I.Turgenev Senilia

Ma ei tea, mis toimub tänapäeva koolides, kuid meie ajal olid sellised lühilood aktiivselt kasutusel. Lugesime läbi, analüüsisime koos klassiga, otsisime tekstist üles õiged vastused, et mida autor täpselt silmas pidas ning seejärel kirjutasime takkapihta veel kirjandi ka. See oli üsna lihtne- klišeede tööriistakohver oli nurgas olemas ja samas on see üks raskemaid asju maailmas. Kui ma suudaksin geeniust analüüsida, siis oleksin ju ise geenius?
Mul endal kulub mingi asja ütlemiseks alati palju sõnu, seda enam  naudin oskust panna kirja lühidalt ja täpselt  nähtus või meeleolu. Midagi, mida me kõik näeme ja teame, aga pole osanud seda sõnastada.
Minu lemmikud selles raamatus olid Vene keel, Palve, Elureegel, Tee armastuseni.
Ilus ja lihtne.

Need lood on kirjutatud ca 130- 140 aastat tagasi. 1878 alustas Eestis näiteks ilmumist Sakala. Ma loen seda teksti, mis on ka tänapäeva kontekstis nii õige ja aktuaalne- inimene pole muutunud mitte põrmugi.
Ja siis mõtlen, et tegelikult on ju stiil ja keel ajas muutunud?
See oli kena, soe suwine päew Lõikuse kuu hakatusel 1576. Armsalt ja rahuliselt säras päike Harju maa üle... kirjutas umbes samal ajal Bornhöhe
Ja piibel on siiani arhailises kirjastiilis ja kui ka jagatav õpetussõna on kaasaegne, tehakse seda ikkagi teatud stiilis ja teatud intonatsiooniga.
Tahtmata kuidagi küsimuse alla seada Turgenevi geniaalsust, julgeks ma ikkagi oletada, et  ka Turgenev ei kirjutanud neid lugusid nii, nagu ma neid täna loen. Kuivõrd ma üldse saan usaldada ja oletada, et kirjaniku algne tahe on alles?

Linda on toonud oma blogis näiteks Aaviku tõlked
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2013/11/luuletusi-proosas.html

Mingi vahe on praeguse tõlkega võrreldes sees, kuid mitte nii suur kui näiteks eelmainit Bornhöhe raamatutest kaasajal saanud on.
Loomulikult, on mul lugejana hea meel, et ilukirjandus on kaasajastatud, aga retooriline küsimus jääb.

Ja seda imetlusväärsem on, et mitu-mitu toimetajat ja tõlkijat hiljem on alles jäänud nii sügav ja ilus tekst.