H. Fielding Bridget Jones. Poisi järele hull.

Kui peatükid ei algaks viitega, et aasta on 2003 ja tegelased ei kasutaks arvuteid- mobiile, siis võiks vabalt arvata, et tegevus toimub eelmise sajandi keskpaigas.
Kuna meedia ja EPL e- raamatud on mind hoidnud viimasel ajal Põhjamaade lainel, on kontrast eriti terav.

Kuidas on ikkagi võimalik, et Euroopas, üsna üksteise lähedal asuvates riikides elatakse nii erinevates kultuuriruumides.
Koduperenaised. Päevad täis mõtisklusi enda väljanägemisest.
Kus ideaalmees on "... ta oli nii isandlikult käskiv, ta oli nii MEES"...
Inglise naiste feminism on kuidagi teistsugune, kui siin, Läänemere kaldal. Neil on a la Caitlin Moran. Naine on õrn, abitu, väga rumal ja saamatu. Tegelane, kelle päeva täidavad juurdlused selle üle, kuidas meestele rohkem meeldida. Aga samas on ju täiesti normaalne, et sa pead saama õiguse otsustada ja võimaluse olla võrdne. Et see vastutamise ja kohustuste osa on kuidagi vahele jäänud.

Era- ja internaatkoolid. Ja nendes koolides mitte käimine annab hariduse, et meil on võimalik nalja visata täiskasvanud inimese rumaluse, kirjavigade, geograafia- ja klassikateadmiste puudumise üle... Tõsi, Inglise naised on kröömike teravamad pliiatsid, kui Ameerika samalaadse naistekirjanduse peategelased.
Rootsi raamatutes on ka tegelikult kõrgklass- rikkad ja nende veidi snoobim käitumine. Kuid see kontrast ei ole kuidagi nii terav.
Ma tegelikult usun, et kõiki meediatooteid saadab sotsiaalne tellimus.
Et isegi, kui autor seda teadlikult ei tee, siis taolise meelelahutuse loomise juures ei suudeta alateadlikult kõrvale jätta stiili, mis müüb. Ja ju siis ingliskeeles maailmas müüb selline kuvand.
Kuuldavasti on Põhjamaad praegu väga populaarsed. Ehk aitab see ka brittidel lähiajal keskajast väljuda.


Raamat on natuke vähem naljakas, kui 2 eelmist osa, aga see on vist isegi positiivne. Sellist punnitatud nalja on vähem ja rohkem lihtsamat vaimukust.
Bridget on sama tobe sahmerdaja, kelle elu eesmärgiks on leida mees. Nagu varemgi.
Ja kuigi raamat on mõnus ajaviitja ja naerda saab päris palju, siis tegelikult on pisut kahju.  Mulle tundub, et Fielding on tegelikult päris hea kirjanik, kes suudaks rohkem. Jääb mulje, et kirjanik ise on vahepeal küpsenud ja kahetsusväärselt enda poolt varasemalt loodud tüpaazi ja tegelase vangis.

Kuigi, tõsiselt, ma ei saa aru, miks ei oleks võinud meestejahti kõrvale jätta ja võtta keskmeks emaduse, keskealisuse, abielukriisi midaiganes.

Fielding oskab tegelikult päris vaimukalt ja täpselt sõnastada meid ümbritseva netihulluse, multitaskimise. Selle, kuidas emadus tähendab logistikageniaalsust ning mida tähendab, kui sinu laps käib koolis.

Kuhu on see maailm küll omadega välja jõudnud, kui inimene pelgab möödujatelt juba rohkem aja kui käekoti vargust.

Huvitav, et mind ei häiri põrmugi vanusevahed suhetes, aga veidi võõrastav on see, kui üle viiekümnesel on 4 aastane laps. Ja kui eeldada, et raamat ongi tõde ( eksole), siis selgub, et hiline emadus on lill ja lust. Lastest pole Bridgetil suuremat tüli, tegemist on iseseisvate ja tegusate lastega, kes saavad eluga suurepäraselt hakkama ja hoiavad ka ema ree peal.
Tuleb hakata harjuma.

 

Nagu ütleb Oscar Wilde, on kolmkümmend viis naisterahvale nii sobiv vanus, et paljud naised otsustavad sellele kindlaks jääda terveks ülejäänud eluks.