A. Ivanov Harbini ööliblikad

Ja nii reetsime me, eestlased, venelased...
Ivanovi loomingus juba teist korda.

Ivanov räägib jälle venelastest võõrsil. Kui esimeses raamatus tegutsesid nad selle sajandi alguse Eestis, teises Taanis, siis kolmanda tegevus toimub Eesti Wabariigis. Esimeses eeldatavasti siia suunatud või saadetud teise ja kolmanda põlve venelased. Teises mugavus- ja majanduspõgenikud.
Ja kolmandas on olnud põgenemine vajadus. Kontekst ja põhjused on erinevad, aga olukord ikka sama. Ikka on vaja õppida kohalikku keelt. Üritada mõista kohalikke, mitte kaotada sidet kodumaaga...
Migrandid, immigrandid ja emigrandid.
Sõltub, millise mätta otsast vaadata.
Ning sellest mättast sõltub, millisel juhul me tunneme kaasa ja millisel puhul mitte.

Ma vahel mõtlen, et mida ma teeksin, kui homme kehtestatakse näiteks Eestis islamiriik. Keelatakse näiteks laulmine ja naermine ja sunnitakse kaetud juustega liikuma? Või midagi muud, mis on minu väärtushinnangute ja põhimõtete vastu. Kas ma põgeneksin või kohaneksin?
Oktoobrirevolutsioon võis olla samasugune vapustus. Või siiski mitte? Muutused ei tule järsku, vaid samm sammult?

Selle raamatu algus oli üsna vaevaline, kuna autor räägib peategelasest segamini esimeses, teises ja komandas isikus. Kuid edenedes keris kiht-kihi haaval lahti ja tegevus muutus köitvamaks.

Ma ütlen kohe ka ära, et sellele raamatule ma poliitilise- ja ajaloolise tausta süvaanalüüsi teha ei suuda- puuduvad vastavad teadmised. Raamatu lõpuni jäi üsna segaseks kes või mis on Harbin. Google väidab, et see on Hiina provints- milline on selle seos Vene fašistidega?..

Aga seda oli põnev ka lihtsalt juturaamatuna lugeda. Mul on 30-date aastatega üks oma asi ajada, mistõttu mulle pakub tollane ajastu ja olme eriliselt huvi.
Sinu kodumaast on saanud midagi ajuvaba. Ja paar kümnendit hiljem saab kogu Euroopast midagi ajuvaba. Valida saabki halva ja veel halvema vahel.
Ei kadesta tollaseid inimesi.

Külm. Külm. Kuivkäimla ja kopituse ja niiskuse lõhn. Põrandal lumetükid ja puu- ning samblapuru. Ahi praksub. On jäänud mulje, et tollased inimesed peamiselt külmetasid, praktiliselt ei söönud ja elasid väga tihedalt üksteise kukil. Vaene oli meie tänaste kriteeriumite järgi ikka väga vaene, rikka elul polnud väga vigagi.

Ja kusagil kõrvaltänavas võis samal ajal kõndida Indrek Paas ja Lilli Mets:)

Ning kõige olulisem: ma lihtsalt ar-mas-tan Ivanovi keelekasutust. Kujundlik, lopsakas.  See on laul.
Täiesti suvaline näide: Kangialune sünnitas suure lombi, milles loksus laternavalgus. 

Sellist eesti keelt enam ei räägita. Kui ma oleks sadistist emakeele õpetaja, siis laseksin lastel sellest raamatust lauseid "tõlkida". 

On natuke kurb ja irooniline, et nii kaunis eesti keel tuleb meile vene keelest tõlgituna. Ja siinkohal peaks tegema suure-suure kummarduse ka tõlkijatele Veronika Einbergile ning esimese raamatu tõlkijale Ilona Martsonile.

Jah, Ivanov meeldib mulle.

Loe ka nende raamatute kohta:

Peotäis põrmu

Hanumani teekond Lollandile

Valdur Mikita Lingvistiline mets

Dokumendid tõestavad, et mul on vähemalt 400 aastat ajalugu lõunaeestlasena. Oma esimesed 10 aastat olen ma kasvanud metsas ja metsaga, tänased kontaktid on jäänud järjest põgusamaks, Kuid klassikalises valikus - mets või meri, valin ma alati esimese. Ma mäletan veel seene- ja marjaloitse, millega neid samblast  välja meelitada. Ma armastan metsa ja ma usun, et saan temast siiani aru.

Seega, ma tahan uskuda kõike, mis selles raamatus kirjas. Ja ma usun, et ma ka mõistan seda. Või vähemalt teoreetiliselt peaksin mõistma.

See raamat oli tegelikult minu jaoks üks eklektiline puder.
Kohati pööraselt naljakas, siis väga igav ( peatükk mitmiktajust) ja minu jaoks täielik woo-doo. Absurd, mis jooksutab juhtme kinni.
Kui prognoos võimalusest, et meie lapselapsed suudavad kõrvitsatega suhelda, ajab mind naerma, on see siis fakt sellest, et mul on hea huumorimeel või on see märk- et ma ei saa millestki aru? Et ma ei oska näha ja kuulata, Need osad raamatust peegeldavad väga irooniliselt tänast tegelikkust.
Nagu autor ise ütleb- meie teadvus on märgistatud. Me oleme õpetatud õigesti või "õigesti" mõtlema. Meie ümber on kuhjades infot ja me ei tea mida uskuda. Kas absurd on absurd või näitab see meie reeglitega rikutud mõttemaailma.
Või peaks võtma seda kui väljakutset- nii ongi õige mõelda alati, mitte ainult peale kanepi suitsetamist?


Siis on selles veel asjalik (populaar)teaduslik osa  ja suuremalt jaolt väga nauditavad (ilukirjanduslikud) hüpoteesid ja mõttemängud.
Seda tüüpi raamatud peaksid ilmuma esimeses järjekorras digitaal-kujul. Vähemalt mina tundsin karjuvat puudust võimalusest ühenduda internetiga, et kontrollida fakte. Ma olen niivõrd rikutud inimene, et ma ei usu, Ma loen minu jaoks uusi ja huvitavaid fakte ja mu reaktsioon ei ole mitte- ahhaa. Vaid - ausalt ka, või? Ma kahtlen ja ma tahan saada kinnitust, et antud fakt on tõene.

See raamat on kui lihvimata teemant. Ma väga loodan, et see on jõudnud nii Eesti Turismiarenduse kui ka haridusministeeriumi lauale. Esimesele inspiratsiooniks, milliseid turismilõkse ja sihtmärke meie maa peidab- kui palju kasutamata ressurssi!
Ning haridusministeerium peaks seda käsitlema kui ideaalset näidisõpikut- distsipliinideülene ja integreeritud ajalugu, bioloogia, geograafia, eesti keel ja kirjandus...
See konkreetne raamat on lastele ilmselt pisut keeruline, aga kui mina oleks haridusminister siis teeksin sellest lihtsama variandi ja muudaks (ka näiteks Lennart Mere Hõbevalge) koolis kohustuslikuks kirjanduseks.
Esiteks juba eelpool mainitud fantaasia ja faktide piiri näitamiseks. Oskus, mis tänases maailmas on mu meelest ellujäämiseks hädavajalik.
Ning teine, väga oluline põhjus. Need raamatud kasvatavad uhkust Eesti üle. Annavad sulle teadmise, et Eesti maa ja rahvas ja keel ja kultuur ja ajalugu.. see on midagi ääretult ägedat, salapärast... Kui meie lastel oleks tugevam identiteet  ja uhkus oma rahvuse ja rahva üle, ehk jääks nad siia?

Ja ( pagan, ma olen ikka nii müügist läbi imbunud) kui võtta sealt välja kordused, asendada mõnede lõikude ettevaatlik kõneviis kindlaga ning tõlkida see inglise keelde, oleks meil maailmale pakkuda super-bestseller. (Ning see viimane lõik on tegelikult täpselt risti vastu raamatu ideoloogiale?)

Mulle väga imponeeris autori terane tähelepanek perifeeriast "spontaansus nõuab suurt ajalist ja ruumilist ressurssi, kuid "vaba aega" ja "vaba "ruumi" meil peaaegu enam polegi". Ehk siis põhjendus meie ülekontrollitud "nanny" kultuurile, poliitkorrektsusele.
ning samuti mõttekäik, mille tõesust on bioloogia juba korduvalt tõestanud: kui üks liik saavutab ülekaalu, kaob puhvertsoon ning ka dominantne liik ise on ohus.

Selliseid raamatuid lugedes tekib mul alati kaks mõtet.
Esimene, äkki me st Eesti ei peakski igatsema suureks. Ehk peaks Eestimaa eesmärk olema jääda väikseks? Tõmmata piltlikult öeldes müür ümber ja säilitada endid kui reservuaari.
See on vana hea küsimus nostalgiast ja kadunud maailmast.
Animistlik maailmakäsitlus on aidanud meid, autori hinnangul,  ellu jääda, aga kas see aitab meid ka elus püsida. Hoopis teistes oludes, olukorras, kus väliseid mõjusid pole võimalik vältida.
Mu esivanemad lahkusid kihelkonnast, kus nende vanemad olid elanud 400 aastat, alles 20 sajandil, peale sõda. Sest linnas oli kergem. Minna tagasi oleks täna ju veel reaalne, kuid see tähendaks tohutuid loobumisi. Ja me ei viitsi. Vähemalt mina ei viitsi.

See on klišee, aga maailm on päriselt ka hukas ja vanad reeglid- näiteks ilmaennustuse osas, enam ei kehti. Metsad on just tänu sellesamale liikide ühtlustumisele rikutud. Ja ehk on ka inimene tänu liikide ühtlustumisele liiga rikutud?
Ma isiklikult kaldun arvama, et progressi siiski peatada ei saa ning kadunud maailma saab meile tagasi anda vaid katastroof.

Ning teine mõte: kui ma oleksin sündinud ja läinud kooli mõned aastad hiljem, ehk poleks ma pidanud valima keele ja keemia vahel, vaid oleksin saanud õppida mõlemat. Või, kes muidugi teab. Ehk oleks siis maailmas juures üks keskpärane kibestunud teadlane, praeguse õnneliku unistaja asemel?
Igal juhul, see on midagi, mis mulle meeldib-kompott geneetikast, ajaloost, keelest ja lugudest.

Eestlane ja venelane 13 Õpetajate päev

Kui juba mingi kümnes vene rahvusest koolilaps mulle hommikul lilledega vastu jalutas muutus asi kahtlaseks.
Sest eesti koolilastel lilli käes polnud.

Uudisteportaal andis teada, et täna tähistatakse koolides õpetajate päeva.

Meie linnaosas saavad Valentina Ivanovad ja Margarita Fjodorovnad täna väga palju lilli.
Õpetaja Pärn ja õpetaja Saar parimal juhul üksiku õie.

Heljo Mänd Pilgu puudutus

Teoreetiliselt ei saa Heljo Mänd mulle meeldida. Just tema täiskasvanute raamatud.Pikad lõputud monotoonsed laused. Kui hoiaks neid lugedes hinge kinni kuni mõtte lõpuni, siis kaotaks meelemärkuse. Reaalses elus kutsuvad selliselt rääkivad inimesed minus esile kooma.

Siin oma blogis olen ma kõvasti sarjanud autoreid, kes kirjutavad ainult iseendast ja oma perest. Mulle meeldivad rohkem üldistused ja väljamõeldud lood.
Ja ometi on midagi neis lugudes, mis mind lummab. H. Mänd on kirjutanud sadu raamatuid. Ja kui ma vaatan seda nimekirja, siis on täiesti üllatav, kui paljusid neist olen ma lugenud.

Käesolev on minu jaoks kolmas raamat, mis räägib samal teemal- autori lapsepõlvest ja elust. Kõik tegelased on juba vanad tuttavad. Mõni neist, tõsi, saanud uue pseudonüümi (mis tegelikult poleks üldse vajalik).
Ma ei julge seda raamatut laiemalt soovitada, sest see on ühe teatud eluetapi ja seisundi lugu. Ja kõnetab mind hetkel väga.

Ma olen poole oma elust endale egoistlikult sisendanud- armastada ei saa kunagi liiga palju. Ja teise poole oma elust teadnud, et saab. Oi, kuidas saab. See on karjuvalt ebaõiglane, et ajal, kui sinu ümber on miljoneid inimesi, kes kisendavad armastuse ja tähelepanu järele. Peab armastust ometigi väga ettevaatlikult doseerima. et mitte lämmatada ja tappa teist inimest kõrval. Armastus- abikaasa, laste ja vanemate vastu, mis peaks olema siiras ja tingimusteta. peab tegelikus elus olema kontrollitud. Läbimõeldud. Ruumi jättev. Iseseisvuda võimaldav.

Ja kogu selle nö mängu tulemus on see, et me ikka pole rahul. Või tunnete te mõnd  kuni 30 aastast tütart, kes arvab oma ema kasvatuse ideaalseks. Ikka on midagi saanud liiga palju ja midagi liiga vähe. Ning see tütar, tänane noor ema on veendunud, et ta ise neid vigu ei korda. Ja on täiesti teistmoodi. Vahel vinti 180 kraadi teise suunda keerates. Ja ikka mõtleb tema tütar kunagi, et näe.. sundisid mind peenraid rohima ja viiulit harjutama, ei lasknud lapsepõlve nautida. Või siis: sa ei lasknud mul peenraid rohida ja lubasid muusikakoolist ära tulla ja nüüd ma ei oskagi seda...

Lugupeetud sõltumatud šveitsi teadlased võiks võtta nõuks uurida nähtust nimega nostalgia. Erinevalt mälestustest, mida me saame jagada ka teistega, on nostalgia ainult sinu enese oma. Sa võid elada südame rahus päevi, kuid, aastaid. Ja siis ühel päeval. Täiesti suvalisel hetkel, mõni heli või lõhn või valgus käivitab nostalgia. 
See on nagu tähistaevasse, või võõras linnas võõrastesse akendesse vaatamine- miljardid inimesed oma lugudega, mida nad soovivad teistega jagada, kuid mida teised ei viitsi kuulata või oma esivanemate fotode vaatamine.  Selline hoomamatu, absurdselt ängistav ja painav tunne. Arusaamine hetke mööduvusest ja kaugustest. Ma ei tea, kas minu elus on selliseid lahendamata teemasid, kui raamatu autoril aga ehk pole ma veel nii vana.

Ma olen oma elu kõige muretumas eluetapis. Enam ja veel ei pea hoolitsema kellegi eest, kuid noorusaegsest vabaduseajast eristab praegust suurem sisemine küpsus, rahu ja teadmine, kuhu ja mida. Peaksin olema  ( ja tegelikult ju ka olen) õnnelik. Ja ometi ma kardan. Ma kardan oma vanemate vananemist. Võimalikke hüpoteetilisi kohustusi. Ja ma kardan ka seda, kui ma ise olen täiesti üksi ja vana ja ei mahu enam ühegi oma lähedase elusse. Teadmatust, kas mind ootab ees aeg, mil vajan hädasti oma elu või selline, kus selleks omaks eluks polegi võimalust ja aega.
Ning see raamat ei teinud asja paremaks.
Selline. Uskumatult kurb raamat.

Eestlane ja venelane 12. Riigikeeled

Seisab tänaval noor 20-ndates daam, Silmnähtavalt murelik. Räägib mobiiliga.

знаете, мне  здесь noh, rehv...no знаете .. tyre

... on tühi,
я думаю, что vist katki.
...
okei, okei.


Lõpetab kõne. Tundub, et mõlemal pool toru saadi probleemist aru ja leiti lahendus.