Teoreetiliselt ei saa Heljo Mänd mulle meeldida. Just tema täiskasvanute raamatud.Pikad lõputud monotoonsed laused. Kui hoiaks neid lugedes hinge kinni kuni mõtte lõpuni, siis kaotaks meelemärkuse. Reaalses elus kutsuvad selliselt rääkivad inimesed minus esile kooma.
Siin oma blogis olen ma kõvasti sarjanud autoreid, kes kirjutavad ainult iseendast ja oma perest. Mulle meeldivad rohkem üldistused ja väljamõeldud lood.
Ja ometi on midagi neis lugudes, mis mind lummab. H. Mänd on kirjutanud sadu raamatuid. Ja kui ma vaatan seda nimekirja, siis on täiesti üllatav, kui paljusid neist olen ma lugenud.
Käesolev on minu jaoks kolmas raamat, mis räägib samal teemal- autori lapsepõlvest ja elust. Kõik tegelased on juba vanad tuttavad. Mõni neist, tõsi, saanud uue pseudonüümi (mis tegelikult poleks üldse vajalik).
Ma ei julge seda raamatut laiemalt soovitada, sest see on ühe teatud eluetapi ja seisundi lugu. Ja kõnetab mind hetkel väga.
Ma olen poole oma elust endale egoistlikult sisendanud- armastada ei saa kunagi liiga palju. Ja teise poole oma elust teadnud, et saab. Oi, kuidas saab. See on karjuvalt ebaõiglane, et ajal, kui sinu ümber on miljoneid inimesi, kes kisendavad armastuse ja tähelepanu järele. Peab armastust ometigi väga ettevaatlikult doseerima. et mitte lämmatada ja tappa teist inimest kõrval. Armastus- abikaasa, laste ja vanemate vastu, mis peaks olema siiras ja tingimusteta. peab tegelikus elus olema kontrollitud. Läbimõeldud. Ruumi jättev. Iseseisvuda võimaldav.
Ja kogu selle nö mängu tulemus on see, et me ikka pole rahul. Või tunnete te mõnd kuni 30 aastast tütart, kes arvab oma ema kasvatuse ideaalseks. Ikka on midagi saanud liiga palju ja midagi liiga vähe. Ning see tütar, tänane noor ema on veendunud, et ta ise neid vigu ei korda. Ja on täiesti teistmoodi. Vahel vinti 180 kraadi teise suunda keerates. Ja ikka mõtleb tema tütar kunagi, et näe.. sundisid mind peenraid rohima ja viiulit harjutama, ei lasknud lapsepõlve nautida. Või siis: sa ei lasknud mul peenraid rohida ja lubasid muusikakoolist ära tulla ja nüüd ma ei oskagi seda...
Lugupeetud sõltumatud šveitsi teadlased võiks võtta nõuks uurida nähtust nimega nostalgia. Erinevalt mälestustest, mida me saame jagada ka teistega, on nostalgia ainult sinu enese oma. Sa võid elada südame rahus päevi, kuid, aastaid. Ja siis ühel päeval. Täiesti suvalisel hetkel, mõni heli või lõhn või valgus käivitab nostalgia.
See on nagu tähistaevasse, või võõras linnas võõrastesse akendesse vaatamine- miljardid inimesed oma lugudega, mida nad soovivad teistega jagada, kuid mida teised ei viitsi kuulata või oma esivanemate fotode vaatamine. Selline hoomamatu, absurdselt ängistav ja painav tunne. Arusaamine hetke mööduvusest ja kaugustest. Ma ei tea, kas minu elus on selliseid lahendamata teemasid, kui raamatu autoril aga ehk pole ma veel nii vana.
Ma olen oma elu kõige muretumas eluetapis. Enam ja veel ei pea hoolitsema kellegi eest, kuid noorusaegsest vabaduseajast eristab praegust suurem sisemine küpsus, rahu ja teadmine, kuhu ja mida. Peaksin olema ( ja tegelikult ju ka olen) õnnelik. Ja ometi ma kardan. Ma kardan oma vanemate vananemist. Võimalikke hüpoteetilisi kohustusi. Ja ma kardan ka seda, kui ma ise olen täiesti üksi ja vana ja ei mahu enam ühegi oma lähedase elusse. Teadmatust, kas mind ootab ees aeg, mil vajan hädasti oma elu või selline, kus selleks omaks eluks polegi võimalust ja aega.
Ning see raamat ei teinud asja paremaks.
Selline. Uskumatult kurb raamat.
