György Dragomán Valge kuningas

Ma lihtsalt olen sunnitud loetud raamatutest kirjutama, sel põhjusel, et inimesed ei laseks end eksitada kaupluste avaldatud tutvustustest. Ma ei tea kes ja millises seisundis neid küll kirjutab ja kas see kirjutaja resümeeritavat teost eelnevalt ka ise lugenud on. Või on inimeste arusaamised lihtsalt nii erinevad?
Näiteks on selle raamatu kohta kirjutatud: Ühel hetkel ääretult naljakas ja järgmisel õudusvärinaid tekitav „Valge kuningas“ koosneb novellidest, ..

Ma kinnitan teile, selles raamatus pole kriipsu võrragi nalja. Selles on kuhjade viisi vägivalda. Lausa nii palju, et ma polnud võimeline seda järjest lugema- vajasin taastumiseks pause. Viimati sain taolise vägivallaüledoosi ilmselt kaua aega tagasi "Kellavärgiga apelsini " lugedes.
Kui  võtta võrdluseks teine ungarlane, siis nt "Pal tänava  poiste" vägivallas on midagi õilsat, see on põhjendatav ja räägib selle taustal väärtustest: sõprus ja lojaalsus ja reetmine jne. Burgess keerab vindi üle, nii et sa muutud etenduse pealtvaatajaks ja see annab loole põhjenduse.


"Valges kuningas" on vägivald selleks, et nõrgemat ja nooremat alandada. See on täiskasvanute vägivald laste vastu, suuremate laste vägivald nooremate suhtes. Mänguasjadeks noad ja püssid...
Jah, need lapsed pole ka ise mingid lillekesed. Aga, kui ma mõtlen sigadustele, mis ma oma lapsepõlves korda saatsin, siis peamiselt oli põhjuseks kas uudishimu või siis elementaarne mõtlemisvõime puudumine.
Selle raamatu lastel on väga sageli põhjuseks hirm. Suurema ja tugevama, olgu siis riigi või täiskasvanu poolt, vastuhakkamise korral saadav koslep on nii ebaproportsionaalselt räige, et tehakse mida iganes. Ka siis kui mõistus ütleb ei. Ja see on ängistav.

Kui ma oleks kirjanduskriitik, siis ma kirjutaksin umbes nii, et autor näitab meile totalitaarse hirmuühiskonna tulemusi: kõik kardavad kõiki ning on kaitses  ja et mitte alla jääda, siis ründavad esimesena. Ainult vägivald on lahendus. Inimese elu ei maksa midagi. Ja eriti, kui oled rahvavaenlase laps, võib sind ühiskonnast probleemideta välja tõugata.
Autor näitab läbi peategelase sisemonoloogide, et väärtused ja arusaamised heast ning kurjast võivad olla paigas, kuid ümbritseva keskkonna surve sunnib astuma vastu oma südametunnistusele
jne bla-bla. teate küll.

Ma üritasin kogu lugemise ajal seda raamatud ajateljele kuhugi paigutada. Kohati viidatakse NSVLs lõhkenud tuumareaktorile- see oleks siis nagu 1986? Aga olme tundub selle aja kohta kuidagi mahajäänud. Ungari oli ju 80-date lõpus progressiivne riik? Või vähemalt nii meile räägiti.
Siis on vihjeid Ungari kodusõjale ja Doonau kanalite kaevamisele. See viitaks nagu kuuekümnendatele. See, kuidas lastel on relvad lahedalt käes, viitaks nagu sõja lõpuajale, ehk siis hoopis viiekümnendad .
Noh, tegelikult pole see muidugi väga oluline.
Ja võimalik, et see oligi autori taotlus- kunstiline üldistus, et sõltumata ajast ja ajastust sunnib hirm tegema rumalusi.

 See on tegelikult hea raamat, aga mul oli hea meel, kui see läbi sai.