevad nad- aga, pange tähele, kõik maailma uuringud kinnitavad: põhjamaades elavad maailma kõige õnnelikumad inimesed. Seega mehed teavad, millest räägivad.

Maailm muutub järjest rikkamaks. Nad soovitavad meenutada näiteks Napoleoni, kes oli igati vägev mees. Aga tal polnud telekat, autot, kraanist ei jooksnud vesi ja arst oli üsna kehv. Tarbimine ei lõppe, sest ka tänased vaesed riigid tahavad saada seda, mis on meil.  Ja tarbimine ei lõppe ka küpsetes riikides. Kuid kui me ostame T-särgi, siis mitte selleks, et nö sooja saada, vaid põhjusel, mis väärtust  see T-särk kannab ja millist sõnumit edastab.
Ma jätan kõrvale Hiina, Kagu-Aasia (lugege selle kohta raamatust ise), sest minu meelest on meil olemas suurepärane mudelriik Eesti, kes on marssinud 20 aasta jooksul sotsialismist läbi  materialismist uude ühiskonda.
Mis tuleb küpsetes ühiskondades peale materialismi? Postmaterialism.

Kas Lääs leiab uue unistuse.
"kui materiaaalsed asjad muutuvad enesestmõistetavaks, mis saavad siis juhtida meie unistusi? Uus vaimsus, emotsioonid, ideed, kunst, ilu, hoolitsus, tunnustus, armastus ja kujutlusvõime on osa vastusest".
Uuringud näitavad, et riikides, kus rahval ja valitsusel on ühine unistus, on inimestel kõrge usaldus valitsuse vastu (siit mõtteainet ka meie valitsusele:))
Kas Lääs muutub seisvaks tiigiks ja sureb välja? Tuuakse kaks teooriat:
Gr. Ichak Adizes võrdleb inimese elu firma käekäiguga- vananeb, väsib ja kui ei reinvesteeri, siis muutub fossiiliks ning kaob turult.
Teine teooria, optimistlikum. Joseph Cambell väidab, et  tõusud ja mõõnad on normaalne ja vahelduvad. Kütt püüdis kinni mammuti, seejärel puhkas, kuni kõht täis. Kui mammut otsa sai, tuli jalad kõhu alt välja võtta ja jälle elu ja toidu ja eksistentsi eest võidelda.

Materialistliku aja inimestega ja arenevate turgudega on lihtne- inimesed soovivad üht ja sama-  tööd, kodu ja autot. Millest unistada, kui sul on kõik eelnev olemas, kõht täis ja tuju hea?
Selle raamatu autorid on optimistid ja usuvad, et uus unistus tuleb. Järk-järgult ja mitte üks ühine, vaid miljon individuaalset unistust, mis on samas sarnased. Postmaterialistide unistus on, et nende elu kuuluks neile endile, et nad saaksid oma elu ise kontrollida; teha valikuid ning suunata oma eluteed. 

Minu lemmikküsimusele- kas töö saab otsa, vastavad autorid. Jah, lühemas plaanis on oodata suurt tööpuudust, kuid pikemas perspektiivis töö otsa ei saa. Autor soovitab meenutada oma vana-vanaisa, kelle meelest oli töö midagi, mida tehti kätega ja millel oli konkreetne tulemus. Tollased inimesed ei usuks iial, et makstud tööks võiks nimetada kirjutamist, mõtlemist ja rääkimist. Või sportimist. Seega, töö tähendus muutub. Ning tööd tekib teistes valdkondades.
Kuna postmaterialistlik ühiskond on jõudnud Maslow püramiidi tippu, kus tähtsaimaks on eneseteostus, ollakse järjest enam valmis maksma teenuste eest, mis teevad meile rõõmu, annavad võimaluse näidata meie väärtushinnanguid jne. Üsna loogiliselt tekivad uued töökohad teenustele, mis seotud puhkusekorraldusega, vaimse tervisega, iluga jms. "mental fitness"

Teine trend, kust tekib töö ja mis juba täna samuti toimib, on väiksed firmad. Autorid on  veendunud, et suured globaalsed korporatsioonid tugevnevad ja konsolideeruvad veelgi. Kuna postmaterialistlikus ühiskonnas on järjest enam neid, kes on nõus maksma individuaalsuse ja väärtuste eest, tekivad vastukaaluks väikeettevõtted, mis suudavad toota väikesi partiisid a la väiksed õllepruulid jms. Teine variant- uued ettevõtjad muudavad Fordi või Puma sinu personaalseks esemeks. Ehk siis suured firmad jäävad, aga et tooted oleks "müüdavad" peavad tekkima ahelasse teised ettevõtted.

Nad hoiatavad, et uutel postmaterialismi-firmadel on võimalik edukas  olla ainult väiksena. On ka võimalus, et sa ei müü "globaalsele turule" vaid leiad väikese globaalse segmendi ja oled suur sedapidi. Nende firmade omanikud ei saa ilmselt väga rikkaks, aga kindlasti saavad ise ja teevad teised inimesed väga õnnelikuks:)
Me läheme tagasi tööstusrevolutsiooni eelsesse aega, käsitööliste ajastusse. Tekivad ühe inimese "tehased" ainult et täna on meil lisaks veel internet, 3D printerid, rahvaste vahelise suhtlemise keel, tehnoloogia jne.
Ja autoriõigus, lisaksin siia mina.

Kuidas majandus muutub?
 Pierre Paul Leroy arvestas juba aastal 1888, et avaliku sektori kulutused peaks olema 12-13% GDP-st. Täna on need isegi kaks korda suuremad.  Selge, et see pole jätkusuutlik (ma ei peatu sel teemal pikemalt, sest kes seda ei teaks, et me ei suuda üleval pidada tänast sotsiaalsüsteemi) Milline on lahendus?
Raamatus on välja toodud mitmeid trende, ma rõhutaksin neist mõnd: ühiskond muutub "lamedamaks"(flat), hierarhia ja võimupüramiid muutub oluliselt madalamaks. Põhjuseks nii juba mainitud individuaalsuse, egoismi ja väärtuste muutus, kui ka info väga kerge kättesaadavus, mistõttu puudub vajadus autoriteetide järele. Riigid ei jõua oma sotsiaalsüsteeme üleval pidada ja võimalusena näevad autorid, et nii inimesed kui ka ettevõtted peavad hakkama rohkem panustama. See tähendab muuta suur riik suureks ühiskonnaks (society).

Autorid juhivad tähelepanu, et majanduse struktuur on juba muutumas. Kui vaadata tööstusrevolutsiooni ajalugu, siis edukad olid ja reaalse muutuse tekitasid  need muudatused, mis vähendasid drastiliselt kulusid ( ja toote või teenuse hinda). Raamatus väidetakse uueks revolutsiooniks: me liigume aatomite majanduselt bittide majandusse. Aatomite majanduses tuleb kõige eest maksta ja tehingud on rohkem või vähem lineaarsed. Bittide majanduses on algne hind null või selle lähedal. Maksta tuleb ikka, aga mitte nii otseselt.
Tasuta teenused on tasapisi juba meie ellu tulnud: spotify, angry birds, google, skype.., seega pole mingit põhjust mitte uskuda, et trend laieneb ja muutub järjest tavalisemaks.

Kolm võimalikku tulevikustsenaarumit:
1. uus renessanss, mis teeb Lääne inimesed uuesti vabaks, just nii nagu eelmine renessanss tegi.
2. riskiühiskond. Meile öeldakse, kui ohtlik on elamine, me järgime kõiki reegleid. Uute puritaanide võim
3. roheline ühiskond
Paar minu mõtet siia juurde: see on ääretult optimistlik raamat. Ma usun, et see on olnud autorite teadlik taotlus mitte tuua sisse "aga" ja "mis siis kui". Unistada ei tohi end piirates.
Millised on riskid ja millist mõju avaldavad näiteks suurenev immigratsioon ja seeläbi küpsete ühiskondade suurenev heterogeensus ning väärtuste paljusus. Keskkonnast on raamatus palju juttu. Aga. Kas postmaterialistlik inimene valib puhtama looduse nimel maisist tehtud biolagunevast plastist coca pudelid, teades, et pool maailmast nälgib. jne.
Aga ehk on vastupidi, kõik need "agad" ja riskid muutuvad hoopis katalüsaatoriteks teel ilusasse uude maailma:)?


3 ägedat mõtet:
Kaasaegsed puritaanid. Autorid tõmbavad paralleele kunagiste puritaanidega, kes keelasid endale lusti ja lõbu.
Ta näeb analoogse liikumise teket ka täna, kuid erinevalt kunagistest puritaanidest on tänaste puritaanide eesmärgiks vaimse puhtuse asemel terve keha.: me keelustame suitsu, alkoholi, suhkru, rasva, me kontrollime detailideni mida me sööme. Paha on see sellepärast, et kõike kontrollida me ei suuda ja abitu ning enesele naudinguid keelav inimene on kuri.
Ja paraku, võtavad puritaanid meie üle järjest rohkem võimu.

Kontroll. Nii meie riigid, valitsused ja firmad muutuvad järjest enam "nanny" -deks. Klaasmajades avatud kontorid, mille peidetud idee on parem kontroll.  Sa saad vaadata mida su boss ja kolleegid teevad, samal ajal edastakse mulje väiksemast hierarhiast- me kõik oleme ühel tasemel, Väljaspoolt läbipaistev- mööduvad inimesed näevad meid ning meile jääb mulje, et me oleme ühenduses reaalse maailmaga: me ju näeme inimesi tänaval.

Meil kõigil peab olema tunne: ma pean tundma mõnd filmitähte paremini, kui oma naabrit. Meedia sünkroniseerib meie arvamused, otsused ja soovid- ja see on ohtlik.
Miks me tarbime nii palju. Me ihaldame paljusid asju seepärast, et teised neid soovivad.
Teadmistest on saanud globaalses infohunnikus arvamused.

* raamatu täielik pealkiri

Rolf Jensen, Mika Aaltonen The Renaissance Society: How the Shift from Dream Society to the Age of Individual Control will Change the Way You Do Busines

Kivirähk "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust"

Kujutlege end elamas maailmas, kus inimesed on ilusad ja head. Naeratavad.  Müüjad ja turvamehed on sõbralikud ning abivalmis, Suvalised võõrad inimesed tänavalt hakkavad sinuga rääkima, sõbrunevad ja kutsuvad külla. Eesti keeles. Pakuvad kohvi ja pitsikese kangemat ning moodustavad raamatuklubi.
Selline maailm on päriselt ka olemas. Maailma otsas:)

Igal asjal on oma aeg. Ma kujutan ette, kui paljud loevad seda raamatut ja ei saa aru, mis pagana jura see ometi on?
Mind kõnetab see hetkel väga.

Mis ootaks mind maailma otsas? Päike ja lebo ja puhkus, nagunii. Aga ühel hetkel hakkab ju igav?
Ja siis tahaks, et oleks huvitav.
Päris elus väga ei taha, et oleks nagu filmis. Mina küll ei tahaks leida laipa, põdeda haruldast haigust, matkata kuude viisi kõrbes või Antarktikas, võidelda piraatide või röövlitega. Ja ausalt öeldes ei taha ma isegi enam seda, et prints valgel hobusel minusse esimesest pilgust armuks.

Ja kas pole veider, et tavalised keskklassi inimesed tunduvad meile naljakad ja napakad. Luuserid on märtrid, piiride lõhkujad kangelased ja yuppied ihaldusväärsed. Ja ometi elab enamik meist seda tavalist keskklassi elu. Ning needsamad naljakad ja napakad vaatavad sind ning arvavad, et ka sina oled naljakas ja napakas ja elad mingit arusaamatut, pealtnäha igavat elu.

See midagi huvitavat, midagi muud, ei saa olla vaba aeg, sest vaba aeg on ka siin ja praegu. See midagi huvitavat saabki olla töö- see, et oled kasulik, vajalik, oluline... Ma teen tööd, mida peetakse üldiselt huvitavaks ja nii on ka.  No kes ei teaks- et oleks huvitav, tuleb muuta oma mõtlemist. Me kõik teame seda tarkusetera juba lasteaiast ja ikka unustame vahel ära. Miks see ometi küll NII raske peab olema?!
Ja nagu Kivirähk tabavalt väidab- töö on üks seitsmest surmapatust. Tuleb ainult nõustuda ning ehk see ongi põhjus, miks me sellest vabaneda püüame ja midagi paremat otsime?

Väga naine kirjeldas blogis  oma elu, küll teises, väsimuse kontekstis. Aga ma hakkasin mõtlema  rutiini seisukohast. Minu elus ei ole enam (õnneks) kella peale lasteaeda jooksmist, kool-trenn-pood logistika korraldamist, õhtul kell 10 järgmiseks päevaks sitsi ja suuskade otsimist jne.jne jne
Aga. Paradoksaalselt, mida rohkem on su elus rutiine, seda rohkem on tegelikult ka võimalus, et midagi juhtuks. Ja mingil veidral põhjusel ei oska sa sellel hetkel sellest väsimusest ja sebimisest rõõmu tunda.
Ning kui ühel päeval on neid rutiine vähe, siis pole inimene ikka rahul. Igav on. Ja järjest  kõvemini hoiad neist  vähestest rutiinidest kinni, kartes neidki kaotada. Nagu su vanaema, kes maikuus hakkas planeerima oktoobrikuus lapselapse sünnipäevale minekut.

Kui on  see huvitav aeg, palju juhtub ja muutub, siis tahaks vähem. Vähem stressi ja väsimust ja rohkem rahu. Kusagil vahepeal on paras. Ja sellist õiget aega on vähe. Ikka on natuke liiga palju või natuke liiga vähe. 


Jah, täiesti kindlasti läheb see raamat mu naljakate raamatute edetabelisse.

vahel on nagu tahaks midagi muud...

L.Tolstoi "Sõda ja rahu"

"Sõda ja rahu" on mu meelest nagu "Tõde ja õigus". Ilmselt pole paljud kumbagi raamatut  lugenud, aga no kes ei tunneks Nataša Rostovat, Pierre Bezuhhovit, Vargamäe Andrest või Oru Pearu.
Ma olen üsna kindel, et ma seda raamatud varem lugenud polnud, aga ju olen ma näinud filmi? Ja loomulikult olen ma käinud klassiekskursioonil Barclay de Tolly mälestusmärgi juures. Igaljuhul, nagu kohtumine vanade tuttavatega.

Sõda ja Rahu oleks tegelikult ideaalne e-raamat. Päris naljakas oli üle pika aja lugeda paberilt. Seda lugedes oleks kohe hädasti vaja, et saaksid online tõlkida prantsuskeelsed osad ( no miks neid nii palju peab olema!), esimese osa juures võiks olla "kes on kes?" ja hiljem Venemaa kaart  ja wikipedia tegelaste taustade uurimiseks samuti.

Lugesin raamatut ja raadiost tuli mingi Beethoveni lugu. Nii lummavalt imeline, et olin sunnitud lugemise katkestama ja kuulama jääma.
See oli aeg kus muusika oli ilus, kunst oli ilus, mood oli ilus, raamatud olid ilusad. Miks sai inimkonnal ilust kõrini? Ja miks me nimetame nüüd ilu ja harmooniat kitšiks ning kunstiks hoopis disharmooniat ja seda, mis on "huvitav". Suhtumisest- elu on niigi kole, milleks seda juurde toota sai millegipärast suhtumine- elu peab vaatama nii nagu see on. Ilustamata. Realistlikult.


Mulle tundub, et ühiskonda võib võrrelda inimesega. Tollased inimesed olid kui lapsed:
siirus, tunded, emotsioonid. Ja ma ei taha, et te mulle ütlete, et kuni 21. sajandini kirjutatu on puhas propaganda, ajastu stiil ja tellimus. Ma tahan uskuda, et vanasti olidki inimestes sügavad tunded. Naiivsust loota, et sind suudelnud mees sind armastab. Siirast meeleheidet kodumaa saatuse pärast.
Hämmastav arusaamatult aupaklik ja väärikas leppimine saatuse poolt määratud rolliga.
 Ja kuidas said nad olla ja jääda nii normaalseteks? Lapsi kasvatasid reeglina njanjad, abielluti tunneteta varanduse pärast. Kui meeste elus oli vähemalt midagigi, siis naiste elu võis küll olla üks pikk igav lõputu ja piinav päev külmas ja kõledas ja niiskes mõisas. Alamklassi elust ma ei räägigi. Tänapäeva psühholoogide jaoks oleks sealt kuhjadega psühhotraumasid, katkisi hingi?? Ja ometigi.

Ja nüüd, oleme saanud täiskasvanuks? Õppisime manipuleerima. Kas see, et meid on saanud nii palju, me oleme üksteisele nii lähedal nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, on sundinud ellujäämiseks teesklema, kiiresti ja pealiskaudselt suhtlema. Teesklusest, esinemisest ja poosist on saanud norm.
200 aastat tagasi ei üritatud vaeseid mõista. Jumal olevat nii tahtnud, kõik teadsid oma kohta, leppisid saatusega (või ei leppinud) ja nii oli. Nüüd me üritame mõista,
Ja on võimalik, et just see lõputu empaatia, arusaamine, et me küll mõistame,üritame- aga me ei suuda maailmast likvideerida vaesust ja ebaõiglust,  ükskõik kui palju me ka ei püüaks- see muudabki meie elu ebasiiraks? Et me tajume oma võitluse lootusetust, kapitalismi paratamatust, aga ühiskondlik norm ning meedia sunnib meid andma katteta lubadusi?

Veel olen ma kuulnud teooriat, et pealiskaudsus on põhjustatud tööstuse arengust, mis on omakorda reklaami abil kujundanud uued väärtused ja hoiakud: suuremad partiid = kiirem läbimüük = kiirem majanduskasv = tarbimine hea ja mittetarbimine halb. Et siis masinaid purustama?

Pean tunnistama, et mulle meeldis pigem Sõda, kui Rahu "ja nad said lõpuks ikkagi rikkaks ja kui nad surnud pole, siis elavad siiani õnnelikult" osa

Kuigi ma absoluutselt ei jaga Tolstoi vaateid naiste rolli osas perekonnas jne, siis raamatu viimases osas leidsin endale mõttekaaslase teemal sõda ja ajalugu ja juhuslikkus.
Ma olen ise varasemalt väga sageli sel teemal mõelnud. Minu jaoks on sõda midagi ääretult abstraktset. Ok, tänapäeval, kui on võimalik vaenlast väga täpselt positsioneerida- aga varem. Istud, passid pöösas ja ootad, et vaenlane samuti sinna tuleks ja siis võitlete. Mis paneb inimesed seda tegema. Kui on nii palju rahvast, siis võiks ju vabalt võitluse ajaks kuhugi kaugemale jalutada? Milleks oodata vastast, kui maa on suur ja lai ning võiks valida möödumiseks teise tee? Kuidas korraldatakse logistika, et need tuhanded oleksid söönud ja ravitud ? Kes matab langenud ja kes transpordib tuhanded haavatud.
Samuti teema, kui palju üksikud isikud mõjutavad sündmusi ja kui tihti on lihtsalt"aeg küps".
Niipalju küsimusi ja seda enam oli mul hea meel lugeda, kuidas Tolstoi kirjeldas ja rõhutas nii sõja kui üldse ajaloosündmuste juhuslikkust.


Mis oleks juhtunud maailmaga, kui Napoleon oleks võitnud?

Eks onu, käest ei lasknud minna
nii kergesti me kallist linna
kui prantsus Moskvas käis?
Siis löödi lahinguid,
neid aegu-
me rahvas mäletab veel praegu...

(see luuletus on pärit ühest lasteraamatust, mille pealkirja ma ei mäleta, Kui keegi teab autorit, siis palun lahkesti teada anda)