Hirsikotletid

Mu mees sööb peaaegu kõike. Kui saab hapukoore, ketsupi või majoneesiga üle kallata, siis sööbki praktiliselt kõike. Mingi lapsepõlvetrauma on ainult piimasupi suhtes ja sõjaväest hirsi osas.
Ma olen hirsi suhtes kõhklev. Ja sel põhjusel pole see meil menüüs olnud.

Rootsis, messil, sain aga proovida imelist miniburksi, mille vahel oli hirsist kotlett. See oli vapustav!
Loomulikult küsisin ka retsepti, aga unustasin järgmisel sekundil.
Nii ehk naa, see jäi kripeldama  ja ma pidin seda kodus proovima.

Peale hirsi keetmist sain aru, et feil. Pakutud pätsike oli ilmselt tehtud hirsijahust või - mannast, minu hirss oli sõmer nagu hirss olema peab. Nii et ma hakkasin tõsiselt muretsema, kuidas sellest kotlett saab.
Värskelt oli mul meeles hiljutine juhtum kõrvitsakotlettidega. Kõigi loogikareeglite vastu, segades omavahel kokku 3 tahket ainet: keedetud nuudel, riivitud parmesan ja hautatud kõrvits, oli tulemuseks supp. Ilmselt on kõrvitsas niipalju vett, aga miks retsepti autor seda ei maininud...
Igaljuhul kõrvitsakotletid jäid mul tegemata, ollusest sai ülimaitsva vormiroa.

Hirsile segasin juurde
küüslauku, tüümiani
pipart
1 muna
riivitud parmesani

ja mu sisetunne ei petnud mind. Segu oli küll vormitav, aga kindlasti mitte pannil küpsetatav. Panin pätsid siis hoopis ahju.
Ja tulemus oli väga hea. Küll mitte sama hea kui oli Rootsis, aga väga maitsev ja kotlett püsis õrnal kohtlemisel kenasti vormis.

Ja ka mees sõi ning kiitis.
Ka hirsist võib saada asja:)

Tiit Tarplan Lõhestusjoon

Kõigepealt annan autorile fantaasialennu eest 10 punkti.
Tõsiselt huvitav ja raamist välja vaatepunkt ning originaalne idee.
Mis oleks kui.. mitte valged poleks vallutanud Ameerikat, aga täpselt vastupidi. Kas looduslähedased ja väärikad punased (st indiaanlased) oleksid teinud sama, mis tegime meie nendega.
Vallutanud, tapnud, orjastanud. Ja lõpuks paigutanud reservaatidesse.
Kuni ärkamiseni, et looduslähedus on cool.

Mu meelest ideaalne materjal näiteks mõnele seriaalikirjutajale. Siit annaks ammutada rohkem ja veel.

Aga,
Samas on see raamat hoiatav ja hea näide sellest, et ka vormistus on oluline. Meist paljudel on väga häid mõtteid, aga kui teostus pole briljantne, siis on natuke kahju,

Ma pole eriline ulmekirjanduse guru. olen peamiselt lugenud venelaste-poolakate omi ja filmina vaadanud ameeriklasi. Kui ma üritan kogemust kokku võtta, siis mulle tundub, et slaavlased võtavad reeglina mingi üldinimliku probleemi- ühiskonnakriitika, suhtedraama vms ja tõstvad selle nn ulmekeskkonda. Ulme on dekoratsioon, taust, mis aitab ehk pisut lihtsamalt üldistada igal ajal oluliseid teemasid.
Ameeriklased, seevastu mängivad ideega- mis oleks kui, kasutades ulmet vahendina realiseerimaks oma ideid ja fantaasiat.

Tarlap on kusagil seal vahepeal.Materjali oleks  mitmeks erinevaks raamatuks. Pseudoajalugu lihtsalt uitmõttena. Ühe kultuuri hääbumise lugu- a ala mees kes teadis ussisõnu; tänase päeva kontekstis uued ja vanad kultuurid ja mis sellest kõigest võiks tulla.
Ja siis lisab autor veel kamaluga esoteerikat- selgeltnägemist, paralleeluniversumid... ohh...
ehk siis, minu jaoks oli seda kõike natuke liiga palju,

Aga ülalolevast kriitikast hoolimata, oli väga põnev lugemine. Alles hiljem, hakkad mõtlema loogikavigadele ja muudele küsitavustele.
Mind ajab tegelikult ka see närvi, et Eesti muistset elu kujutatakse alati patriarhaalselt, kuigi on rohkem kui küll tõendeid, et Eestis olid naised rohkem kui tegijad. Seda juba praktilistel põhjustel, et anda meestele võimalus kodust väljaspool tööd teha.
Aga see selleks, eks see raamat üks meestekas ole nagunii. Armastust ja tundeid on näpuotsaga.

Muuseas. Kas mäletate kooli ajast, kui palju on maailmas erinevaid inimrasse?
Vale vastus.

Õige vastus on 22

Minu imeline dieet

ehk kuidas kaotada 4 kilo mitte midagi ette võtmata.

Ma andsin paar kuud varem lubaduse, et mitte iialgi enam ma ei pea dieeti.  Kuu tagasi avastasin aga ootamatult, et seelikud käivad ümber piha ringi ja ning püksid vajuvad alla. Seda siiamaani, sest ma ei suuda minna uusi riideid ostma.

Ka kaal näitab stabiilselt oluliselt väiksemat numbrit...

Mis toimub, mõtlesin. Kui pingutad ja näed vaeva, ei juhtu midagi ja nüüd niimoodi lambist. Tervis on mul korras, mingit haigust olla ei tohiks.
Mida ma siis teisiti tegin.

Vastlate ajal tuli kuidagi teemaks ja jutuks paast. Et vanasti sai liha otsa ning inimesed olid sunnitud paastuma. Kirik varastas kombe ja muutis asja ametlikuks.
Ja niimoodi tekkiski mul spontaanne mõte, et teeks lihavõtteni nii, et sööks vaid kord päevas liha-kala st loomset valku.  Teine, ja mitte vähem oluline moment selle juures oli see, et senistest toitudest oli kõriauguni. Vaja oli uusi ideid, põnevaid roogi.  Mõeldud tehtud ja siiani olen ma sellest kinni pidanud.

Ja ongi kogu saladus. Ma suurendasin proportsionaalselt kordades süsivesikute tarbimist ning vähendasin valgu ja rasva tarbimist.

Ehk siis ma olen läbi isikliku eeskuju jõudnud järelduseni, milleni osutavad sajad maailmas ringlevad dieedid, aga mida mitte keegi ei usu.
Muuda oma  toitumist ja see toob kaasa positiivse muudatuse.

Kui sõid varem taimetoitu, alusta paleodieedi ja lihaga. Kui enne ei joonud piima ega söönud saia, siis nüüd hakka või siis vastupidi.  Vahet pole.
Oluline on lihtsalt midagi muuta.
M.O.T.T:

Maailm roheliseta #worldwithoutgreen

J. Austen Uhkus ja eelarvamus

Mind kutsuti hiljuti katsikule. Kuna polnud väga ammu käinud, tegin interneti lahti ja töötasin materjali läbi.
Võtsin kaasa tangupudru, pannkoogid ja hõberahad. Kui kõrvale jätta pisiasjad- et laps saaks varem kõndima, rääkima, rikkaks ja ilusaks. siis kõik muu teenimas üht suurt eesmärki, et tütreke saaks tulevikus kiiresti ja õnnelikult mehele.

Küsisin lapse emalt, et kui ta saaks sõnastada ühe soovi oma lapse tulevikuks, siis mis see oleks.
Et ta saaks iseendaks jäädes olla õnnelik, vastas maimukese ema...

Mitte ainult viktoriaanlikul Inglismaal, vaid ka Eestis oli abiellumine teema. Mitte vaid tüdrukute, vaid ka nooremate poegade jaoks, kes jäeti pärandusest ilma ning pidid otsima elu- ja ametikohta mujalt.
Kui varanduslik aspekt kõrvale jätta, siis soov, et mu laps leiaks kaaslase, on ju tegelikult siiani väga hea soov.
Kes ei tahaks armastada ja olla armastatud. Kaaslast, kellega jagada rõõme, muresid, varandust, kohustusi, vastutust. Leida koos mõte ja värv elule kasvatades lapsi, luues väikseid traditsioone...


Päris mitmes kultuuris annab siiani abiellumine teatud sõnumi, sinu kui isiku kohta. Sa oled valmis võtma riski. Oled valmis pühenduma ja panustama. Sa pead olema kasvõi natukenegi valmis koostööks ja meeskonnamänguks. Statistika kinnitab, et abielus mehed on tervemad, elavad kauem ja on õnnelikumad.

Aga raamatust ka.
Mulle meeldis. Kindlasti on see parem kui Vihurimäe ja Jane Eyre. Kuigi selle viimasega pole vist võrdlus aus, ma lugesin seda lapsena.
Peategelane Elizabeth on väga naksakas neiu. Oma ajastu laps, muidugi. Ja romantikat, naiivsust on ajastule kohaselt piisavalt.
Mingil arusaamatul põhjusel ihaldasid tolleaegsed neidised rohkem karuseid, tusaseid ja ebaviisakaid mehi...Aga erinevalt praegusest ajast, kasvasid kõik need kollid ka kenasti armastuse mõjul ümber. Neist said sõnaosavad, kirglikud ja viisakad mehed.