Sallimatu

Kui südamest aus olla, siis ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes - ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis. Teiste inimeste elu kallale kippumine või elu häirimine on ju taunitud ka mitteveendumuslike vaadete puhul. Ei tohi tappa ja ahistada ja kiusata...  Ega nn vihakõne ei jää inimese sisemuses olemata seetõttu, et me selle hukka mõistame.
Miks on liberaalsus õigem kui konservatiivsus, sotsialism valem kui kapitalism, kristlus siiram kui islam jne. Sallivus peak sallima ka sallimatuid ning neid kes on eriarvamusel. Valel arvamusel,
Kelle meelest?
Meil on õigus armastada ja rõõmustada ja samavõrra ka vihata ja ärrituda.  Miks mitte?
Kirjutades Ritsikule kommentaari hakkasin ma aga mõtlema sellest, et viha ja sallimatus pole absoluutne ja täielik. Või on?

Ma olen endiselt seisukohal, et tuldagu, kas või 10 tuhat, kui need inimesed on valmis panustama riigi arengusse ja ennast teostama. Küsimus on ju endiselt hoopis muus. Ja see, mis toimub, on lihtsalt õudne.
Ma tõepoolest usun, et nüüd on küll käes aeg sekkuda sõjaliselt, kõigile parimas eas põgenikele anda kätte relv ja ISIS maatasa teha, Jah, ma tean, et pole meie asi öelda jne.
Aga see lihtsalt ei ole enam normaalne.
Me elame globaalses maailmas, see, et EL andis sõnumi, tuldagu, on valla pääsnud kaose. Ning Rootsi ja Saksamaa peaksid kiiremas korras üle vaatama oma sotsiaalpoliitika ning toetused ja õppima USAlt ja Austraalialt ja Kanadalt,. Ei toetustele, jah isiklikule initsiatiivile...

Aga sallivuse juurde tagasi, Mul on venelastest sõpru ja kolleege ja naabritega liftis räägime maad ja ilmad läbi. Aga ma tõsiselt vihkan seda, et ma pean Eestis teenindajatega, teenusepakkujatega, müüjatega, reklaamimüüjatega rääkima vene keeles. Et vaikimisi nad kõik eeldavad, et ma seda oskan. Et mu kodupood on orienteeritud vene kliendile ja ei tea ega pea eesti pühadest ja tradistsioonidest,. Vihkan venelasi ja austan venelasi.

Ma vihkan seda kuidas koerad haisevad ja lipitsevad. Aga ma jumaldan neid nunnusid kutsusid, kes siiralt minu üle rõõmustavad ja vihkan neid sadiste, kes loomi piinavad. Ma vihkan koeri ja ma armastan koeri.

Mulle ausalt ka ei meeldi olla keskkonnas, kus naised kannavad pearätikut. Oleksin siiralt kurb, kui mu tütar armuks moslemisse. Aga siiamaani ma meenutan üritust, kus vennastusime Pakistani ja Iraagi jne naistega, Sellised mutid, et lase aga olla. Ma vihkan islamit ja mul on islamist ükskõik, kui inimene on ise tore.

Ja see, et meis on nii vihkamine kui ka tolerants, see muudabki meid vist manipuleeritavaks?
Ma vihkan seda, kuidas meiega manipuleeritakse. Pildid nunnudest kannatavatest lapsukestest, hukkunutest ja ohvritest. Ja pealkirjad manipulaatoritest, kes tulevad otsima paremat elu.
Vooglaid ütleb saates ja mingi Islandi kirjanik ka, et antagu neile orvukesed, küll me kasvatame ja aitame. Ja ametnik vastab mokaotsast, et sorry, orvukesi polegi...
Nii me kõigume selle kahe vahel. Mina kõigun.
Te võite mind vabalt nimetada rassistiks või kuidas iganes soovite.
Mul on lihtsalt kahju, et me oleme nii manipuleeritavad, nii haavatavad ja kõigest pisikesed mutrikesed selles suures mängus.
Meil on täna võimalik pealt näha maailma täielikku muutumist.
Ja,
Me ei saa mitte midagi teha.
Me oleme etturid suuremas plaanis, Ja see on väga õudne.
Kohe ikka väga õudne ja kohutav.
Mina ei taha et maailm muutub. Aga ma ei saa selles suhtes absoluutselt mitte midagi teha.
Aga minul on ju ka õigus olla ning arvata, kas pole?
Las ma siis vähemalt vihkan ja elan oma emotsioonid välja.

Dinosaurused ja uus maailm

Käisin vaatamas Jurassic Parki. Väga ägedad eriefektid.

Aga rassist minus, vaatas, ja hakkas mõtlema. Kas viimastel aastatel on välja tulnud mõni Ameerika film, kus peamiste tegelaste koosseis ei oleks rassiliselt mitmekesine?
Ajal, kui valmisid Sõbrad või Beverly Hills olid eraldi ja natuke teistmoodi filmid.
Stereotüübid on endiselt alles, aga need jooksevad hoopis teistpidi ja süvendavad hoopis teisi (ma pole ausalt öeldes veendunud, et ka nii on ok) veendumusi ja uskumusi.
Kui vanasti ( a la Visa hing) oli mustanahaline parimal juhul "lõbusa semu" rollis, siis nüüd on sellele lisandunud ka väärika, targa ja usaldusväärse "tähtsa juhi" roll (Mentalist, Must nimekiri, Grey). Asiaatidest kolleegid on loomulikult targad ning usinad. Geeniused. Vahel ka " Kurjad geeniused".
Araabia ja Lähis-ida päritolu tegelased on tavaliselt tagasihoidlikud ning töökad. Pahatihti tuleb ette veel nende diskrimineerimist, see saab aga aja jooksul lahendatud ning õiglus võidutseb (Kondid).

Pahade liin jookseb pigem keeleoskuse järgi. Paha ei ole reeglina mustanahaline ning ei räägi reeglina emakeelena inglise keelt. Vaid näiteks hoopis hispaania või vene keelt.
Aasiast võib ameeriklasi siiski intelligentne oht ähvardada ning ka Lähis-Idast võib tulla probleeme. Kuniks elanikust pole saanud ameeriklane.


Põhjamaade filmides* pole nii kaugele veel jõutud. Mustanahalisi peaaegu ei esine. Moslemist tegelased, aga, võivad olla nii head kui ka pahad. Vastavalt siis kas positiivsed integreerimisnäited, keda kasutatakse poliitiliselt ära. Või vastupidi, pahad, kes tahavad midagi halba korda saata.

Nodsu on teinud väga huvitava analüüsi naisküsimuse seisukohast. Vaata seda ka.

Keegi, kui veel pole, võiks selle kohta magistritöö teha. Ja olukorra kaardistada. Oleks 50 aasta pärast hea näha, kuidas meie arusaamised, stereotüübid  ja normaalsus muutunud on.


PS. Kas Sul oli seda lugu ebamugav lugeda? Ma mõtlesin tükk aega, kas on viisakas seda avaldada või mitte. Ja ma kirjutasin ainult stereotüüpidest.
Miks see nii on. Ja kas see on normaalne.

*Annika Bengtzon, Võimu kants, Sild, Kuritegu, Lilyhammer, Lohetätoveeringu sari

sugulasrahvas

Ma pole ammu Saksamaal ja niimoodi üksinda käinud.
Aga väga veider tunne on.

Nende intonatsioon ja kõnelemiskõrgus on sama kui eestlastel. Kuna palju sõnu on tuttavad, siis tundub kogu aeg, et kuulen eesti keelt.
Kusjuures, ka näod on eesti omad. Soomes ja Prantsusmaal näen ma selgelt, et tegemist on võõraga, siin on kogu aeg tahtmine pöörduda võõra poole eesti keeles.

Äkki ongi tegelikult eestlased?

Ma tean, et teadlased on selgeks teinud, et meie dna on pigem Läti ja Vene. Loogiline.
Aga ju need mitusada aastat on ikkagi midagi andnud.
Meie nägudele ja arusaamadele.

Ma võiksin siin vabalt elada,

Ettepanek eurobürokraatidele

Mulle meeldib aeg- ajalt kuulata Vikerraadiot just seepärast, et nende programmis on täiesti rändom muusika. Mitte ainult inglise- eesti, nagu mujal. Vaid ka soome, prantsuse, vene muusikat esitatakse aeg- ajalt.

Lappasin oma goodreadsi statistikat ja sain aru, kui vähe tean ja loen ma tegelikult kaasaegset kirjandust.
Kui ma võtan maha ammusurnud klassikud ja eesti autorid ( ja loen nendeks ka J. Petrone ning A. Ivanovi), siis pilt on üsna nukker. Kui statistika on õige, siis 21. sajandil on minu poolt loetust välja antud ca 22% raamatutest. Kui arvestada, et elu esimese kolmandiku kirjavara seal väga pole, siis pole proportsioonid üldse mitte paigas.
Kui kaasaegsele lisada veel märksõna- Euroopa, siis veel vähem tean ma seda, mis toimub näiteks Sloveenia või Belgia võimisiganes riigi raamatuturul. Ehk ma ei jäägi millestki ilma, aga tegelikult ju võiks.

Kasvõi näiteks teada, mis toimub Lätis. Oleks ju viisakas?

Tänu sarjadele on minu leotumate autorite hulgas Stephenie Meyer, Khaled Hossein. ja Dan  Brown. Euroopast on tänu produktiivsusele esireas Helen Fielding, Rowling ja rõõmsa värvilaiguna Swietlicki ning

endalegi üllatuseks on palju Soomet: Vuorinen, Haahtelo, Oksanen, Itäranta. Liksom. Põhjamaadest veel Jensen, Selhberg, Jonasson, Nesbo ja Larsson. Britist lisanduvad üksikute raamatutena Hannah, Lee Child .

Tänu Loomingu Raamatukogule ja mõnele sarjale on kröömike ka Belgiat, Lätit, Ungarit, Saksamaad, Islandi ja Hispaaniat. Venemaalt on ka autoreid.
Niimoodi järjestades tundub enam- vähem, aga tegelikult on seda vähe. Euroopa tõlgete ülesleidmiseks peab ise vaeva nägema ja riskima, sest keegi neid väga ei reklaami ega soovita.

Mul on ettepanek Euroopa Liidule. Igal aastal võiks välja anda stipendiumi, et iga liikmesriigi hittteos tõlgitakse ning antakse välja kõigis EL riikides. Kuna valida saab vaid ühe, siis pole see mu meelest ka turumajanduse vastu- eks igaüks püüab esile tõsta parima. Parim on kindlasti subjektiivne ning kas Tohvri või Kender või Õnnepalu või Kivirähk, saab olema keeruline valik. Aga ikkagi.

Ka rahaliselt ei tohiks olla ületamatu rahastada 756 -miinus  samad keeled, raamatu väljaandmist.

ja Euroopa ühtsus ning integratsioon oleks palju paremal järjel. Meie, kes tuleme NLst teame seda:)

Eestlane ja venelane 14: Minu venelased

Mulle tundub, et kuumus on inimesed täiesti sassi ajanud.
Lambist lastakse alla reisilennuk. Siis on meedia tagajalgadel, et Eestisse julgeb tulla inimene, kes arvab valesti. Ja tagatipuks deklareerib kodanik, et ta keeldub tarbimast asju, milledele on märgitud kirillitsas toote nimetus...
Mis toimub?

Olgu, siin on mitu probleemi. Kas mul on õigus jätta kutsumata endale külla inimene, kes mulle ei meeldi? Mina arvan, et jah. Arvaku ja olgu oma kodus selline nagu tahes, aga oma kodus ei pea ma taluma näiteks patsidega tüdrukuid, kui ma neid mingil põhjusel ei salli.

Kas on õige laiendada kõik Venemaa sigadused ja karistada nende eest kõiki  vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi? Minu meelest mitte. Seda enam, et mõned neist on igati ontlikud Eesti kodanikud. Enamik neist elab oma igapäevast elu ja ei saa mitte kuidagi mõjutada Venemaa, kui riigi, otsuseid ja tegevust.



Aga äri vs eetika? See on juba keerulisem teema. Olgem ausad.
Meid häirib, et see keel on just vene keel.
Meid ei loksuta teadmine, et akadeemiline maailm on varsti täielikult ingliskeelne ja et Tallinna kesklinn ja reisisadam elavad soome keeleruumis. See on eetiline ja normaalne. Klient on kuningas. Ja Eesti liiga väike ja kõik need teised tõed.

See, et ca 400 000 Eestis elavat inimest saavad lugeda pakendil olevat infot talle mõistetavas keeles, ei ole eetiline.
See, et Eesti riik pole suutnud toetada 20 aasta jooksul  venekeelse toimiva usaldusväärse meediakanali teket. Et pole olnud piisavat nõudlust ning et ainus toimiv reklaamikanal on PBK. Ei ole eetiline.
Kas ärimees  peab lõpetama kaupade ekspordi Venemaale, mitte ostma teenuseid ja kaupu Vene kapitalilt olevatelt ettevõtetelt? Et mitte toetada kurjust ja valet?
Ilmselt ei ole sellele küsimusele õiget vastust. Sest iga riigi, iga ettevõtte taga on Inimesed. Lihtsad inimesed. Ja ma tõesti ei tea, kas on õigust karistada neid, kuna meie vaated ei kattu nende inimeste valitsejate vaadetega.
Ning kust jookseb see piir. Kas Mistrale, millega tehakse ilmselgelt kurja, ei tohi müüa. Aga  rõivaid ja toitu tohib?
Need on küsimused millele ma vastust ei tea.

Aga mitmes asjas olen ma veendunud.
Meie endi venelasi ei tohi kiusata. Kõikidesse inimestesse, sõltumata nende soost, rassist või rahvusest tuleb suhtuda lugupidamisega. Inimesed ei vastuta oma rahvuskaaslaste sigaduste eest.
Ma saan aru, et on naiivne loota, et Venemaa muutuks normaalseks. Aga täiesti meie võimuses on, et inimesed, kes elavad Eestis on meie poolt, et nad saavad tasakaalustatud uudiseid ja armastavad oma praegust kodumaad.

Meeldib või mitte, aga eksport ja äri on majanduse alus ning mootor. On teatud eetilised piirid, mida ei tohi ületada. Aga piimapaki markeerimine venekeelse sildiga ei ole minu jaoks see eetiline piir. Info edastamine kliendile talle arusaadavas keeles ei ole see eetiline piir.
See piir on kusagil kaugemal.

Eestlane ja venelane 13 Õpetajate päev

Kui juba mingi kümnes vene rahvusest koolilaps mulle hommikul lilledega vastu jalutas muutus asi kahtlaseks.
Sest eesti koolilastel lilli käes polnud.

Uudisteportaal andis teada, et täna tähistatakse koolides õpetajate päeva.

Meie linnaosas saavad Valentina Ivanovad ja Margarita Fjodorovnad täna väga palju lilli.
Õpetaja Pärn ja õpetaja Saar parimal juhul üksiku õie.

Eestlane ja venelane 12. Riigikeeled

Seisab tänaval noor 20-ndates daam, Silmnähtavalt murelik. Räägib mobiiliga.

знаете, мне  здесь noh, rehv...no знаете .. tyre

... on tühi,
я думаю, что vist katki.
...
okei, okei.


Lõpetab kõne. Tundub, et mõlemal pool toru saadi probleemist aru ja leiti lahendus.

Eestlane ja venelane 11 Uhke ja hää

Kas sa solvud, kui sind peetakse venelaseks?
Aga kui soomlaseks või sakslaseks? Viimasel juhul tunneb enamik meist ilmselt end isegi natuke meelitatult, mõistvalt naeratades ja andeks andes- kust nad peaksid väikest Eestit üldse teadma...., selgitame kannatlikult kus ja mis see Eesti on.

Vene naised on ju üldjuhul ilusad, reisivad venelased rikkad ning laia joonega ning ekspressiivne käitumine väga paljudes riikides täiesti normaalne suhtlusstiil. Venelaseks pidamine võiks seega olla kompliment.

Suurem osa mu tuttavatest vastaks esimesele küsimusele - jah.
Kui mitu põlvkonda kulub, kuni me andestame?

Eestlane ja venelane 10 - Hirm

Tea, kas peaks laskma oma vaimset tervist kontrollida, kui mu viimati loetud raamatute rida on järgmine: Mletšin "Breznev", Ossejeva "Vasjok Trubatšov ja sõbrad", Mitcham & Mueller "Hitleri komandörid", Rängel "Õnne Jahil. Karmid tuuled".
Refrääniks vahele 17 kevadist hetke.

Ma olen nüüd ligi pool oma elust elanud keskkonnas, kus 90% suhtlusest on venekeelne. Eesti lapsed ei mängi õues. Eesti naised ei spordi. Eesti isad ei õngitse ega pea õlle-piknikku. Eesti naaber ei käi turul ning ühistukoosolekul. Turul müügil olevad "Põldsama tomaadid" on norm.
Kui aeg-ajalt kaigub üle õue eestikeelne "Tr..a", läheb süda soojaks ja tuleb liigutusest pisar silma. Ikkagi oma ja hea. Ma pole siiski üksinda.

Ma olen sellega harjunud. Nemad on "meie". Normaalsed, tavalised inimesed. Mõned meeldivad, mõned pisut vähem.

Hiljuti oli ETVs dokfilm Nordstreamist- gaasijuhtmest, pealkirjaga "Kallis gaas". Ja mul hakkas hirm. Eestlane olla on uhke ja hea, aga, me oleme endiselt mängukannid. Mänguasjad Saksamaa ja Venemaa vahel. Endiselt. Mitte midagi pole II MS ajast muutunud. Mitte midagi.

Eilse Postimehe peauudis olid rahutused Londonis.
Eilse venekeelse Postimehe peauudis oli pensionifondidest kadunud raha ning Moskvas Eesti saatkonna ees toimunud miiting, mille loosungitel ähvardati- "fašism- ei lähe läbi". Suurem osa kommentaatoritest polnud nõus- fašism Eestis läheb läbi, ja kuidas veel. Ma ei taha siia panna linki, sest see oli masendav.

Ja ma ei tea, kas ma saan "meie" venelasi usaldada. Kuidas on võimalik elada maal, mida sa vihkad?  Ma ei kujuta ette, et kusagil ja kunagi on võimalik elada nii, et ükskõik millise vähemuse suhtes mitte mingisugust diskrimineerimist ei toimu. See peaks ju ometi olema arusaadav ja mõistetav, see ongi ju demokraatia point- lähtuda enamiku soovidest.
Ma keeldun uskumast, et kommentaariumis räuskavatel venelastel puudub loogika, terve mõistus ja kogemus, et elu Eestis on võrreldes Venemaaga ikka lill. Selle viha tagant ei aimdu minu jaoks mitte erinevad vaated, vaid lugupidamatust. Me oleme tühi koht. Meie vabariik on ajutine äpardus, las lapsukesed mängivad oma mänge- meie, suured targad riigid teeme lõpuks ikka nii nagu tahame.

Kas olete vahel mõelnud, miks mõned riigid ja rahvad on kasvanud suureks ja teised jäänudki väikeseks? Miks Eesti on väike ja miks piiriäärsed eellased ei laiendanud oma territooriumi aegade jooksul ida ja lõuna suunas. Miks on läinud meie ajalugu just nii nagu ta läks.
Hirm tekitab usaldamatust ja umbusku, see omakorda ettevaatlikust ja tagasihoidlikust. Meil on hirm. Minul on hirm. Ja see hirm ei lase meil kasvada suureks?

ohh, homme on parem päev, eks?

Eestlane ja venelane vol7- rahvaste suhtlemise keel

Lugedes selliseid artikleid, tundub mulle vahel, et aeg on seisma jäänud. Ei, kindlasti mitte ei eita ma vene keele õppimise vajalikkust ning  täiesti kindlasti ning omal nahal olen ma tunda saanud, kuidas vene keele oskus annab konkurentsieelise.
Aga järgnev põlvkond?
Hiljuti oli paanika selle üle, et avalikus teenistuses on liiga vähe emakeelena vene keelt kõnelevaid inimesi. Ei tea, ehk see avalikus sektoris nii ongi. Aga kui vaadata natuke laiemalt, siis - üllatus, üllatus- peale on kasvanud uus põlvkond esimese keelena vene keelt rääkivaid inimesi kes aktiivselt osalevad Eesti elus ja muuhulgas valdavad vabalt nii eesti kui ka inglise keelt.

Tippkokad. Terve plejaad tippsortlasi. Võistlustantsijad. Võimekad (aja)kirjanikud. Tuntud stilist. Armastatud lauljanna ning mitmed näitlejad. Arstid ja politseinikud. Pool Tallinna linnavalitusest....
Kui veel allapoole vaadata- vaadakem (eliit)koolide klassinimekirju- kus traditsioonilised vene nimed rõõmsalt kõrvuti eesti nimedega.

Vahepeal on peale kasvanud uus põlvkond sotsiaalselt aktiivseid venelasi, kes nagu iga vähemus on olnud sunnitud topelt pingutama, et olla edukas; ning on seetõttu tublimad kui nii mõnigi loru eestlane.
Ehk siis- mulle tundub, et vene keele õpe nö integratsioonieesmärgina on küll ajast ja arust. Uus pealekasvav vene põlvkond ei vaja, et eestlane nendega vene keeles räägiks. Tänased noored räägivad mõlema poole jaoks neutraalset inglist.

Vene keel kui keel- jah, sellega olen ma nõus. Paraku on iga keele kinnistumise aluseks praktika. Ning elu pakub meile praktiseerimseks, kui välja arvata ühistukoosolekud, (kahjuks) ainult inglise keelt. Lisaks vene keelele ei oska noored põhjaeestlased enam ka "loomulikust intelligentsist" soome keelt. Kunagine motivaator keeleõppeks- põnevamad teleprogrammid, on kadunud. Pole enam põhjust.
Ma olen nõus nendega, kes leiavad- inglise keel A keelena on mõttetu- lapsed saavad selle selgeks nii ehk naa (nagu meie põlvkond omal ajal vene keele).
Iga keele oskus tuleb meile kasuks, eriti kui tegemist on naabriga. Ma kahtlustan, et 10 aasta pärast pole vene keele vajadus proportsionaalselt suurem, kui meie teiste naabrite- soome, rootsi ja läti keelte oskajate oma.
Prantsus, saksa, araabia, hispaania ja hiina nagunii.
Noored õppige!

Eestlane ja venelane vol6- Ilu

Meie linnaossa on rajatud imeilusad lillepeenrad. Kui muruniitmiseks paistab raha jätkuvat, siis lillekesed upuvad maltsa sisse.
Iga kord, kui käin sealt mööda, juurdlen kas mind arreteeritaks, kui võtaks kätte ja rohiks peenrad ära. Pole ju suur töö, saaks natuke füüsilist koormust ja silmale ka kenam vaadata.
Täna vaatan- mutike nokitseb lillepeenras.
No vot. Samal ajal kui mina, eestlane, juurdlen targutan ja mõtlen. On aktiivne kaasmaalane võtnud kätte ja teeb lihtsalt asja ära.
Püant oli ootuspärane. Tädike ei noppinud mitte maltsa vaid ilusaid punaseid tulpe...

Eestlane ja venelane vol5 -On mai

Üle terve linnaosa kaigub kellegi poolt põhja keeratud "Katjuša". Samm sobitub automaatselt laulutaktiga. Kreegid õitsevad. Tunnen end ihaldusväärse Katjakesena na bereg...

Noormees ja neiu suitsetavad ja rüüpavad laste turnimispuul istudes siidrit. Jõuan lähemale. Eestlased? Ja sekund hiljem imestan oma imestamist. Õigupoolest elab meil siin ju lausa  mõnikümmend tuhat eestlast. Mõni võib ju vabalt vahel väljas käia ning alkoholitarbimine pole samuti eestlaste juures midagi imekspandavat.
Järgmise ringiga paari juurde jõudes näen, et seltskond on täienenud. Pilt on täiesti sürrealistlik. Noorte juures istub särav hallipäine elatanud vene vanadaam suu kõrvuni, käes Alexanderi purk. Oma kasvu kohta liigkõrgel pingil istudes kõlgutab lustakalt jalgu...
Jõuan lähemale. Parasjagu toimub integratsioon. Noormees seletab kanges vene keeles prouale, kuidas ta räägib vabalt inglist, rootsit ja soomet. Proua irvitab ja teeb tegelikus "rahvaste vahelises suhtlemise keeles" ettepaneku- davaika, võtame selle peale.

Keskeas mees õngitseb prügikastist kilekoti. Tühjendab sisu prügikasti kõrvale. Tühja koti sisse ammutab seaduskuulekalt oma koerakese poetatud junnid.

Linnaosa kuuleb kolmandat korda jõulise vene meeskoori esituses Katjakese unistustest.
Jõuan koju. Raadiost algavad "Uudised koduvabariigist"...

Welcome to Estonia

Kas usute, et Euroopas, Saksamaal, on ikka veel inimesi, kes tõemeeli küsivad- a kus see Eesti asub? Leedu, see on endine Venemaa, eks? Kas te kuulute Euroopa Liitu?
Ja täiesti intelligentsed inimesed. Haritud, juhtivatel kohtadel.
Lugege Ninataga väga head postitust. Maailm on küll küla ja kaardid mängitakse ilmselt varsti ümber. Aga Eesti on endiselt mõttetu Venemaa provints:(

Ma olen praegu natuke liiga väsinud, et rohkem kommenteerida..:)

Türgi Bodrum

Tegelikult oli meil plaan minna Kreetale. Ning esimest korda elus otsustasime kasutada viimase hetke pakkumist.
Kui me reisibüroosse jõudsime, selgus, et Kreeta ei sobi meile kuupäevade pärast ning Rhodos on välja müüdud. Jäid Bulgaaria või Türgi. Peale mõningat arutelu jäi sõelale Türgi. Valisime pakkumise välja ning otsustasime võtta tunnikese mõtlemisaega.
Kui tunni pärast tagasi jõudsime siis selgus tõsiasi- meil polegi midagi valida, sest alles ongi ainult üks hotell. Delta Beach, neli ja pool tärni, all inclusive.
Nii oligi otsus meie eest tehtud.

Kümne paiku hilisõhtul tuppa jõudes selgus, et toas pole kolmandat
lisavoodit, lubatud rõdu (et ujumisasju kuivatada) ja seifi...Algas mäng:" me saadame kellegi teile sinna umbes 10 minuti pärast". Kella poole üheks oli meil olemas voodi ja voodiriided. (Hiljem selgus, et see oli suur asi. Meie reisikaaslastel polnud kolmanda voodi voodipesu veel ka teise päeva õhtuks...). Kui läksime veelkord receptionisse täpsustama, kust lubati muidugi 10 minuti pärast keegi saata..., palusime, et jätkaks seda mängu homme. Magada tahaks.
Hommikul alustasime uuesti- selgus, et rõdule meil õigust polnudki (kuigi standardpaketis oli see kirjas), sest meile bronnitud tuba oli standard land view. Vaatega tänavale. Õnneks saime võimaluse vahetada toa ümber. Just sellise vastu, nagu olime oodanud. Vaatega merele, suure rõduga, avar ja valge. Lisavoodi osas tegutsesime nüüd oluliselt otsustavamalt. Room service´l tuli lihtsalt seni kõrval seista ja kannul käia, kuni asjad olid korras. Seif oli uues toas olemas, aga ei töötanud. Olgu öeldud, et kasutuskõlbmatuks see jäigi. Meil lõppes enne kannatus otsa.
Room service töö oli ka kuidagi veider. Tekkidest lillekeste meisterdamises olid nad tõelised meistrid, samas oli meil pidevalt puudu seepi (kuid õnneks oli meil juba olemas kogemus oma soovide realiseerimiseks:)ära tulles oli meie skoor: viis patja ning peoga lisaseepe..., põrandaid pesti vist üsna harva, kuna tolmutordid polnud ka peale koristamist kadunud; ja mis mind kõige rohkem hirmutas- vannitoas olid vaaraosipelgad. Õnneks, .. tundub praegu, koju kaasa neid ei tulnud.

Lisaks kirjelduses olevale., aga puuduvale rõdule igas toas, tuli nii mõnigi muu asi natuke suuremaks mõelda, kui reklaamis lubatud:), "Sandy beach" osutus umbes 5 meetri laiuseks kruusaseks merele otse juurdepääsuks (muidu pääses merre platvormilt); "Aquapark" koosnes kahest liumäest jne.
Selle "liivarannaga" olen ma muidugi juba varemgi alt läinud ja ikka alati naiivselt usun, et kusagil tähendab liivarand samasugust randa, kui meil Läänemere ääres...:) Järgmisel korral, ma luban, ostan kaasa spets jalanõud merreminekuks, kuna kivid olid ikka nii teravad...:( ja minust pole platvormilt merre hüppajat.
Iseenesest oli platvormisüsteem hea: kui muidu liival kõhutades ei suuda ma üle 10 minuti lebada, siis praegu jahutasid allpool olevad lained ja tuuleke piisavalt, et kasvõi päev otsa probleemideta pikali olla.

Kui negatiivsest veel rääkida, siis hotellis domineerisid meie idanaabrid. Nii külastajatena, teenindajatena (Animation team- ehk siis grupp noori, kes sporditegevust korraldas olid pooled venelased; ekskursioonid olid kahe- või täiesti venekeelsed); isegi türklastest baarmanid eelistasid suhtluskeelena inglisele venet.

Ma olen nüüd eelkõige halbadest asjadest kirjutanud- tegelikult polnud asi üldse traagiline, üldmulje jäi ja oli ka tegelikult ülipositiivne. Hotell oli värskelt renoveeritud, puhas, korras ja ilus. Palju erinevaid basseine, ülipuhta veega sinise lipuga hinnatud sinine meri, soovijatel oli võimalik osa võtta erinevatest spordiaktsioonidest. Süüa sai (liiga)palju ja hästi jne.

Igal juhul sain esimest korda aru All Inclusive eelistajatest. Tõeline puhkus. Su ainukesed mured: kas ma saan hommikul just selle rannatooli mis mulle kõige rohkem meeldib ja teine: minna õigel ajal sööklasse et saada parim laud. Ülejäänud aja. Magad. Päevitad. Mängid palli. Sööd. Jood. Magad. Päevitad. Võimled. Sööd. Jood....
Super.
Ma pole vist elus niipalju maganud. Lainete kohin lamamistooli all, vari varjab aktiivse päikese, kuum päike, soolane kerge tuuleke.
Avastasin enda jaoks vesiaeroobika. Nii kahju, et Eestis pole sellist kliimat- 18 kraadise klooriveega sisebasseinis pole see ilmselt pooltki see.

Bodrum
Esimene ekskursioon kus käisime, oli ülevaatlik Bodrumi linnaekskursioon koos shoppinguga. Üks miinus hotellil oli tegelikult veel asukoht. Hotelli ümber polnud jalgsikäigu kauguses tegelikult eriti midagi- nii et kui hotellist siiber sai, siis olid nagu vangis- minna polnud kuhugi. Suuremad külad/linnad olid bussisõidu kaugusel ja näiteks hotellist bussisõit Bodrumisse ja tagasi maksis 7 eurot.

Aga tagasi tulles ekskursiooni juurde, siis see oli jama. Õnneks maksis vaid 5 dollarit. Bodrumit näidati möödaminnes. Silma jäi, et iga kõrgema künka otsas oli Türgi lipp. Giidi selgitusoli, et kuna üle mere oli (näha) Kosi saar, siis lipud on märk, et kreeklased ei unustaks- Türgi on siinsamas kõrval. Türgi ja Kreeka suhted tundusid üleüldse sealkandis olevat suur teema. Väidetavalt toimus aastaid tagasi riikidevaheline kokku lepitud küüditamine- ca 1,5 miljonit kreeklast saadeti Türgist kodumaale kohvrike näpus ning Kreekast tuli ca o,5 mln türklast kodumaale tagasi.
Põhirõhk oli sellel nn shopinguosal. Kohustuslik naha- ja kullakeskuse külastus. No jah, võib olla kui varem pole käinud, on see elamus.
Jee.. nahakeskuse seinal oli ANTM Eva ämblikuga pilt!!! Oli täpselt nii ilus, kui telekast paistis..:)

Ühel päeval käisime Bodrumis omal käel. Külastasime Bodrumi kuulsat kindlust. Oli vägev küll. Kui nuriseda, siis selle üle, mis mind häiris ka eelmisel korral Türgis käies. Kui ma tulen Türki, siis eeldan, et tulen islamimaale- kõik need amfiteatrid, antiiksed linnavaremed, amforad.. need on minu jaoks kuidagi Kreeka, ja neid tahaks ma tegelikult Kreekas vaadata. Aga no mis teha, Kreekasse ei õnnestunud minna ning Türgi need piirkonnad on Kreekaga ajalooliselt väga tihedalt seotud.

Omal käel Bodrumis käies, selgus muidugi ka tõsiasi, mida oligi arvata- nn kohustuslikus suveniiripoes olid hinnad kallimad, kui pärast tänavalt ostes (kus lisandus veel kauplemisvõimalus). Ainus, mille soodsamalt saime oli millegipärast halvaa.
Idamaistest maiustustest ma väga lugu ei pea, aga üks ostuhitt oli kreekapärased ülilahedad rihmikud ning granaatõunakaste.
Kui kauplemisest rääkida siis... huvitav, kas nad ise kujutavad ette, kui palju tehinguid jääb neil tegemata tänu nende agressiivsele kauplemisstiilile. See on ju puhas turismipiirkond, Et kui tuleb heleda nahaga inimene, siis võtaks natuke tuure maha- ei käperdaks, ei küsiks lolle küsimusi, ei muliseks vahetpidamata. Vaid KUULAKS natuke, laseks kaupa vaadata ja vajadusel soovitaks ja suhtleks. Tegelikult on see muidugi üldistus- oli ka selliseid, toredaid, mitte pealetüükivaid muhedaid huumorimeelega kaupmehi. Ja nemad said minu raha ka omale.

Veel tahaks ma kirjutada puuviljadest. Ma ei tea, kas me käime reisidel alati valel ajal, aga ei Ukrainas, Itaalias, Hispaanias ega ka Türgis pole olnud võimalik nautida odavaid kvaliteetseid puuvilju. Kui ka valik turul või supermarketis on olnud ok, siis hinnad on alati olnud samad, mis Eestis- näiteks nüüd Türgis kõik luuviljalised 4-7 Türgi liiri. Ainus, mis oli tõsiselt odav- arbuus 3-4 eesti krooni kilo. Ma tõsiselt ei saa aru, kuidas on võimalik, et riikides, kus virsikuaed on müügileti taga maksab puuvili sama palju kui tuhandete kilomeetrite kaugusel Eestis ja ma pean hommikusöögilauas venelastega puuviljade pärast võitlema, kuna laual on neid limiteeritud koguses... Ok, kvaliteet on lõunamaal ilmselt parem (kuigi on olnud igasugust).
Delta Beachi valik olid õunad, apelsinid, melon ja arbuus. Kõik. Kogu puuvili.

Kaks detaili Türgist - kõikjal hulkuvad ükskõiksed magavad koerad ning lilledesse uppuvad aiad. Giid väitis nende taimede nimeks olevat bugenvillea 

Sellistel ekskursioonidel käies valdab mind alati vastupandamatu soov käia turismigrupiga kaasas Eestimaal. Päris huvitav oleks kuulda mida meie kohta turistidele räägitakse, milliseid stereotüüpe levitatakse. Kas Eestis on samuti sellised nn kohustuslikud ostukohad- ja mis need on- Kalev ja Baltika? Kas Eesti firmad teevad samuti sellist koostööd jne.

Rafting
Minu ettekujutus raftingust oli pärit "Pöörasest seiklusest"- inimesele pandi kalipso selga ning lükati lainelauaga kärestikku. Kuna kanuuga sõitmine kuulub minu jaoks TOP10 igavaimate tegevuste hulka, siis tänu sellele (valele) eelarvamusele tahtsin raftingu ära proovida.
Bussis(!) selgus, et sõitma hakkama tegelikult hoopis kummipaatidel ning hea oleks, kui päästevesti all on nii futbolka kui ka shortsid (giid oli umbkeelne Katja). Kuiva T-särgi sai õnneks osta kohapeal, tagavara pükse polnud ma taibanud küll kaasa võtta, mistõttu istusin üsna palja pepuga kummipaadil. Ja uskuge, see ei olnud eriti mõnus:(

Puudu oli ka infost (ise rumalad, et ei taibanud küsida), et sõit sinna kestab 4,5 tundi(!). Mööda käänulisi serpentiinseid kruusateid bussiga millel vist puudusid pidurid ( millegipärast pidurdas juht käiguga ja maksimaalseks käiguks oli teine..).

Aga kui need pisiasjad kõrvale jätta, siis rafting oli LAHE!!! Erinevalt kanuutamise tuimast töötegemisest, oli siin pidevalt action. Tähelepanu pidi olema 100% kogu aeg valvel. Ja see loodus! Kanjonis, kõrgete mägede vahel, pulbiseval veel. Ma saan aru, miks inimesed muutuvad religioosseks. Imekaunis.
Praegu tagantjärele võib öelda, et tegelikult oleks võinud veel isegi suuremad kärestikud olla. Kõik tundus (pärast) nii turvaline ja lihtne.
Lisaks mõnus seltskond ja muhe kohalik instruktor. Raftingust kahjuks pilte pole, kuna oma aparaati ei lubatud kaasa võtta ja pärast pakuti võimalust osta kohaliku fotograafi/video toodangut 40-60 dollari eest. No tänan väga.

Päev tõelisel Türgimaal.
Kuna Hispaanias jättis analoogne ekskursioon ülihea mälestuse, otsustasime selle ka siin võtta. Ja samuti ei kahetse.
Kõigepealt käisime väikses külas a la Abja-Paluoja (või veel väiksem, kus peetakse veel loomi. Kas Eestis on veel selliseid külasid kus peetakse loomi?). No täpselt nagu meil, mehed istuvad kohaliku teemaja ees- ainult Bocki asemel libistavad Ayrani ja mängivad Trik-Traki. Ja naised rabavad kusagil samal ajal tööd teha.
Viigipuud, granaatõunapuud, sidruni ja mandariinipuud....aah!! kahjuks polnud viljad veel valmis. Ja arbuusipõld.
Lehmad ja lambad pikutasid oliivipuude all.
Külavanema ema pakkus meile omatehtud oliive. Super! Samasugune vahe nagu poe- ja kodumoosil.
Käisime kohalikus 8-klassilises koolis. Koolisüsteem pidi olema sama nagu meil- samavanalt kooli, samapalju klasse läbida jne. Koolis oli isegi arvuti:)
Mis hämmastas- Atatürki isikukultus. Sellest on ju möödunud niipalju aastaid. Samas, ma nõustun, et see mida mees tegi oli imetlusväärne. Pöörata sügav ja väga suur islamiriik demokraatlikule teele. Siis ma sain veel teda, et Türgi surnuaiad on sellepärast nii räämas, et islam ütleb: ära raiska surnutele, vaid anna see raha parem vaestele. Väga mõistlik mõte. Lisaks pidi Koraan ette nägema, et mingi osa oma tuludest (ma kahjuks ei mäleta kui palju), tuleb alati anda heategevuseks. Islami ja ristiusu peamine vahe pidi olema selles, et kui meie usk küsib ja palub andeks, siis islamis andeks ei saa ning mangumise asemel koosnevad palved Allahi ülistamisest.
Väidetavalt ca 90% türklastest väidavad end olevat muslimid, samas tõsiusklikke, kes palvetavad 5 korda päevas jne olevat vaid ca 30%. Rohkem pidi usklikke olema idapoolsetes regioonides. Põhjus, miks türklased nii usklikud pole olevat vesi. türgis on piisavat vett. Kui islam lubab peale surma elu kenade neitsite ja rohke veega, siis türklastel on seda vett juba eluajal piisavalt.
(Kõrvalehüppena tekkis mul küsimus- et kui eestlased protestivad kõrvaleehitatava lasteaia vastu (et lärmakas)- kas ja millal loodakse siis näiteks Türgis pretedent, kus kohalik protestib muezzini palvelekutsete osas...?)
Sain teada ka seda, et täpiga i loetakse i-na. Samas täpita I- loetakse õ-ks. Katusega g on eelnevat häälikut pikendav märk.
Käisime ka kohalikus mošees. Võimalik, et tegemist oli turismiatraktsiooniga, aga giidi väitel pidigi nii (juba)olema. Kõik mu eelarvamused purunesid- meid lasti sisse suveriietes, Noorel väga võluval muezzinil polnud probleemi anda kätt meie giidile (võõras blond naine) ja üleüldse oli olemine väga vaba ja mõnus.

Samuti käisime vaibakeskuses. Näidati siidiusiikesi ja seda, kuidas vaipu kootakse. Täielik lugupidamine, milline töö!.
Samas on huvitav kas ja kui palju jagub inimesi, kes on nõus maksma käsitöövaiba eest maksma sadu tuhandeid. See, et vaip kestab põlvest-põlve pole ju enam mingi müügiargument.. Natuke õõvastav oli kuulda lugu ka sellest, et siidivaipade kudumine on ainult noorte tüdrukute töö, kuna vajab peenikesi sõrmi ja head nägemist. tuleb teile EL ja on ka selle kunstiga kõik.

Päev lõppes Milase lähedal Savrani kalafarmis. Täielik paradiis. Kõigepealt mudavann, seejärel loputad end mineraalvee vannis ja pikutad beebipehme nahaga viinamarjaväätide all patjadel, kuni kutsutakse sööma värskeltpüütud grillitud kala...

Selle puhkuse laul on DJ Casper Cha Cha Slide mida sai küll söögi alla ja peale kuulda ning näha (tantsuna)
Puhkuse raamat on Juha Vuorineni "Joomahullu päevaraamat"
puhkuse film "Brüno"...:)