Toila ja Pühajärve SPA

kena jõulupüha. Detsember 2015

Viimasel ajal on spaa värki väga palju saanud. Saaremaa Go, Jurmala, Pühajärve, Toila...
tundub, et minust hakkab saama spainimene.

Nii nagu Värskas, nii ei oodata ka Toilas klientidena inimesi, kes tahaksid tööpäeva lõpus tulla Tallinnast spaasse bussiga... Ma tõesti ei tea, ehk läheb nii hästi, et pole selliseid vajagi. Aga ikkagi. Ma oleksin päriselt ka bussiga läinud, kui oleks õhtusöögiks kohale jõudnud.

Saaremaa on täiesti erinevas kategoorias, seda pole mõtet teistega võrrelda. Uus maja on uus maja.


Tavaliselt võtab sellistes asutustes sind vastu klooriaroom. Ma olen hull lõhnafriik.
Seekord saab Toila minu käest plusspunkti. Ma vist ei mäletagi kogemust, kus astun tuppa ja toas on meeldiv lõhn!
Bassein pisut haises kloori järele, aga see on ilmselt vältimatu. Muus osas- täiesti ok. Ja joogivesi oli puhas ning kraanist joodav.
Vannituba läikis sõna otsese mõttes. Tuba oli suur ja avar. Voodi tõstsime küll ümber (et näeks telekat. Mis teema sellega on. Kas on mingi põhimõte- pane telekas alati seinale nii, et klientidel oleks seda võimalikult ebamugav vaadata??).
Pühajärve oli väiksem, väsinum. Parasjagu käis ühes hoones remont. Mistõttu, anname aega atra

Udune Pühajärve

seada.

Pühajärvele annab minu jaoks plusspunkti asukoht. Ma lihtsalt olen Lõuna- Eesti inimene. Ja kohe hotelli juurest algab fantastiline matkarada. Soovi korral võib lausa ümber järve kõndida või joosta.

Toilas on matkarada kaugemal. Aga see-eest on seal kuulus ja klanitud park. Üldse on Toila kuidagi tsehhovlik. Kingad, kübara ja pika kleidi võib vabalt kaasa võtta, Õhtul on tants ja varietee. Päeval saab päevavarju all pargis või mere ääres patseerida.
Ja kui teil on lapsed kaasas, siis need pargipuud.. imelised nõiapuud, kus lugematud inimesed ja loomad on puudeks moondatud...
Toilas jäi silma suur laste mängutuba. Kvaliteeti ma hinnata ei oska. Aga lapsi oli üldiselt üsna palju. Hommikul seisti pannkoogi ja  õhtul jäätise sabas.

Imeline Toila Oru park

Toila meelitab oma saunade kompleksiga. On, mille vahel valida.

Ma ei viitsinud kodulehel näpuga järge ajada, ilmselt pakuvad mõlemad suht samasuguseid teenuseid. Aga Toilas on need kordades nähtavamad, kui Pühajärvel.
Mu programm oli väga tihe: hommikul pool üheksa hüppasin otse voodist basseini vesivõimlema ja nii edasi terve päev kuni õhtuni välja. Paari söögipausiga. Ja oleks tahtnud veel seda ja seda... Ahvatlused ja reklaamid torkasid majas liikudes silma.
Raha peab  muidugi olema. Ning aega. Ma väsisin lausa ära:)

Ja kuigi mu päev oli tihe ja kiire ning saunades võis vedeleda 10-ni õhtul,  Oli piljard ja tants ja restoran. Aga ma ikkagi nurisen meelelahutuste vähesuse üle. Ilusa ilmaga pole probleemi, õues oli küll tegemist. Kuid sisefanni oleks võinud veel rohkem olla.

Ma olen massaazi üsna ettevaatlikult suhtunud, kuna mul on kehv kogemus. Mitte massaaziga, vaid järgmise päevaga, kui suutsin vaid valust ulguda. Saaremaal on massaazist tehtud tseremoonia, Rituaalid, muusika, valgus... Mind sattus masseerima vanem proua. Nii pehmete liigutustega, et oleks tahtnud paluda- sa ära masseerigi mind, teegi ainult pai. Nii hea...:) Lisaks pani ta mulle hulga diagnoose. Ja kellele see ei meeldiks. Et mitte elustiil ja vanus pole su hädades süüdi, vaid ikka konkreetne haigus.
Pühajärvel ja Toilas on rohkem " arstikabinetilikum", Oma trussikud peab jalga jätma. Ning tingel- tangelit on vähem. Aga mõlemal pool olid hoolivad, tähelepanelikud, diskreetsed ja professionaalsed tegijad. Mina jäin väga rahule. Ja olin ka järgmisel päeval elus.

Hommikusöök oli Toilas minu maitse järgi pisut rikkalikum. Õhtu- lõuna olid ilmselt üsna

Udu ujub üle maa... Pühajärve

samaväärsed. Lihtne, kodune eesti toit. Valik natuke väiksem, kui hommikul. Aga piisvalt ja- me olime tulnud ju tervist parandama. Ega siis peagi õhtul end kurguni täis õgima.
Kui eelmisel korral üllatas Pühajärve infosiltidega, kust talust miski pärit oli, siis seekord olid alles jäänud ainult "mahe" sildid. Anonüümsed.
Toila identifitseeris ainult Nopri kohupiima, kas muud tooted olid kohalikud, jäi saladuseks.

Pühajärvel sõime õhtust GMP restoranis, mis hiljem, selgus on üks Eesti parimatest. Ja oli ka, Väga raamist välja väikse viguriga ülimaitsvad road. Hinnaklass, selline keskmine Tallinn.

See on tegelikult väga eestlaslik, aga teisalt kurb, et me kohalikku nii vähe promome. Näiteks näidati Toila aroomitoas youtubest võetud (loodetavasti kõik maksud makstud) relax loodusvaateid. slaidi-showd. Mu meelest on see täpselt see koht, kus EAS saaks oma Eesti brändi tutvustamiseks mõeldud tuhandelisi luhvtidada. Maksta Eesti fotograafidele, operaatoritele ja muusikutele ja panna kohalikust loodusest sellised klipid kokku. Miljonid joogatrennid ja spaad üle maakera vajavad neid. Me võiksime ju neid pakkuda....

Teenindus on vist tänapäeval igal pool väga hea. Kuidagi juhtub nii, et meie pere satub alati ja igal pool tõlgi rolli. Teenindajad rääkisid riigikeelt rahuldavalt või väga hästi. Aga ikka juhtus nii, et mu mees aitas töötajal masina manuaali inglise keelest arusaadavaks st vene keelde tõlkida...

Toilas oli mingi teema ka liftidega. Tavaliselt on nii, et lift sõidab kas üles või alla. See keerutas, aga, täiesti suvaliselt, Mul õnnestus liftis kohtuda vanema prouaga, kes oli mingi 10 minutit üles alla sõitnud, saamata peatust 0 korrusel, kuhu ta tegelikult sõita soovis.  See tasuks tehnikutel kindlasti üle vaadata, Protseduurile ei saa ju ometi hilineda!

Aga muidu oli ilus kevadine detsembrinädalavahetus:)

Viplala ja Viljandi

Järv ja lossimäed

Kõigepealt tahaksin  ma vabandada Elisabet ja  co ees. Ma võtan tagasi kõik oma pahad sõnad Viljandi kohta. On suur vahe kas viibida kusagil nostalgiast pimestatuna vanu aegu taga igatsedes või siis turistina, kel avatud meel ja rõõmus süda ning ilus ilm.

Mu Mees Kes Jookseb pani meile kogemustele tuginedes ööbimise kohta nimega JustRest, mis on 
automaatmotellina omaette spartalik elamus. 

Aga parim point oli lähtepunkt pikkadeks rännakuteks. Ma matkasin läbi kohad, kus ma oma pika ja väärika elu jooksul sattunud polnud. Või siis. Kunagi ammu. Aga avastusi- vau, mis siin tehtud on, oli palju. Turisti jaoks on kesklinn imekena, kenasti korda tehtud. Super.

Söömas käisime paljukiidetud Fellinis. Ma käisin, või õieti töötasin seal 25 aastat tagasi. Vahepeal on taas toimunud imeline muutumine.
Super teenindus. Maitsev toit, kuigi portsud olid pisikesed. Ja hulluksajav orgastiline beseerull vaarikatega.

Aga hämmastas 2 asja. Viljandis räägitakse eesti keeles. Täitsa imelik on olla. 
Saate aru. KÕIK räägivad eesti keeles. Ma mõtlen, äkki tõesti ei tohiks väljaspoole Tlna põgenikke lasta. Kui nad just ise väga ei taha. Neid väheseid säilinud eestluse kantse peaks ajaloo eesmärgil säilitama. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt


Ja teine. Kas Eesti väikelinnad on tõesti jõudnud Euroopasse.. kohvik oli täis. Me saime viimase laua. Ja saba oli ukse taga. Lihtne eesti inimene sööb õhtust väljas.
Tõesti vapustav ja väga tore.
Nüüd peaks veel üle saama püüdest pakkuda kõike kolme söögikorda ja keskenduma kas õhtule või lõunale. Et ka omanikel oleks oma elu. Mitte ainult töö..
Sest linnarahval ilmselgelt on. Laupäeva õhtul kondas linnas mingi 4 inimest. Ülejäänud olid sündsalt kodus.

Ja varesed kraaksusid.

A. Bruštein Tee viib kaugusse

On arusaamatu ja häbiväärne, et minul, kes ma olen enda meelest läbi studeerinud kogu nõukogude punase patriootliku noorsookirjanduse, on kahe silma vahele jäänud raamat Tee viib kaugusse. 

Nii Sesamy kui ka Elisabet on nimetanud seda oma üheks lemmikuks. Ja neid ma usaldan.
Minu raamat oli Kullimaja Marta. Linda kirjutab sellest siin.

Ja peab tunnistama , et need kaks raamatut on väga sarnased. Venemaa muutumine 20 saj alguse murrangulistel aegadel läbi väikese tüdruku silmade

Ma ei tea kahjuks kui autobiograafiline on Marta raamat, vaadates kirjaniku eluteed, siis ilmselt on. Aga kõik need kohad olid ja on Riias reaalselt olemas. Ma olen need üles otsinud ja see muudab teema ning raamatu veelgi lähedasemaks.

Kuid sellest hoolimata on .. Marta ikkagi ilukirjandus, lugu.
Tee viib... on biograafia  Bruštein räägib elus kohatud ja kahtlemata väga huvitavatest persoonidest. Annab vihjeid nende tuleviku kohta. Aga lugu jääb seetõttu ebaühtlasem, meenutustereaks. 

Ilmselt pole mu võrdlus õiglane. Martat olen ma lugenud musttuhat korda ja igas vanuses. Täiskasvanuna loetud Tee viib... jääb kindlasti seetõttu nõrgemale positsioonile.

Šasa kasvab üles u 1894. Revolutsioon on õhus, aga kaugel.
Sasa on intelligendi tütreke. Majapidajanna ja koduõpetajad.

Marta tegevus toimub u 20 aastat hiljem. Esimese MS eelõhtul ja ajal. Marta õde Lilli saab tunda ka kapitalismi õudusi, kuid õnneks kasvab ümber ja saab tunda Vene provintsi kõiki võlusid.

Marta on töölise ja revolutsionääri tütar. Eestlane. Ja ilmselt see viimane annab mitu sümpaatiapunkti.
Marta on ühtlasem lugu suurte tunnetega. Lein, armumised ja sõprus.

Vahel olen ma mõelnud, kuidas oleks olnud elada sellel ajal. Kui elasid Tõelised inimesed, head inimesed. Kes pidasid õigeks ausust, siirust, lahkust, nõrgemate aitamist. Vasjok Trubatsovi raamatus on  näiteks stseen, kus õpetaja kurvastab halva hinde pärast ning poisil on piinlik!, et ta on õpetajat alt vedanud.

Küpros Paphos

Mees saatis messi, et Budapesti on soodsad lennupiletid. Vaatasin just õõvastavaid pilte massidest Ungaris ja arvasin, et äkki me ei mahu. Ja kui soe seal üldse on...
Jäi siis hoopis Küpros. Ma olen alati öelnud, et kogemused on saatanast. Kreetal käisime me peale Türgit. Siia tulin peale Itaaliat... ja paraku on  võrdlused selle maanurga kahjuks. 

Ma olen üritanud leida eestikeelset omadussõna selleks
Et on keskmine, ok, rahuldav... kõht on täis, soe on ka, aga seal, mujal on parem...

Kuiv ja tolmune

Palju sõltub ka hotellist. Võid ju väita, et see on ainult magamiseks. Aga kui vesi on leige ja surve olematu. Siis varsti hakkab häirima. Kuni harjud...

Kuidas ma küll elasin enne interneti tulekut?? Üle pika aja olime hotellis, kus wifi oli ainult lobbys.
Uskumatu, kui palju on aega. Aega, mida ei oskagi täita. Lõputult lugeda, vestelda, võõraid teleprogramme vaadata... pikad pimedad õhtud...Tegelikult oli isegi hea, et netti polnud. Siin on ju teistmoodi pistik ja meil õnnestus kohalikust marketist saada viimane adapter.

Aga soe on. 27- 29 kraadi. Ja see kompenseerib nii mõndagi.

Kuidas joonistada kassi

Elu on alati suurem, kui kunst.  Mu kass on nii ebaõiglaselt sümmeetriline, et tema joonistamiseks peaks kasutama millimeeterpaberit.
Trikk, aga, on selles, et joonistamisel ei saa kopeerida. Siis lähed rappa. Joonistamisel pead sa edasi andma kujutise. Oma visiooni.
Aga kuidas seda teha, kui tulemus peab olema ideaalne kuldlõige?
Ning sina ise ei ole kahjuks oma olemuselt kuldlõige,

Kas olete tähele pannud, et me kõik joonistame iseennast. Mõelge näiteks Edgar Valteri, Jüri Arraku, Asta Venderi, Elle Tikerpäe peale ning kõrvutage nende loomingut autori portreega.
Me joonistame iseennast.
Ma pole nüüd küll väga ammu joonistanud, aga aastat 15 tagasi käisime koos lapsega maalilaagris. Pidime jäädvustama samu objekte.
Minu joon on karvane, suur, segane, tume. Tema oma on puhas, täpne...
See ongi mu meelest kõige huvitavam, kuidas me anname nii väheste vahenditega edasi meid ennast.

Kuidas aga joonistada kassi.
Võta paber, pliiats. Unusta ideaalne maailm  ja joonista see kass läbi enese:)